Elisa Eesti juhatuse esimees Sami Seppänen paneb ette reformida erisoodustusmaksu süsteemi selliselt, et see tõstaks Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet, vähendaks ettevõtlussektori maksukoormust ja mis peamine – panustaks töötajate tervisesse ja heaolusse.
Peame looma võimaluse teha inimestele kodus töötamine, sh vajaliku mööbli, seadmete või ka muu inventari soetamise näol mugavaks erisoodustusmaksuta ja nullbürokraatiaga. Esimese sammuna tuleb kaotada erisoodustusmaks internetiühenduselt.
Eestis, nagu kogu ülejäänud maailmas on pandeemiast tingitud eriolukorras reegliks tühjaks jäänud kontorid ning töötamine kodust kaugtöölahendusi kasutades.
Vundament ehk nö kodukontori hügieen on meil selleks väga hea – (neti)ühenduvus kolleegide, partnerite ja klientidega on tagatud kõikjal. Digitöötamine, eriti valdkondades, mis nõuavad isikutuvastamist ja dokumentide allkirjastamist, töötab meil sujuvalt. Seega põhivundament on olemas, millele tuginedes inimesed saavad kontorist eemalt tööd teha.
Kuid üks suur tähelepanek, mille on nüüdseks teinud ilmselt kõik, kel võimalik töötada kodu- või laiemalt võttes kaugkontorist, on vajadus reaalselt tööks sobilike tingimuste järele.
Nädal-kaks võid küll köögilaua taga või diivaninurgal arvutis tööasjad aetud saada. Ent kuu või õigemini juba kaks järjest ei ole see jätkusuutlik. Nii kõned, videokoosolekud kui ka võimalus segamatult ja vaikuses tööd teha eeldab selleks sobivaid tingimusi.
Kui ma ettevõtte juhina hoolin oma inimestest, siis ma pean looma talle kodus ergonoomilise ja tervisliku töökoha, andma kõik vajaliku tehnika ning paigaldama ka näiteks tubade vahelise eraldusseina või helikindla kanga. Ja täna selle kõige pealt erisoodustusmaksu maksma.
Kümnete ja sadade töötajate puhul ei tähenda see mitte pelgalt arvestatavat rahalist kulu, vaid ka mõttetut bürokraatiat iga inimese puhul eraldi taotlusi menetledes ja neid seejärel deklareerides.
Tervis on konkurentsieelis
Üks olulisemaid õppetunde möödunud kahest kuust on see, et me ei tea täna, millisel kujul inimesed üldse tulevikus kontoritesse naasevad. Võib eeldada, et üpris paljud ettevõtjad on silmitsi olukorraga, kus mõned töötajad ei julge lihtsalt kontorisse tulla.
Või siis ei vasta pinna suurus tulevastele uutele nõuetele ja korraga võib kontoris olla vaid osa kõigist töötajatest. Ning me ju ei oska ka täna öelda, milliseks üldse tulevik kujuneb.
Kas me oleme sellises „poolreaalsuses“ veel mõned kuud või pool aastat? Või peame kodus töötamise „harjutusi“ hakkama tegema hooajaliselt?
Samuti ei tea me, kas nö normaalne ärielu ja kontaktide – rahvusvaheline reisiliiklus ja lennundus – naaseb alles aastal kahe-kolme aasta pärast ehk 2022-23, nagu on näiteks prognoosinud norrakate Norwegian ja põhjanaabrite Finnair?
Kui kasvõi mõnele neist küsimustele on vastus „jah“, siis on kogu ühiskonna tervise ja seeläbi ka majandusliku heaolu huvides luua võimalus kvaliteetseks kodutööks ja -õppeks. Nii panustame mitte pelgalt meie inimeste heaolu kasvu, vaid loome ka reaalse konkurentsieelise Eestile.
Me peame – seadusandluse tasemel – andma ettevõtetele võimaluse tekitada oma inimestele püsivalt kodus töötamise võimalus ilma, et seda takistaks erisoodustusmaks.
