Juba mõne nädala pärast, 15. oktoobril, leiab aset Eesti ning Baltimaade üks suurimaid tehnoloogiakonverentse TechDay, mis toob kokku nimekad liidrid ja spetsialistid nii infotehnoloogia- kui ka ärimaailmast.

Enam kui 50 esineja seas astub üles ka Eesti üks tunnustatumaid tippjuhte Robert Kitt, kes võtab läbiva teemana ette praeguse majandusliku ning tehnoloogilise olukorra, selgitades muuhulgas ka meie rolli suuremas maailmapildis.

Robert Kitt on pikaaegse kogemusega majandusekspert ning haridustegelane, ta on Tallinna Tehnikaülikoolis kaitsnud tehnilise füüsika doktorikraadi ning töötanud nii teaduri kui ka õppejõuna. Tema sulest on ilmunud palju esseesid ning ühiskonnateemalisi artikleid, mida on pärjatud ka kultuuriajakirja Akadeemia hõbepreemiatega socialia valdkonnas.

“Tänasel päeval tunduvad plaanid töötavat — hommikul läheb Jaapanis kalur merele, püüab kala ja õhtuks on seesama kala 10 000 kilomeetri kaugusel ärilõunal serveeritud. Tuled töölt koju ning näed poes müügil Lõuna-Aafrika Vabariigist pärinevaid õunu, mis maksavad oluliselt vähem kui kodumaised õunad. Transpordikulud on väga madalale viidud, ent sellegipoolest peaksime tõstatama küsimuse: kas see on mõistlik?” arutleb Kitt.

Kitil on seljataga märkimisväärne tegevus ettevõtluses, eelkõige panganduses, kus tema kogemustepagas on enam kui 26 aasta pikkune. Ta on osalenud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Pangaliidu juhtimisel ning kuulunud Vabariigi Presidendi mõttekotta. Aastal 2016 nimetati ta Põhjamaade kümne kõige vastutustundlikuma liidri hulka.

Ta jätkab, et kui koroonakriisi tõttu piirid kinni läksid, tõusid igal pool transpordikulud oluliselt. “Mis juhtuks globaliseerumisega, kui me enam nii vabalt edasi-tagasi liikuda ei saaks? Oma mugavuse lõivu maksame me keskkonna arvelt,” ütleb ta.

Milline on Eesti roll suures maailmapildis?

Eesti rolli globaalsel tasemel näeb Kitt kahest vaatevinklist. “Me oleme optimistid — jah meil on Skype, Starship, TransferWise ning isegi maailma koristuspäev. Me oleme näidanud, et me suudame maailma muuta ning et meil on roll olemas. Aga kus ja millal, see on veel ebaselge. Praegust pea püsti suhtumist hoides tuleb see arusaam kätte varem või hiljem, seda toetab eriti meie väga positiivne start-up-kommuun,” räägib Kitt.

Ja jätkab: “Teine, informeeritum vaatepunkt seisneb selles, et me oleme nii väikesed, et kõik uus, mis on loodud, tuleb meile väljastpoolt sisse. Meie inimeste elujärje parandamiseks ei pea aga ükski väljamaa inimene mitte midagi tegema ning meie saa sellele igatiseks lootma jääda. See on meie enda kohus oma mõistuse ja kätega maailmas leiutatud uued asjad rahva hüvanguks tööle panna.” Globaalne innovatsioon on Kiti sõnul niivõrd globaalne, et väikesed riigid ei saagi tihtipeale selles kaasa rääkida.

“Paljud ütlevad, et Eesti on oma avatusest ainult võitnud, sest saame osta odavamat kaupa ning ise ka seda mujale müüa. Olen sellega teatud piirini nõus, kuid samas on raske leida kaupa, kus meil oleks absoluutne tootmiseelis. Küll aga on meil kohustus iseendaga hakkama saada. Kui me ise midagi ei tooda, siis võib paraku teatud tingimustel juhtuda nii, et keegi teine meile vajalikke asju ei müü. Olgu siin näiteks kas või maskid keset koroonaepideemiat,” ütleb teadur.

Praegune heaolu tuleneb suuresti tulevaste põlvkondade kliimaprobleemide arvelt

Piiride sulgemine või muud analoogsed kriisiolukorrad mõjutavad omajagu ka näiteks tehingukulusid. “Hea näide on 2010. aastal aset leidnud Islandi Eyjafjallajökulli vulkaanipurse, mille tagajärjel ei lennanud Euroopas mitte ükski asi ning inimesed korralikult liikuma ei saanud. Sellised probleemid võivad korduda erinevatel viisidel ning ekstreemsete olukordade puhul tasub küsida, et mis saab tarbija ostukorvist?” küsib ta.

Ta lisab: “Tulles tagasi talupojamõistuse juurde, siis ka mul kasvavad aias õunapuud. Ent näiteks kohalikku poodi minnes näeme imeilusaid välismaa õunu. Mitmete teadurite analüüside järeldustest lähtudes võiks öelda, et need on odavamad ja paremad. Aga mille poolest?”

“Rääkida saaksime ka rõivatootjatest, sest neil on olnud palju rahvusvahelisi skandaale, mis tiirlevad nende Kagu-Aasias asuvates tehastes töötavate inimeste ebainimlike tingimuste ümber. Kriitika on mõistlik ning ütleb, et inimesed peaksid olema sotsiaalselt vastutustundlikumad, aga näiteks Nikele tähendab see lihtsalt odavamaid tootmiskulusid. Vastasel juhul oleks tossude hind läänemaailmas oluliselt kõrgem,” arutleb ta.

Kitt lisab, et majandus baseerub nutikatel inimestel ja adapteerub kiiresti. Kui leitakse võimalus teha midagi odavamalt, siis marginaali maksimaliseerimiseks seda ka tehakse.

“Ma pole kindlasti tehnoloogiavaenlane, aga tarneahelad on toonud kaasa niivõrd kvaliteetse hüppe, et elatustase on parem kui kunagi varem. Ent kas see on ka jätkusuutlik ja kui kaua?” küsib ta.

Praegune heaolu tuleb Kiti sõnul ülejärgmiste põlvede kliimaprobleemide arvelt. Oma väidete illustreerimiseks kasutab ta 2018. aastal Nobeli preemia võitnud Willem D. Nordhausi, kelle tehtud rehkenduste järgi oleks kliima päästmiseks suunatud agressiivne tegevus sotsiaalmajanduslikult kulukam kui katastroofi aktsepteerimine.

“Meie elu läheks nii palju kallimaks. Aga jällegi, ennustus baseerub vaid ühel mudelil. Mudelitega katastroofe prognoosida ei tasu — kas mõni mudel oleks sadu aastaid tagasi ette ennustanud II maailmasõda või seda, et Jaapani aktsiaturg on alates 1989. aastast languses?” räägib Kitt.

Sellest, meie riigi, meie ettevõtete ning meie endi valikutest räägib Robert Kitt 15. oktoobril. Üritusega saad lähemalt tutvuda siit!