Eesti Olümpiakomitee tähistab tänavu oma 100. sünniaastapäeva. Kuid Elo Mõttus-Leppiku intervjuu Kanal 2 “Täistunni” saates EOK liikme Erki Noolega pole pidulikke fraase täis jutuajamine. Olümpiavõitja on tõsises mures meie laste ülekaalulisuse ja vähese liikumisharjumuse pärast. “Lapsevanemad ise muudavad oma lapsed invaliidideks,” ei hoia Erki Nool tagasi. Sotsiaalselt tundliku inimese ja endise poliitikuna arvab ta üht-teist ka meie tänasest Eesti elust. Loe intervjuu transkriptsiooni!

Kas teete siiamaani igal hommikul kohvi kõrvale 50 kätekõverdust?

Täna hommikul tegin jah. Mõtlesin, et äkki teeks ühe korra veel 50, aga ei viitsinud.

Milline näeb välja ühe olümpiavõitja argipäev?

Suhteliselt vara ärkan üles ja siis lähen teen oma tööasju.

Umbes kaheksa aastat tagasi ütlesite, et tahate olla suur kinnisvaraärimees ja ehitate oma Endla tänava ääres oleva maja asemele 45-meetrise hoone. Mis sellest sai?

Sellest ei saanud midagi. Ega Rooma linna ka ühe päevaga valmis ei ehitatud.

See mõte on veel alles?

Muidugi on alles. Eks me tegeleme selle projektiga, aga kojamees jõi ennast vahepeal tsüklisse, siis ma ikka käin koristamas. Kõik, mida on maha võimalik visata, visatakse maha: KFC paberid, Hesburgerid, kõik. Iga päev tuleb koristada. Kui me räägime keskkonnasäästust, lõpetaks mina päevapealt ühe asja ära – need veibisigaretid. See on lihtsalt ropp, milline jäätmekogus see on. Iga päev on prügikastid paksult täis.

E-sigarette?

E-sigareti pakendeid, kilepakendeid. See on lihtsalt ulme. Kui seda ei näeks, siis ei usuks.

Te ise koristate?

Kui mul kojamees tsüklis on, siis olen ikka koristanud ise jah.

Aga kojamees on sageli tsüklis?

Tegelikult on tubli mees, aga nüüd oli vahepeal neli nädalat tsüklis.

Tegite neli nädalat kojamehe tööd vahepeal?

Jaa, olen kõiki asju teinud. Iga õhtu annan alates kella neljast kuni poole kaheksani koolilastele teivashüppetrenne.

Teil endal on kolm last ja nendest ei ole ükski praegu maailmatasemel tippsportlane. Kas sellest on isana natuke kahju ka?

Isa kindlasti loodab, et kui lapsed alustavad sporditeega, jõuavad nad vähemalt samale tasemele kui isa, aga nii ei ole paraku hetkel veel läinud.

Ega see latt, millest üle hüpata, on päris karm ka.

Võib-olla just vastupidi – on natukene liiga vähe pressitud.

Tänapäeval antakse lasteaedades ja algklassides kõigile osavõtu eest medalid. Ei ole enam nii, et kes on esimene ja kes teine. Saavutusi peab võrdlema iseendaga, mitte võistlema teistega.

See on niisugune … sõna otseses mõttes jama. Konkurents on järjest tihedam, me peame ikkagi õppima pingutama.

Samas on vaimne tervis oluline.

See vaimne tervis on lihtsalt selline täis jama jutt. Kui lapsel puuduvad igasugused piirid, kus sees saab olla – kui lastel on väga igav ja kui sa oledki hommikust õhtuni oma interneti või mõne muu asja taga, siis tekivadki vaimsed probleemid, sellepärast et sa ei tea, kes sa oled, mis sa teed ja miks sa teed.

