Eestis praktiliselt polegi teist ärisektorit, kus konkurents oleks niivõrd tihe kui telekommunikatsioonis. Andmeside Euroopa pea madalaim hind on selle kinnituseks. Kõige enam ongi võitnud Eesti inimene, kes tunneb kvaliteedivahet hästi, kui töö või puhkuse pärast reisib mõnda Euroopa riiki ja mõtleb, miks on sealne mobiilsideteenuste tase palju madalam, kuid samas hind siinsest kordades kõrgem.
Põhjamaised mobiilsideoperaatorid on Eestis tegutsenud 90. aastate algusest. Kolme võrdväärse operaatori kohalolek ja tihe konkurents Eestis on kaasa toonud selle, et meil on ühe parima hinna ja kvaliteedi suhtega mobiilsidevõrk ja –teenused Euroopas, kui mitte öelda kogu maailmas. Väike võrdlus: kui Eestis maksis gigabait mobiilset internetti mullu 3,24 eurot, siis Belgias tuli selle eest tasuda 10,86 ning Kreekas koguni 28,88 eurot (*allikas Cable.co.uk). Tänu riigi siiamaani väga hästi õnnestunud sageduspoliitikale ei ole Euroopas teist, vähemalt Eesti suurusega riiki, kus mobiilside ja eriti kiire (4G) mobiilse interneti leviala oleks lähedaseltki nii laia katvuse ja kõrge kiirusega kui Eestis.
Selleks, et kõik need hüved ja teenused kvaliteetsel kujul kliendini tuua on kolme operaatori investeeringute summa kõrgunud viimase 10 aasta jooksul kokku rohkem kui 500 miljoni euroni. Kogu olemasolev infrastruktuur, mida on ehitatud pea 20 aastat ja mis on tänaste teenuste aluseks, on investeeringute näol eeldanud kolmelt täna tegutsevalt turuosaliselt panust suurusjärgus miljard eurot. Kolmes ettevõttes töötab täna kokku ca 4000 inimest ning neist infrastruktuuri ja tehnoloogia arendamise ja ülevalpidamisega kogunisti enam kui 1000 spetsialisti. Investeeringuvõime ja oskusteave on võimaldanud selle, et meie kliendid kasutavad teenuseid kordades rohkem kui enamikes EL riikides. Mobiilse interneti kasutusmahud on tõusnud Elisas kuue aastaga 11 korda ning hind on sama aja jooksul langenud tervelt viis korda. Eluterve ja tihe konkurents.
Käesoleval kevadel tahtis Eesti astuda tehnoloogia innovatsioonis taas ühe sammu edasi. Riik kuulutas välja 5G sageduskonkursi. Paraku on see takerdunud Levikomi avantüüri, milles ta püüab jätta muljet turul toimuvast ebavõrdusest.
Levikomil oli selle aasta kevadel täpselt samaväärne võimalus osaleda 5G sagedusoksjonil kui teistel Eesti operaatoritel, ent ta otsustas mitte osaleda. Levikom osales ise pea aasta tööd teinud riigi poolt juhitud töögrupis, mis oli olulises rollis sagedusriba parima kasutuse jaoks aluspõhimõtete üle otsustamises. Sellest hoolimata pidas ettevõte õigeks konkurss hoopistükkis viimasel päeval enne sageduskonkursi käivitumist kohtus vaidlustada. Oleks võinud ka aasta varem. Siis poleks me jäänud arengus maha Põhjamaadest ja isegi Lätist, nii nagu praegu on juhtumas. Vaata Levikomi tegevust kust otsast soovid, kuid üle ei jää muud kui järeldada, et ettevõte, kes on krooniliselt maksuvõlgades, otsib turult raha meeleheitliku 15% tootluslubadusega ja omab seejuures vaid ca 700 mobiilse interneti klienti, soovib, et korraldataks 5G sagedusoksjon, mis sobituks just nende piiratud võimalustega. Aga milleks?