Nii loome ettevõtetele võimaluse oma inimeste eest hoolitseda ja teeme ühtlasi Eesti ärikeskkonnana ligitõmbavaks ka välisfirmadele, kes saavad kindlad olla – siin saab tööd teha turvaliselt ja lihtsalt igal ajal ka kaugtööna. Nii igapäevaselt kui ka siis, kui taaskord tekib viiruse teisest-kolmandast-neljandast lainest tingituna vajadus päevapealt sajad või ka tuhanded inimesed koju saata.
Lihtne maksureegel
Mul on ka konkreetne ettepanek rahandusministeeriumile ja seadusandjale, millisest loogikast siin lähtuda. Toimiv süsteem peab olema efektiivne ja optimaalne, kehtima võrdsetel alustel kõigile.
Esimese sammuna kaotame erisoodustusmaksu koduse internetiühenduse hüvitamisel. On ebamõistlik nõuda täna, kui tuhandetel inimestel sisuliselt puudub võimalus harjumuspäraselt kontoris tööd teha, netipakettide arvutamist ja deklareerimist 30 või 50 protsendi ulatuses. Internet on kodust töötamise A&O ning tööandjal peab olema võimalus selle kulu täismahus hüvitamiseks.
Suurem ja põhimõttelisem muudatus on teha töötajate tervise eest hoolitsemine ettevõtjale ka sisuliselt võimalikuks. Lihtsa mudelina – siduda nende kulutuste hüvitamine inimese palgaga või siis üldisemalt ettevõtte palgafondiga.
Näiteks 10% töötasu või palgafondi ulatuses võid teha aastas töötaja kaugtöökeskkonna parendamiseks kulutusi maksuvabalt. Ilma täiendava bürokraatiata või üksikjuhtumite hindamiseta.
Lihtne ja selge kord minimeerib ka riski, et tekiks lisavõimalus nö skeemitamiseks – saad panustada töötaja tervisesse vastavalt sellele, kuidas sa talle palka maksad. Suure tööandjana – Elisas töötab üle tuhande inimese – saan kinnitada, et me hoolime oma töötajatest ja maksudega ei mängi.
Kolmas, tõenäoliselt veidi enam analüüsi nõudvam samm oleks tervisekulude sidumine sotsiaalmaksukohustusega. Läheb ju suur osa sotsiaalmaksust tervishoiukulude katteks. Kui motiveerida tööandjat otseselt panustama inimeste tervisesse nt ergonoomilise töökeskkonna näol, võiks teda selleks maksuliselt motiveerida.
Ehk lihtsustades – kui ettevõte panustab omaltpoolt ühe ühiku oma töötaja tervise hüvanguks, saab ta sotsiaalmaksust „allahindlust“. Loomulikult kindla piirmäära ulatuses, kuid printsiibina oleks see lihtne ja selge lähenemine.
Mis taaskord annaks tõuke Eesti konkurentsivõime kasvatamisele – ka potentsiaalsed tulevaste töökohtade loojad välisinvestorid teavad, et Eesti soosib heade töötajate hoidmist ja seeläbi nende äri edendamist.
Olen veendunud, et ka maksu- ja tolliamet, keda on korduvalt viimaste aastate jooksul ettevõtjate poolt tunnustatud selle eest, et nad on ettevõtjaid teenindav ja abistav asutus, saaks uue korra sujuva rakendamisega hakkama. Ja ma usun ka väga selgelt nende võimesse siingi ühiskonna arenguga kaasas käia.
Muidugimõista, riigile maksu- ja tolliameti näol jääb kontrollimisvõimalus, kuid kogu süsteem tervikuna peab toimima nullbürokraatia tingimustes.
Selleks ongi vaja regulatsiooni muuta ning siin on pall rahandusministeeriumi ja ka seadusandja käes. Ja siit ka minu üleskutse eelnimetatutele – aidake teha Eesti kodukontorid maksukorda ja töötajatele turvaliseks.
Et me saaksime 2+2 reegli võrrandisse tulemuseks tervemad ja motiveeritumad inimesed ning lisaks täiendavalt kasvanud Eesti konkurentsivõime.
Sest kui me seda ei tee, pole tehte tulemiks mitte viis, vaid hoopiski kolm – me ei hoia piisavalt oma inimesi ning laseme ühtlasi teistel riikidel meil eest ära purjetada.
