Märtsikuus tegime kõik kollektiivselt läbi kiirkorras ellujäämiskursused füüsilisest ruumist digitaalsesse kolimisel.
Väga suures piires kehtis vanasõna, et kui jõud on taga, lendab ka kana mesipuusse – ehk elasime üle ja kannatasime ära! Aga kaugtöö ei pea kaugeltki olema kannatamine ning just nüüd on õige aeg läbi mõelda, kuidas seda kõike PÄRISELT tegema peaks. Ükskõik, kas vaimselt teiseks laineks valmistudes, või selleks, et töö- ja isiklikku elu edaspidi oluliselt paremini lõimida.
Mõtle, millised töövahendeid Sa vajad?
Tähelepanu vajavad nii füüsilised kui virtuaalsed lahendused, mida oma töö tegemiseks vajad.
Käega katsutava baasvarustuse hulka peaksid kuuluma: lisamonitor ehk sülearvuti enda ekraanist suurem lisaekraan, eraldi hiir, mikrofoniga kõrvaklapid ja veebikaamera. Väga oluline oleks leida endale asukoht, kus on küll piisavalt loomulikku valgust, ent päikesekiired ei pimesta ning ei sega ekraani jälgimist. Reguleeritava asendiga (kontori)tool on samuti üliheaks abimeheks.
Virtuaalseks elementaarseks komplektiks on vaja pilvepõhist failijagamise keskkonda, milleks võib olla Google Drive, Dropbox, MS 365. Seejärel vajad suhtlustarkvara, mis võimaldab pidada ka virtuaalseid koosolekuid, näiteks Google Meet, MS Teams, Zoom. Suurema tiimi või projektipõhise töö korral ka mõnd ülesannete, progressi järgimise ühist töölauda, variantideks on siin Trello või MS Teams.
Juhul, kui kodus teevad tööd mitu täiskasvanut ja väikest pinda tuleb jagada distantsõppel olevate lastega või on korterinaaber lihtsalt otsustanud oma betoonseinast Haapsalu pitsi mustri välja puurida, tulevad videokoosolekutel appi ka heli filtreerivad tarkvarad, mis taustamüra „ära lõikavad“. Siin saab kasutada näiteks lahendusi Krisp või Noise Blocker.
Füüsilise ning virtuaalse maailma paneb tööle internetiühendus ning siinjuures on hea omada kahte sõltumatu ühendust, et üks neist igal juhul töötaks.
Lisaks juhtmega püsiühendusele võib selleks olla mobiilne internet. Asukohtades, kuhu kaabel ei ulatu, tasub lisaks ühe operaatori üle õhu koduinternetile, tagavaraks varuda ka teise operaatori kaart. Seda näiteks ettemaksulahendusena, mis ei tekita pidevat lisanduvat püsikulu.
Loo uued rituaalid!
Inimese aju on ülivõimas, ent aeg-ajalt vajab ta veidi abistavaid suunaviitasid. Selleks, et tööaeg oleks kulutatud efektiivselt, peab tööajal olema algus ja lõpp.
Vanas elus toimus see tööle ümberhäälestumine füüsilise tööle minekuga ja sealt lahkumisega. Kaugtööd tehes võib taolist ümberlülituse aega jääda olematult väheks, sest ühest toast teise liikumisega ei pruugi seda tekkida. Nii võibki inimesele ja tema ajule ümberringi toimuv muutuda parajaks kakofooniaks ja ketšupiga koogel-moogeliks.
Samas on võimalik aju ka üsna lihtsalt „petta“. Luua endale füüsilised markerid, mis tähistavad tööpäeva algust ning lõppu. Kitsastes oludes võib see tähendada kasvõi köögilaual lina vahetamist. Inimesel oleks seega töö-lina ja muu-aja-lina. Paremal juhul loomulikult mingi oma füüsiline töönurk, kuhu minna ning kust tööpäeva lõpus ka ära tulla.
Selleks, et see ära tulemine reaalselt toimuks, võib seadistada endale näiteks äratuskella igal õhtul teatud kellaajaks. See võib olla hommikusest äratusest erineva helinaga ning annab märku, et nüüd on hetk midagi muud teha.
Neid rituaalemõned nädalad järjest järjepidevalt korrates, muutuvad need loomulikuks ning saavad harjumuseks!
Otse loomulikult ei pea see tähendama kellast-kellani ühe kohapeal paigal istumist.
Vastupidi, kaasaegsed tööviisid peavadki võimaldama oma töö ning eraelu integreerimist ning endale sobiva rütmi järgi kujundamist. Ent see väike teadlik tööle minemine ja töölt ära tulemine, on olulised ka väga loomingulise päevakava juures.
Mõtle nii enda kui kolleegide vaimsele heaolule
Kõikidel lapsevanematel jäid ühtäkki koju nii tähelepanu vajavad lasteaialapsed kui ka koolilapsed, kes pidid ühtäkki iseseisvalt õppetööga hakkama saama.
Seega muutusid vanemad äkitsi kokk-kondiiter-keevitajateks, kes pidid kogu maailmaga korraga hakkama saama. See kõik vajas kindlasti ka kolleegide ning tööandjate poolt mõistvat ning paindlikku suhtumist.
Tõelisse suhtlusvaegusesse ning isolatsiooni sattusid aga hoopis need, kes elavad üksi. Nende suhtlusvõrgustikust kadusid äkki kõik kümmet uut ametit pidavad lapsevanemad, kes kohati üritasid lihtsalt leida hetke selleks, et üldse aru saada, mis päev parajasti on.
Samuti kadusid need kontaktid, mis tavaliselt olid olemas harjumuspärases töörütmis.
Kuigi lapsevanemad kõva häälega ohkasid ja hädaldasid, tuleb kuulda võtta ka neid, kellel justkui ei sobinud kurta ning, kes seetõttu oma üksilduses ennast veel mitmekordselt üksikuna tundsid.
Just selleks, et terve mõistuse juures hoida mõlemaid pooli, on oluline luua endale töökaaslastega ka veidi vabamas vormis suhtlusringe. Ükskõik, kas chati või videokoosolekute näol. Julgemad tekitavad need loomulikult ise, ent selleks, et keegi ei jääks kõrvale, tuleb neid ka juhtide poolt ise luua.
Kaugtöö ning paindlikud kaasaegsed töö tegemise viisid on suurepärane võimalus viia oma tiimi töö ajast ning asukohast sõltumatuks. Ükskõik, kas selle vajaduse tingivad headel aegadel kliimapõgenkud, kes sombuse kaamose eest teistele laiuskraadidele rändavad. Või lastega pered, kes otsivad võimalusi oma pereelu tööga integreerida või siis meie ümber hiilivad kurjad uued viirused.
Igal juhul tuleb arvestada, et niipea kui esimene tiimiliige siirdub kaugtööle, peavad vastavate töövõtetega kaasa minema ka kõik ülejäänud. Ettevalmistusi tasub selleks kõigeks teha justnimelt rahulikel aegadel, mitte vastu tahtmist ning olukorrast sunnituna, vaid teadlikult, kokkuleppeid sõlmides ning kõiki osapooli arvestavalt.
Loo autoriks Mailiis Ploomann, Elisa telekomiteenuste valdkonna juht.
