Digirändurina mööda maailma liikumine ning rannast töötamine on muutumas järjest populaarsemaks, kuid sellise elustiiliga on seotud rohkem kui üks müüt. Näiteks on müüdiks seegi, et tööd tehakse rannas, sest kes ikka tahab arvutit liivaseks teha ja aeglase wifiga kakelda, märgib portaal Entrepreneur.

See ei ole rannas kokteilide nautimine

Kuigi avalik kuvand digirändurist võib olla see, et ta veedab oma päevad kuskil lesides kokteile juues, siis tegelikkuses on asi hoopis teistsugune. Kuna ka digirändurid peavad tööd tegema ning paljud neist töötavad “kodukontorist”, siis tegelikkuses otsivad nad päeva alguses (või lõuna ajal) endale meelepärase kohviku, seavad oma arvuti kohvitassi kõrvale sisse ning asuvad tööd tegema.

See ei ole pidev reisimine

Alla viiendiku digiränduritest reisib aastas enamasse kui viide riiki. See tähendab, et kuigi pealtnäha on diginomaadi elu riigist-riiki hüppamine ja erinevate kultuuride nautimine, siis tegelikkuses seatakse vähemale mõneks ajaks sisse tagala, kuhu naasta.

Kuna töö vajab keskendumist, siis pidev reisimine mõjuks sellele laastavalt. Uude riiki jõudes kulub aega, kuni leitakse sobilik elamispind ja mõistetakse kohalikku korda, see omakorda mõjutab aga töö tegemist.

See ei ole neli tundi nädalas töötamine

Kui on soov elada digiränduri elu, kuid mitte toituda vaid kiirnuudlitest, siis tähendab see seda, et tuleb ka tööd teha. Kuigi keskmised näitajad näitavad, et mööda maailma reisivad töötajad teenivad kodumaistest kolleegidest vähem, siis on see tihtipeale kohalikus riigis täiesti piisav.

See tähendab aga seda, et vaeva tuleb näha sama palju, kui firma kontoris üheksast-viieni viibides. Siiski, oluline on tähele panna, et tihti töötavad digirändurid ajutiste lepingute alusel, seega ei teki rutiini ning töötamine ei muutu tüütuks, kuna alati on tulemas uued väljakutsed.