Ikkagi päris karm on vaadata just seda laste mugavust ja laiskust ja saamatust. Tegelikult on see päris masendav, mis Eesti laste kehakaaluga toimub. “Oi, mul on stress, järelikult ma pean õgima.” Kui ma ei suuda söömist piirata, siis ma pean leidma endale mingi totulotust toitumisnõustaja, selle asemel et lihtsalt panna teip suu peale ja ongi kõik.

Me ei ole harjunud pingutama. See tulebki tegelikult sellest, et anname igaühele diplomi ja kommikoti, kui sa lihtsalt olid nõus spordiriided selga panema. Iga asja eest ei saa inimest premeerida. Pingutus on ka see, et kui ma olen ennast põrsaks söönud, siis pean ikkagi aru saama, et pean külmkapi paariks päevaks tühjaks jätma. Saan aru, et kui külmkapp on kõike paremat täis, siis inimene ikkagi murdub.

Me ise teeme oma lastest invaliidid, vabatahtlikult. Just istusin Frankfurdi lennujaamas, seal oli üks selline tubli ülikooliealine poiss. Tal kukkusid kõrvaklapid topsist maha – üks kukkus nina alla, teine natukene eemale, ca 1,8 meetrit eemale laua alla. Poisil tekkis paanika, et kus klapid on, aga ta ei viitsinud kordagi isegi kummardada, et vaadata. Ta oli ilmselt harjunud, et kui oleks klapid ära kaotanud, oleks ema-isa uued ostnud. Ja andnud veel tordi ka peale.

Eesti olümpiakomitee tähistab oma sajandat sünnipäeva. Täpselt 100 aastat tagasi toimus ka Pariisi olümpia ja Eesti sai seal kuus medalit, kusjuures üks nendest oli kümnevõistluses. Kui palju meil nüüd medaleid tuleb?

Kahjuks pean olema pessimist ja kuut medalit … nii palju me ei ole 100 aasta jooksul arenenud. Aga loodan, et saame vähemalt ühe medali, võib-olla kaks.

Kes need medalilootused meil on?

Üks kümnevõistleja kindlasti. Ma loodan, et naisvehklejad võiksid pääseda. Heiki Nabi võiks olla.

Ja Epp Mäe maadluses?

Epp Mäe ka kindlasti.

Aga kes kümnevõistlejatest? Õiglane, Tilga või Erm (Janek Õiglane, Karel Tilga, Johannes Erm – toim.)?

Ma paneks esimesele kohale ikkagi Tilga ja teisele Ermi.

Suvel tuleb Pariisi olümpia, aga rahvusvaheline olümpiakomitee ei ole siiamaani otsustanud, kas Venemaa ja Valgevene sportlased võivad osaleda. On see normaalne?

Ei ole normaalne. Mina arvan, et see on rahvusvahelise olümpiakomitee poolt argpükslik käitumine. Ma arvan, et Vene sportlased ei peaks osalema. See ei ole mingi erakordne inimõiguste rikkumine.

Samas Iisraeli ju rünnati üleöö täiesti ootamatult ja sellele ju peabki jõuliselt reageerima?

Kindlasti on igal riigil oma suveräänsuse kaitsmiseks omad õigused, aga tuleb lihtsalt vaadata, mis nendest õiguste kaitsmisest saab. Samamoodi hakkas Venemaa võitlema natsismi vastu Ukrainas. Tegelikult tuleb vaadata, kui palju tsiviilelanikke hukkub, kui palju hävitatakse kortermaju, linnasid. Kui hävitame kogu Gaza sektori ära, ei saa inimesed järgmise 20–30 aasta jooksul tagasi pöörduda. Võib-olla see ongi eesmärk, ega me kõike seda ei tea.

Seetõttu peaks rahvusvaheline olümpiakomitee väga tõsiselt sõna võtma. Ma ei usu, et see juhtub, aga seda peaks vähemalt arutama.

Kas Venemaad ja Iisraeli saab oma käitumise poolest võrrelda?

Päris üks ühele kindlasti ei saa. Hamas ikkagi ründas Iisraeli 5000 pommiga. Me ei saa neid ühe joone peale panna, kuna Ukraina ei ole Venemaad rünnanud.

