Äädikakärbsed on tüütud putukad, keda kohtab meie köökides eriti sageli just suve lõpus ja sügisel. Need väikesed tiivulised paljunevad kiiresti ja võivad muutuda tõsiseks nuhtluseks. Tallinna Tehnikaülikooli Keemia ja biotehnoloogia instituudi teadur Laura Tamberg räägib, kust äädikakärbsed tulevad, kui pikk on nende eluiga ja kuidas neist vabaneda.
Ilmselt on paljud naljaga pooleks või teinekord ka surmtõsiselt arvanud, et teevad ise äädikakärbseid, sest tihti ilmuvad need tüütud putukad välja justkui eikuskilt õhust. Tegelikult loome me neile teadmatusest või ka laiskusest soodsa elukeskkonna.
Küsimus, kust äädikakärbsed tulevad ja kuidas neist vabaneda, ongi Tambergi sõnul kõige sagedasem, millele temalt vastust oodatakse: “Nad tulevad õuest puuviljalõhna ja toidulõhna peale, sest neid meelitavad igasugused käärimise ja roiskumise lõhnad.”
Tamberg tunneb äädikakärbeste hingeelu üsna hästi, sest teeb nendega uurimustööd. Just seetõttu on ta ka õige inimene jagama näpunäiteid, kuidas nendest hoiduda ja vajadusel lahti saada. Kõige olulisem, mida ta toonitab, on see, et hoides kodus lahtisi puuvilju või toidujäätmeid, luuakse tahtmatult keskkond, mis on äädikakärbestele ideaalne.
Ja sügisene õunamahla aurutamine on äädikakärbse jaoks kui kutsung. “Nad tulevad kohe selle peale kohale,” lubab Tamberg.
Pooleteise nädalaga kasvab peale uus põlvkond
Äädikakärbeste elutsükkel on lühike ja soodsates tingimustes paljunevad nad väga kiiresti. Emane kärbes paaritub kord elu jooksul ja muneb siis umbes 300 muna. Munastaadiumile järgneb kolm vaglastaadiumi: esimese, teise ja kolmanda astme vagel.
Tamberg jätkab: “Siis toimub nukkumine ja siis tuleb uuesti valmik. Kogu see elutsükkel kestab 25 kraadi juures vaid üheksa päeva.” Seega peab selleks, et äädikakärbes saaks areneda ja uus põlvkond tekkida, kodus olema mingisuguseid toidujäätmeid umbes üheksa päeva.
Üks huvitav küsimus, mis paljudele mõistatuseks jääb, on see, kuidas äädikakärbsed talve üle elavad. “Külmades tingimustes on putukatel selline asi nagu diapaus, mis tekib siis, kui temperatuurid lähevad külmemaks ja päev muutub lühemaks, öö pikemaks. Sel hetkel putukas ei mune, nende elutegevus aeglustub ja niimoodi elab äädikakärbes täiskasvanuna talve üle.”
Tõsi, ilmselt kõik ei ela, ainult need õnnelikud, kes on kuskile parema koore alla peitu pugenud.
Kuidas äädikakärbestest lahti saada?
Äädikakärbeste tõrjumiseks on mitu tõhusat meetodit.
Puhtus ja koristus! Kõige olulisem on hoida kodu puhtana. Eemaldage regulaarselt toidujäätmed ja puhastage tööpinnad. Kärbsed ei saa paljuneda, kui neil pole sobivat keskkonda.
Lõksud! Tamberg soovitab kasutada lõkse. “Parim on kasutada veini või mahla, lasta sel käärima minna ja panna see klaasi sisse, kaaneks paberist torbik, mille teibite klaasi külge kinni. Kärbes läheb lõhna peale august sisse, aga välja enam tulla ei oska,” õpetab ta.
Tolmuimeja! Kui kärbseid on palju, võib neid ka tolmuimejaga püüda.
Miks on äädikakärbseid palju just sügisel?
Sügiseks ja suve lõpuks on äädikakärbseid väga palju, sest neil on olnud terve suvi aega paljuneda. “Kui mõelda, et üks emane muneb 300 muna, on see selline eksponentsiaalne paljunemine, kuni lõpuks neid ongi septembriks väga palju,” selgitab Tamberg. Paljunemistsükkel jätkub, kuni temperatuurid langevad ja kärbsed lähevad talvituma.
Kui nüüd keegi kardab, et puhkusele minnes ununes köögikapile banaan või mõni muu äädikakärbseid ligimeelitav toit ja koju naastes ootab ees must kärbsepilv, mida peab hakkama laiali lõhkuma, siis rahustab Tamberg, et vahest nii hullu olukorda ei teki. “Oleneb, kui palju neid äädikakärbseid enne oli ja kui palju nende mune sinna prügikasti sai.”
Äädikakärbsed võivad olla tüütud, kuid nende tõrjumine ja ennetamine on võimalik, kui hoida kodu puhtana ja kasutada sobivaid lõkse. Nii saab vältida nende kiiret paljunemist ja leida kodurahu ka soojal ajal.