Julgen väita, et Levikomi motivatsioon osaleda 5G sagedusoksjonil põhineb ainult teoreetilises võimaluses saada osa sagedusribast miinimumhinnaga enda kätte, et pärast korraldada kolme operaatori vahel oma oksjon magusa juurde hindlusega. See skeem on väga nutikas ja õnnestudes võib osutuda vägagi tulusaks, kuna kõik kolm operaatorit tegutsevad pikka perspektiiviga ja sagedused on meile väga tähtis ressurss, ehk ostame alati kõik sagedused, mis vähegi müügile tulevad. Kolm operaatorit ja nende kliendid saavad vaid loota, et riigi senine sageduspoliitika, mida peetakse üheks õnnestunumaks kogu Euroopas, ei muutuks ühe avantüüri tõttu naeruväärseks, kus riigi asemel hakkaksid oksjoneid pidama spekulandid.
Levikom kordab oma demagoogilist väidet, justkui läheks neil seda konkreetset 5G sagedust vaja asjade interneti ehk IoT teenuste pakkumiseks. See ei vasta tõele. IoT jaoks on olemas suurepärane Narrowband-IoT tehnoloogia, mis töötab juba olemasolevatel sagedustel. Tulevaste 5G sageduste peal võib ka NB-IoT realiseerida, aga leviala on sel juhul veel aastaid praegustel sagedustel töötavatest NB-IoT-st kordades kehvem ja ebaefektiivsem. Eesti kolmel operaatoril on täna kokku sadu tuhandeid asjade interneti ühendusi olemasolevate sageduste baasil realiseeritud rakendustes, ehk väide, et 5G sagedusi on vaja IoT-lahenduste jaoks, on sisutühi jutt. Tehniliselt väljendudes: kinnitatud standartide järgi ei kasutata asjade interneti jaoks kõrgemaid sagedusi kui 2100 MHz. Enampakkumise objektiks olev sagedusala aga alles algab 3410 MHz kõrguselt. See näitab, et Levikomi jutt on tühi bluff.
Mis puudutab võrdlust teistes riikides toimunud sagedusoksjonitega, siis Eesti olukorda saab võrrelda ainult nende riikidega, kellel on piir Venemaaga. Paraku Venemaa õigus kasutada suurt osa kõne all olevast 5G sagedusribast oma militaar-vajadusteks piirab kõvasti antud sagedusriba kasutust. Riigi poolt loodud sagedusriba jagamismetoodika on väga nutikas ja seda eriti kliendi vaatenurgast, sest võimaldab võtta kasutusele kohe nii palju sagedusi kui Vene piirangud lubavad. Sisaldades seejuures mehhanismi, millega Vene piirangutest vabanemisel kohe ja automaatselt võimaldatakse täislaiuses sagedusressursi kasutusele võtmine. Kui riba jagada nii nagu Levikom tahab, oleks kolmel olemasoleval operaatoril võimalus saada ressursist 1,3 miljoni kliendi teenuste arendamiseks ainult murdosa, ehk 5G kasu jääks vägagi tagasihoidlikuks. Uue oksjoni mehhanismi loomine võtab pool aastat kuni aasta aega ehk meile jääks ainult rõõm vaadata, kuidas teised Vene naaberriigid naudivad kasvavaid kiiruseid ja paremat interneti kvaliteeti.
Sagedusoksjoni korraldamisel saab olla vaid üks ambitsioon – et 5G sageduskonkursist võidaks enim Eestis neid teenuseid kasutavad inimesed. Elisa, Telia ja Tele2 mobiilse interneti teenuseid kasutab Eestis Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti statistika alusel kokku üle 1,3 miljoni kliendi. Sama allikas annab Levikomi puhul kasutajate arvuks 700 klienti. Kui 5G sagedused pannakse oksjonile, nii nagu Levikomile sobiks, saab kindlasti palju nalja ja Levikom võib läbi oma oksjoni rikkaks saada. Mina küsin, kas on õiglane, et antud nalja hinnasildiks on 1,3 miljoni kliendi mobiilside teenuste arengu peatumine, hinnatõus ja riigi kui kriitilise ressursi omaniku ja jaotaja usaldusväärsus ja maine?
