Iga inimene, kes reisib Schengeni viisaruumist välja või vastupidi ehk ületab välispiiri, puutub kokku piirikontrolli infosüsteemiga. Viimane aitab piirivalvuril selgeks teha, kas piiriületav inimene täidab riiki sisenemise tingimusi ega ohusta ühegi avalikku korda. Aga kas te olete kunagi mõelnud, kuidas see töötab ja millist infot teie kohta piirivalvur oma arvuti ekraanil ikkagi näeb?
Kujutlege olukorda, kus ema-isa ja kaks last lähevad koolivaheajal soojale maale puhkama, näiteks Hurgadasse või Antalyasse. Soetatakse reis, õigel ajal liigutakse lennujaama ning puhkus võib muretult alata.
Loomulikult peab igal pereliikmel Schengeni viisaruumist lahkumiseks olema reisidokument ehk pass. Kui vahva perekond oma pagasi on ära andnud ning turvakontrolli läbinud, jõuavad nad piirikontrolli. Nagu lastega ikka, kipuvad nad liikuma mingil põhjusel emaga koos. Nii läheb ka meie reisiseltskond kahe erineva politseiametniku juurde ja ema ulatab laste ning enda passid.
Ametnik teeb passid lahti, esmalt vaatab ta passis olevat fotot ja seejärel inimesele otsa ning veendub, et pildil olev inimene on sama, kes reisile soovib minna.
Seejärel veendub ametnik reisidokumendi autentsuses ja kehtivuses, misjärel skaneerib passi läbi spetsiaalse seadme, mis loeb reisidokumendi isikuandmete lehel olevat koodi.
Alates sellest toimingust on kontrolliga seotud piirikontrolli infosüsteem lühikese nimega PIKO, mis täidab koodilugejast saadud andmete põhjal PIKOs vajalikud väljad.
Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse PIKO arendusmeeskonda kuuluva Kristine Baumanni sõnul laeb PIKO passis oleva koodi põhjal infosüsteemi erinevatele väljadele näiteks reisidokumendi numbri, selle omaniku nime ja foto, reisidokumendi kehtivusaja ja väljastanud riigi ja nii edasi.
“Kui politseiametnik reisidokumendi koodilugejast läbi tõmbab, kontrollib ta silmaga üle, kas infosüsteemis PIKO kuvatud foto sarnaneb passis oleva pildiga,” selgitas Baumann. “Samal ajal läheb PIKO teistest asjaomastes andmebaasidest küsima, kas antud dokument või selle dokumendi omanik ei ole näiteks tagaotsitav.”
Kui perekond reisib riiki, mis on viisavaba ja dokumentide ning reisijatega on kõik korras, kulub piiri ületamiseks sellest hetkest, mil politseiametnik passi kätte võtab, ühe inimese kohta umbes minut-paar.
Kui näiteks perekonnale tuleb Eestisse külla sugulane või sõber Venemaalt või Hiinast, on külalisel vaja Schengeni viisat. Selle taotlemiseks tuleb pöörduda vastava riigi Eesti saatkonna poole. Ka viisade taotlemisel on abiks üks tore infosüsteem, millest kirjutame edaspidi.
Kui külaline on viisa saanud, kenasti Eestisse jõudnud, kontrollitakse piirikontrolli käigus reisidokumendis oleva viisa õigsust ja selle olemasolu läbi viisakleebise skaneerimise või viisakleebise numbri sisestamise PIKOsse.
Kuna viisa taotlemisel võetakse taotlejalt sõrmejälg, tuleb PIKOl aru saada, kas piirikontrollis hõivatav sõrmejälg on samad, mille külaline viisa taotlusel andis. Teisisõnu, piiril tuleb külalisel uuesti anda oma sõrmejälg. See liigub skannerist PIKOsse ja sealt saadab PIKO selle koos viisaandmetega Euroopa viisa infosüsteemi ja toob tagasi vastuse, kas sõrmejälje ning viisaga on kõik korras. See kõik käib välgukiirusel.
“Kokkuvõttes on PIKO kiire ja lihtne infosüsteem, mis annab politseiametnikule kiiresti infot ja võimaldab fikseerida piiriületuse,” ütles Baumann. “PIKO on abiks piirületaja kohta piiriületust lubava või keelava otsuse tegemisel.”
PIKO lahenduse väljatöötamist toetas Euroopa Liit Välispiirifondi kaudu.
