Kliimamuutused ning keskkonnaprobleemid on praeguse aja suurimad väljakutsed kogu maailmale. Iga riik ja riigi elanikkond võiks seada eesmärgiks oma igapäevaste valikutega keskkonnakahju vähendada ning kindlustada elamisväärne elukeskkond ka tulevastele põlvedele. 

Üks viis, kuidas panustada looduse säilimisse ja kliimamuutuste pidurdamisse, on ühistranspordi kasutamine. Miks mitte läbida lühemaid vahemaid linnas jala või ühistranspordiga, kui säästad nii aega, keskkonda kui ka oma tervist? Ühistranspordi kasulikust mõjust loodusele ja keskkonnale räägib lähemalt Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Peep Mardiste. 

Ühistransport säästab keskkonda

Lõviosa transpordisektori emissioonidest tuleb autosõidust. Olgugi et autode tootmisel ja kasutamisel tekkivate heitgaaside hulk ei kasva nii hoogsalt kui näiteks lennunduses või laevanduses, vajab probleem siiski lahendamist. 

Ühistranspordi eelistamine on üks parimaid viise, kuidas vähendada heitgaase ja säästa keskkonda. Mitmed linnad on eraautode hulga piiramisega suutnud vähendada heitgaaside hulka kuni 50 protsenti. 

Puhtam õhk, parem tervis

Liigne autode hulk linnas ei ole kahjulik ainult loodusele, vaid ka inimese tervisele. Heitgaasid rikuvad õhukvaliteeti ning paiskavad õhku peenosakesi, mis suurendavad mitmete kopsuhaiguste riski ja mõjutavad negatiivselt inimeste vaimset tervist. Eriti ohtlik on õhusaaste lastele, sest arenev aju on väliskeskkonna mõjudele eriti haavatav. 

Autod ei mahu lõpuks lihtsalt linnadesse ära

Autode arv linnades ei saa jääda lõpmatuseni kasvama, sest millalgi jõuab kätte hetk, mil inimesed ei mahu oma autodega linna ära. Autod raiskavad tohutult ruumi – kujuta ette, kui palju võtavad liikluses ruumi 20 inimest, igaüks oma autoga, või 20 inimest ühistranspordis. Vahe on märkimisväärne ja mida vähem ruumi liikluses on, seda aeglasem on liiklemine. 

Ruumipuuduse tõttu tekib järjest enam ummikuid ja tegelikult ei saa siin olla ka lahenduseks liikluse ümbersuunamine ega autoga liiklemise mugavamaks muutmine, sest see soodustab autode arvu kasvu. Nii tekib surnud ring: autode hulk muudkui suureneb ja linn peab muudkui ruumi juurde leidma. 

Linnapilt ja teised liiklejad

Lisaks ummikutele ja ruumiprobleemile rikuvad autod ka linnapilti. Mida rohkem voolab linnadesse autosid, seda vähem on ruumi näiteks ratturitel ja jalakäijatel, sest tänavaid ääristavad kõnnitee pervele pargitud autod ja sõidutee äärest ratturile eraldatud rida on liiga kitsas, et ohutult liigelda.

Ühistransport seevastu aitaks tuua linnaruumi rohkem õhku ja vaba ruumi, muutes liiklemise ratturile ja jalakäijale oluliselt meeldivamaks ning linnapildi ilusamaks ja rahulikumaks. 

Säästa aega ja raha

Ummikute tõttu saabki ühistranspordiga linna sees oma käigud üldjuhul kiiremini käidud. Bussi või trammiga liigeldes ei pea muretsema parkimiskohtade ega -hindade pärast. Autovaba elu eelistest saab lähemalt lugeda eelmisest postitusest. 

Kui ühistransport katab liikleja vajadused, meelitab see kahtlemata ajapikku paljud autoomanikud bussi peale. Oleks Tallinnas trammiühendus Viimsiga, koliks kindlasti nii mõnigi iga päev tipptunnil ummikus tiksuv autojuht ühistranspordi peale üle.

Tegelikult ongi ühistranspordi kasutamine muutumas järjest populaarsemaks. Näiteks Tartu ja Tallinna vaheline bussi- ja rongiliiklus on plahvatuslikult kasvanud. Bussis ja rongis saab rahulikult istuda, lugeda raamatut või isegi tööd teha – see on märksa praktilisem viis, kuidas liigeldes aega kasutada. 

Mitte ainult suurriikide probleem

Euroopas on sõltumata riigi suurusest iga 1000 elaniku kohta umbes 500 autot. Eesti on kusjuures üks autostunumaid riike Euroopas ja selle probleemi puhul ei ole meil võimalik näidata näpuga suuremate riikide poole. 

Kui 20 aasta eest sõitis Eestis autoga tööle iga neljas inimene, siis täna juba iga teine. See on areng vales suunas. Teine probleem on see, millist tüüpi autosid inimesed eelistavad. Eestis on lame maa ja head teed, aga mingil põhjusel ostetakse järjest rohkem võimsate mootoritega maastureid, mis end kindlasti linnapildis ei õigusta. See annab märku sellest, et probleem ei pälvi piisavalt tähelepanu ning aeg oleks rääkida autode maksustamisest, lähtuvalt nende tekitatavatest keskkonnaprobleemidest. 

Mida teha?

Linnades on muutust esile kutsuda raske ja vaja on nii piitsa kui präänikut, et inimesi motiveerida. Präänikuks on eelkõige kvaliteetne teenus ja soodustused, piitsaks see, et autoga liiklemine muutub järjest kallimaks, aeglasemaks ja ebamugavamaks. 

Selleks, et autode kasutamist vähendada, tuleb muuta ka linnaplaneerimise põhimõtteid. Nii tänava- kui linnaruumi planeerimisel tuleb arvestada sellega, et autojuhi mugavus ei ole enam esikohal. 

Demokraatlikus ühiskonnas ei saa ega tohigi inimeste valikutesse ülearu sekkuda. Küll aga võib inimesi suunata. Nii tulebki võtta eesmärgiks seada esikohale ühistranspordi või jalgsi liikleja vajadused ja mugavus, sest mida rohkem inimesi otsustab ühistranspordi kasuks, seda paremas seisus on keskkond ja inimeste tervis.