Turismiettevõtte Traveller Tours omanik Ülane Vilumets ja Siim Tuisk on kolme lapse vanemad, kes otsustasid pooleteise aasta eest autost loobumise kasuks. Nüüd liikleb Ülane peamiselt jalgsi, rattaga ja haruharva ka rendiautoga. Kas kolme lapsega on võimalik jalgsi kõik käigud ära käia ning kuidas on selline valik elu muutnud?
Kuidas läks nii, et otsustasite perega autost päris loobuda?
Minul ei ole autode vastu tegelikult kunagi tugevaid tundeid olnud. Kui rääkida automarkidest, on vaid käputäis selliseid, mille nime ja pildi omavahel kokku panen. Meil oli pikalt väga tore auto — Saab kabriolett —, kuid üks hetk mõistsin, et titehällide ja muu varandusega on selle autoga liiklemine kohmakas ja ebamugav.
Nii hakkasime vaikselt uue sõiduki peale mõtlema, aga ei jõudnud sellega kuskile. Lõpuks mõtlesingi nii kaua, et hakkasin kahtlema, kas üldse ongi uut autot tarvis.
Otsus loobuda ei tulnud siis kuigi raskelt?
Alguses oli see mõeldud ajutise otsusena, aga ajapikku saime aru, et autovaba elu on lihtne ja nüüd olemegi nii elanud juba poolteist aastat. Loobumise muutis minu jaoks lihtsamaks see, et olen südames linnainimene ning elan kesklinnas. Lapsena elasin küll majas, kuid nüüd ei kujuta ettegi elu äärelinnas või hoopis linnast väljas.
Näiteks, kui hakkan lapsele trenni või muud hobi valima, siis on mulle oluline, et see oleks kodule lähedal. Kesklinnas on võimalusi palju, aga äärelinnas elades peaksin lastele pidevalt autojuhiks olema.
Mulle meeldib vabadus igal pool käia, ilma et peaksin selleks ülearu plaane tegema või sõltuma liiklusoludest. Kesklinnas saab jala, trammi või rattaga igale poole kiiremini kui autoga. Näiteks sõitsin hiljuti Kentmanni tänavalt rattaga Kadriorgu lõunale 15 minutiga. Autoga oleksin istunud aga ummikus. Kui arvestada juurde parkimisele kulutatud aeg, on kuni 3-kilomeetriste käikude puhul ratas pea alati kiirem kui auto.
Mõnikord tuleb ikka ette, et on vaja sõita linnast välja, vanavanematele külla või maale ja selleks saab lihtsalt auto rentida. Minu ettevõte korraldab ekskursioone ja seepärast suhtlen sageli ka autorendifirmadega, mis tähendab, et rentimine käib mulle lihtsalt.
Kui üldse midagi isikliku auto juures igatsen, siis on see võimalus laadijaid, telefonihoidjat ja muud sellist pudi-padi pidevalt autos hoida, sest autot rentides unustan ma need sageli maha.
Kuidas on lood väljaminekutega? Kas omal käel liiklemine ja aeg-ajalt auto rentimine tuleb kokkuvõttes soodsam kui isikliku auto omamine?
Kui iseendale auto valida, siis kindlasti ikka hea auto, mitte mõni pisike ratastel pugerik. Hea auto ülalpidamine on aga kallis. Samas sellise auto kord või kaks kuus rentimine tuleb kindlasti palju odavam ja seda isegi siis, kui sinna juurde arvestada ühe kuu peale paar korda nädalas taksosõite.
Kas ajakulu ja rahalise kokkuhoiu kõrval oled märganud veel mingeid positiivseid muutusi? Kuidas on lood lastega liiklemisega?
Üks vägagi positiivne mõju on füüsiline aktiivsus. Minu jaoks on kõndimine ja rattasõit väga toredad tegevused, mis lähevad ka trennina arvesse. Kui sa pole päris hardcore-trennihunt, siis on igapäevane jalutamine juba päris korralik koormus, millega võib rahul olla.
Teine positiivne mõju ongi seotud lastega. Ei tasu olla kinni mõttes, et lastega liiklemine või väljas käimine peab ilmtingimata olema keeruline või et ainus viis kuskil käia on nad kogu varandusega autosse pakkida. Meil sõidavad mõlemad poisid kolmerattaliste tõukeratastega ja kolmas on veel kõhukotis. Nii saan kolme lapsega käia igal pool ja tegelikult ei ole selles midagi keerulist.
Vastupidi, autovaba elu õpetab lastele varakult iseseisvust. On hea, kui lapsed on harjunud jala käima ning oskavad juba päris väiksena tänaval ja liikluses tähelepanelikult käituda. Tänu sellele on meil nendega palju lõbusam, sest saame igal pool käia, lapsed on harjunud olema aktiivsed ning neid ei pea kogu aeg sõidutama ega tassima.
Mida võiks muuta, et inimesed oleksid motiveeritud autost ühistranspordi kasuks loobuma?
See, mida linn ise ära tegema peaks, on ühistranspordi liinide reformimine. On ju teada, et trajektoorid pandi paika nõukogude ajal ja mitmes kohas ei ühti need enam inimeste tegelike liikumisvajadustega. Mõned liinid vajavad hädasti tihedamat graafikut, et bussid ei oleks pidevalt täis, mõni piirkond vajab otseühendusi.
Seda argumenti, et mulle bussis ei meeldi, sest kõrval istub mõni kodutu või joodik, kuuleme ilmselt igavesti, aga see kaotab tähtsuse, kui ühistranspordist saab kõige kiirem ja mugavam variant.
Teine oluline teema on turvalised rattarajad, sest praegu mina sõiduteel autorea kõrval sõita ei julge. Rattarajad lõppevad järsku, pööramised käivad üle autoradade ja see ei ole lihtsalt turvaline. Mina sõidan rattaga pigem kõnniteel ja ilmselt on see ka üks põhjus, miks inimesed autosid eelistavad — seal tunned ennast ju turvaliselt.
Sinul käis autost loobumine võrdlemisi kergelt. Mida soovitaksid teistele, kes võib-olla kaaluvad autosõidu vähendamist või sellest loobumist?
Minu soovitus on see, et harrastage minimalistlikku eluviisi. Auto omamise oht on selles, et kannad igal pool kogu elamist endaga kaasas ja sellega harjub inimene ära. Nii võib tunduda, et ilma enam hakkama ei saagi. Vahel tasub aga mõelda, kas mul ikka on kõiki neid asju kogu aeg tarvis? Mida vähem asju, seda kergem on liigelda ühistranspordiga.
Mina kuulsin palju seda, et küllap ma kolme lapsega ikka lõpuks auto muretsen, sest inimesed lihtsalt ei kujuta ette, et saab ka teisiti. Paljud tunnevadki huvi, et kuidas ma hakkama saan ja kas see on väga raske. Samas on selle huvi taga sageli soov ka ise proovida. Mõni on jõudnud nii kaugele, et plaanib mitme auto asemel ühega hakkama saamist ja see on samuti juba positiivne areng.
Inimestel on sellega seoses omad hirmud, aga samas on olemas ka soov ja teadlikkus, et peame keskkonna nimel oma elustiili vaikselt muutma hakkama. Eks see nii tulebki, tasapisi ja positiivsete kogemuste ja näidete kaudu.
