Oleme aastate jooksul aru saanud, et leidub ka inimesi, kes arvavad, et riigi andmed nende kohta asuvad nende arvutis või isegi nende kuvaris. Aga kuidas on tegelikult? Kus hoiab Eesti riik kõike seda, mida ta inimeste kohta teab?

Lihtne vastus on, et hoiab ühes kallis, hästi ventileeritud, jahutatud ja reguleeritud niiskustasakaaluga suures toas.

Oleme kirjutanud päris mitmest Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) IT-teenusest. Iga teenuse ehk infosüsteemi sisse panevad meie kasutajad iga päev päris palju andmeid, mis elavadki kenasti koos andmekeskuses.

Kus andmekeskused täpselt asuvad, kui suured nad on ja mis seal sees on, ei ole turvakaalutlustel avalik. Aga veidi saame nendest siiski rääkida.

10 000 iPhone’i

Kui andmekeskuse suurust elulisemalt maalida, siis kujutage ette 10 000 kõige kallimat ja paremat iPhone’i. Kui need ühte ruumi kokku laduda, siis saamegi umbes sellise võimsuse, mida Päästeameti, Politsei- ja piirivalveameti, Häirekeskuse, Siseministeeriumi, Sisekaitseakadeemia ja SMITi inimesed iga päev infosüsteemide kasutamiseks vajavad.

Vanasti oli andmekeskuse alternatiiv arhiiv või suur hunnik paberimajandust. SMITi tehnoloogiavaldkonna juht Tarmo Tulva ütleb, et suures pildis võib tänagi andmebaasi nimetada elektrooniliseks arhiiviks või raamatukoguks.

“Kõikidel infosüsteemidel on kasutajaliides ehk ekraanil nähtav lahendus, mis andmeid kuvab ja kuhu on neid võimalik sisestada,” räägib Tulva. “Põhimõtteliselt võib tuua paralleeli raamatukoguga. Lähete raamatukokku, tellite endale vajaliku raamatu, mispeale raamatukogutädi jookseb taha ruumi ja toob teile õige raamatu.”

Andmekeskuse eeliseks on paberimajanduse ees seegi, et kui su arvuti ära kaob, siis kõik näiteks sinna salvestatud tööks vajalikud dokumendid või pildid jäävad alles. Kuna kogu elu on tänapäeval suuresti digitaalne, võib pealtnäha tühine kõvakettarike tähendada sinu digitaalse maailma surma.

Paljud suurfirmad nagu Google või Microsoft pakuvad andmekeskuse ehk rahvakeeli “pilve” teenust. Siit võiks ju küsida, miks siis riik oma andmebaase ja infosüsteeme mõne tuntud pakkuja pilve ei riputa.

Suurde pilve ei pane

Tarmo Tulva sõnab, et paraku on riigil päris palju tundlikke andmeid, mistõttu peab riik ka teadma, millises serveris andmed füüsiliselt elavad. Suurtegijad kasutavad serverid üle maailma, ehk Gmaili-konto omanik tegelikult ei tea, kus maailma otsas ja millises seadmes tema erakirjad tegelikult asuvad ja kes neile näiteks ka ligi pääseb.

“Sellist asja, et me ei tea, kus asuvad näiteks Eesti ühe olulisema andmebaasi ehk rahvastikuregistri andmed või piiriületusega, karistusregistri või viisade väljastamisega seotud andmed, me riigina kindlasti lubada ei saa,” ütleb Tulva.

Vähetähtis pole seegi, et riigi kasutatavad teenused ja andmed peavad olema kogu aeg kättesaadavad. Töötavad ju SMITi kliendid ööpäev läbi ja aasta ringi, sest Häirekeskus või päästjad ei saa kell 17 oma uksi sulgeda – õnnetused puhkepäevi ei tunne.

Nagu korra mainitud, on see lugu päris kallis. SMITi kaks andmekeskust maksavad miljoneid. Miks see riigi käest nii palju raha nõuab?

Tulva sõnul maksavad juba serverid ja võrguseadmed omajagu. Lisaks võtavad andmekeskuse seadmed hästi palju elektrit ja selle tulemusena tekib omajagu soojust, mida omakorda on vaja ruumist ära juhtida. Andmekeskuste elektriarved küündivad igas kuus kümnete tuhandete eurodeni.

Lisaks peab ruumi jõudma topelt elektriühendus, sest kui kopamees kuskil kopa maasse lööb ja elekter ühest kaablist kaob, on teisest kohast elektritoide ikkagi tagatud.

Samuti on servereid ja võrguseadmeid kahe- või mõnel juhul isegi kolmekordselt, sest kui üks ei tööta, siis teine ikka töötab.

Kas andmekeskus või onn?

Lisaks jahutusele on ruumis tulekustutussüsteemid ja turvasüsteemid ning selleks on omakorda vaja rida andureid temperatuuri ja niiskuse mõõtmisest tulekahju tuvastamiseni välja. Andmekeskuse seadmed on päris pirtsakad tegelased. Kui neile ruum ei sobi, siis nad oma tööd halvemal juhul üleüldse ei teegi.

Lisaks on veel igaks sajaks juhuks UPSid ja generaatorid, ikka selleks, et andmekeskuse töö ka kõige keerulisemates olukordades tagada. Samuti asuvad kaks osaliselt üksteist dubleerivad andmekeskust kahes erinevas asukohas.

“Muidugi saab alati ka odavamalt andmekeskust teha, aga kui klient ootab teenuse tagamist ööpäev läbi, ei saa seda tagada kaasaegse ega kvaliteetse andmekeskuseta,” ütleb Tulva. “See oleks sama hea, kui paned oma majale kuulikindlad aknad ja signalisatsiooni, samas aga unustad ukse osta. Kui tahad kindlust, peab uks ka ees olema ja kindlus paraku ongi kallim kui lihtsalt onn.”

SMITi andmekeskuste loomise projekte on rahastatud Sisejulgeolekufondist ja Euroopa Regionaalarengu Fondist.