Pimedate Ööde Filmifestivalil ehk PÖFF-il on rida filme, mis paistavad silma uute filmitehniliste võtetega. Kuid eriefektid pole alati nagu Hollywoodi filmides kasutatav suurejooneline arvutigraafika, vaid võivad olla ka täiesti märkamatud, luues uue maailma, näiteks 1920-ndate Berliini nii tõetruult, et see näib nagu päris. PÖFF-i Industry@Tallinn programmikonsultant Sten-Kristian Saluveer otsis välja ja soovitab neid viite filmi, mida filmifestivalil näha saab ja mis kõik on filmiefektide mõttes põnevad ning kohati väikese kiiksuga.
1. 78/52
USA-Šveitsi ühisfilm räägib sellest, kuidas Alfred Hitchcocki 1960. aastal esilinastunud “Psühho” muutis täielikult filmiajalugu. Omal ajal oli see publikule väga suur šokk, kuidas näidati mõrva ja ka teema-asetus oli ennekuulmatu. Kuigi Hitchcock oli juba väga kuulus, oli see ka tema poolt täiesti ootamatu, kuidas ta käsitles erootilis-banaalset mõrva hotellis.
Esimest korda üldse toodi võikalt sisse mõrvastseen, mis defineeris suuresti selle, kuidas mõrvastseene käsitletakse thrillerites veel tänapäevalgi. Pealkirjas tähistab number 78 mõneminutise stseeni valmimiseks vaja läinud võttenurkade arvu ja 52 võtete arvu.
Alexandre O. Philippe on kogunud kokku hulga tipprežissööre, kes sõna saavad ja kõik keerleb selle üheainsa dušistseeni ümber, mis võetakse üksipulgi lahti, valgustatakse telgitaguseid, meenutatakse ning kokku on saanud sellest üks suurimaid dokfilmihitte festivalil. Alexandre O. Philippe tuleb ise Eestisse ka.
Filmis kõlav Jon Hegeli muusika on salvestatud Viimsi Püha Jaakobi kirikus ja selle mängis sisse Eesti ja Leedu muusikutest koosnev keelpillikvartett, järgides Bernard Herrmanni algupärast saatemuusikat. Filmitegemise efektid võivad ju olla ka muusikas.
2. Vee puudutus
Film, mis räägib külma sõja ajal salajases baasis elanud naise tekkinud armastusest kummalise veeolendi vastu, on varustatud täiesti omaette tehismaailmaga, mille on meisterlikult loonud režissöör Guillermo del Toro. Pole teist režissööri, kes suudaks luua nii fantastilisi ja muinasjutulisi, aga teistpidi inimlikke keskkondi.
Tema ehitatud fantaasiamaailmad on tuttavad sellistest filmidest nagu Pacific Rim ja Crimson Peak. Nendega võrreldes tabab stiili, mis liidab make-up´id ja päris stuudiovõtted 3D ja arvutigraafikaga, loodud uued ebatavalised maailmad mõjuvad aga täiesti usutavalt.
Del Toro puhul on oluline seegi, et ta kasutab läbivalt filmides ühtesid ja samu näitlejaid. Peaosas esinev Dag Jones annab sellele digitaalsele-füüsilisele kombinatsioonile hinge.
3. Halastamatu
Maiuspala actioni ja arvutimängu fännidele – “Halastamatu” ehk The Villainess algab pöörase ligi kümneminutilise stseeniga, mis on kõik n-ö First Person Shooteri (FPS) stiilis ehk nagu arvutimängus, kuid toimub siiski nagu päriselt. On küll varemgi tehtud arvutimängude põhjal linateoseid (Prince of Persia, Assassins Greed jne), kuid see FPS esteetika on veel omakorda kokku segatud Nikitaliku palgamõrvari filmiks.
Operaatoritöö ja ülesvõtted meenutavad arvutimängu. Ja sellist actionit, mis kestab pea 10 minutit katkematult filmi alguses, pole kindlasti varem nähtud.
4. November
Kes seda filmi veel pole näinud, peaks kindlasti minema vaatama. Eesti kino peab toetama. Rainer Sarneti “November” on omapärane mõistulugu Andrus Kivirähki “Rehepapi” ainetel. Kratid on täiesti suurepäraselt arvutigraafikaga loodud.
Eesti pärimuses on kurjad ja vihased lood, neis on ainest teha aina uusi ja uusi põnevaid filme. Rainer on võtnud selle teema ette ja pannud Kratid liikuma nii, nagu peab. Maailmatasemel efektide tegemine võttis mitu aastat aega, aga kõik on Eestis tehtud. Siin on tekkinud korralik seltskond järeltootmisettevõtteid, kes oskavad tipptasemel pilti luua.
5. Lõputu
See on Road Movie kahest vennast, kes üles kasvanud UFO kultuse rühmituses ja nad ei saa päris-maailmaga eriti hakkama. Lõpuks otsustavad nad tagasi minna oma juurte juurde ja vaadata, mis seal toimub. PÖFF-i veteranid Aaron Moorhead ja Justin Benson on seega PÖFF-i programmis tagasi oma kolmanda filmiga.
Justini ja Aroni puhul on huvitav fakt seegi, et eelmises filmis “Spring” olid eriefektid tehtud Eestis. Skautisime Springi jaoks Eestis võttekohti, otsiti klassikalist keskaegset miljööd, aga võrreldes Itaaliaga oli siin liiga palju logistikat erinevate paikade vahel. Lõpuks sai filmitegijad kokku viidud Eesti eriefektide tegija Frost FX-i tiimiga, et teha järeltöötlust Tallinnas. Ühe peategelase karakter ja transformatsioon saigi siinmail tehtud – ülesandega luua võimalikult rõvedam transformatsioon.
Ka filmis “Lõputu” on kõikvõimalikke erilisi efekte, sest üks režissööridest on olnud eriefektide superviisor. Kasutatavad 3D-efektid on väga ootamatute tegelaste ja olukordade loomiseks.
Boonus: Pabylon Berlin
Kui alguses sai mainitud, et tänapäeva eriefektid ei pea olema silmakargav ülivõimendatud efektidega arvutigraafika, vaid täiesti usutav tavaline maailm, mida mingil põhjusel vaja taasluua, siis Saksa uus teleseriaal Babylon Berlin ongi just selline.
Tänapäeval on tele- ja filmimaailma piirid hägustumas, Netflixi ja teiste uute tootjate teleseriaalid nagu Walking Dead, Game of Thrones jt on eelarvelt juba suuremadki, kui mõned tavalised filmid. Euroopal on siin raske sammu pidada, kuid seda siiski tehakse ja kohati päris edukalt. Euroopa ilmselt kõige kallim teleseriaal, mis on sel aastal valminud Saksamaal, taaselustab 1920ndate Saksamaa. Seriaali režissöör ja eestvedaja Tom Tykwer, kes on teinud ka näiteks “Pilveatlase”, “Lola jooksu” jm, on pannud kokku üliusutava õhustiku Berliinist pea sada aastat tagasi. Loos räägitakse politsei-inspektorist Weimari vabariigis, kus toimub mitmeid tumedaid tegusid. 20-ndate aastate keskkonna loomiseks on Saksamaal kõige parem koht muidugi Babelsbergi stuudio, mis on juba järjest ligi 100 aastat tegutsenud.
Seriaal esilinastus vähem kui kuu tagasi, Eestis on selle rahvusvaheline esilinastus. Näidatakse esimesi osasid.
Seriaali tunnusmuusika on sisse mängitud Kristjan Järvi juhatamisel. Siingi on eestlased end suurde kinotööstusse sisse seadnud.