Sel aastal raputas Eesti kergejõustikumaailma skandaal, milles tipptreener Mehis Viru kahtlustatakse oma treenitavatega seksuaalvahekorda astumises ja pikkade aastate jooksul oma treeneripositsiooni kuritarvitamises. Kas vastab tõele, et jutud käisid tegelikult juba ammu, et mingi jama toimub?

Eks kergejõustikuliidu ringkondades ikka selliseid lugusid räägiti.

Kuidas sellises olukorras käituda?

Tänasel hetkel on meil olümpiakomitee poolt kinnitatud eetiline käitumine treeneri poolt (Treenerite eetikakoodeks – toim.). Kui räägime ajast 20 või 10 aastat tagasi, ei olnud meil isegi ühtegi alust mingit uurimist algatada.

Teie mõistate Mehis Viru käitumise pigem hukka?

Praeguste teadmiste baasil küll jah, aga võib-olla kõik muutub. Ma tean, et see materjal on väga mahukas, mitte üks A4 (Eesti kergejõustikuliidu viis kuud kestnud uurimise tulemusena valmis 400–500 lk pikkune toimik – toim.). Ei ole ainult üks tütarlaps öelnud, et tundis ennast ebameeldivalt.

Mahukas, see tähendab, et…?

Mitmete tüdrukute tunnistused.

See on ju päris õudne.

Kuigi peame tänapäeval vaatama, et ei mõistaks inimesi liiga lihtsalt ainult ajalehe pealkirjadega süüdi. Kui Mehis Viru peaks minema kohtusse ja kohus peaks ta õigeks tunnistama, peaks kergejõustikuliit kindlasti tema ees vabandama. Niikaua kui seda ei ole olnud, arvan, et kergejõustikuliit tegi õigesti.

Erki Nool osales kaheksa aastat ka aktiivses poliitikas, teenides leiba Isamaa erakonna liikmena riigikogus. Nüüd on ta tipp-poliitikast eemal olnud samuti kaheksa aastat. Kumb on tulusam, kas olla ühe spordikooli juht või riigikogu liige?

Kindlasti riigikogu liige, selles pole kahtlustki.

Kas on tekkinud mõte minna tagasi poliitikasse?

Hetkel küll kindlasti mitte. Kui mina läksin valimistele, oli kõikide erakondade esimene valimislubadus hoida eesti keelt ja kultuuri. Nüüd, kui paned selle oma valimisprogrammi, oled paremäärmuslane. Siis oled nats, sõna otseses mõttes! Samas lähme kõik lippudega laulukaare alla laulma Eesti tuntud lugusid. Sellest võltsmoraalist ei saa ma väga hästi aru.

Kuidas te hindate seda, mida valitsus praegu teeb?

Väga halvasti – me siiralt ütleme, et ei saa õpetajatele palka maksta. Seda ma isegi mõistan, aga samal ajal tõstame endal sissetulekut üle tonna ja keegi ei köhi ka. Keegi ei saa arugi, et kurat, äkki on natukene nagla see värk.

Kui vaatame Kaja Kallast, jätab ta praegu mulje, et “miks te aru ei saa, teen õiget asja, aga rahvas on ülekohtune”.

Kaja Kallas ilmselt ei saagi paljudest asjadest aru. Eks tal ongi väga raske inimesi mõista – ta on ikkagi kasvanud sellises peres, kellel on külmkapis alati piim olemas. Keegi pole pidanud mõtlema, et äkki ei ole õhtul või homme hommikul midagi laua peale panna. Ma arvan, et sellepärast puudub tal tavainimese touch. Ikkagi vist päris nii ei peaks ütlema, et kui leiba ei ole, siis söö kooki.

Teiste teemadena olid sellenädalases “Täistunnis” vaatluse all Venemaa propaganda telekanalid ning USA tulevased presidendivalimised ja nende mõju Eestile. Vaata saadet SIIT!