Sony Centeri blogi

Alari Kivisaar räägib, mida, kuidas, millega ja miks ta pildistab ning millist nõu teistele pildistajatele annab

Riia vanalinn õhtul
Sony A7II Foto: Alari Kivisaar

Raadio- ja telesaadetest tuntud Alari Kivisaar on rohkem kui kümme aastat tegelenud väga kirglikult ka fotograafiaga. Tõsine hobi on väljendunud kahes Marii Karelliga kokku pandud fotograafia raamatus “Minu fotohaigus ja selle tagajärjed” (2009) ning “Islandi lummuses ehk paranemise märke pole” (2010) ning suures hulgas hinnatud piltides. Kuna Kivisaar on olnud ka suur Sony fototehnika kasutaja, uurime, mis ta sellest arvab.

Kuidas te fotograafiale lähenete ja milliseid pilte armastate teha?

Minu puhul on fotograafia olnud pidevalt ajas muutuv. Tõsine huvi selle vastu tekkis umbes kümmekond aastat tagasi ja siis olin pigem loodusemees. Pildistasin päris pikalt praktiliselt ainult loodust ja keskendusin makrofotograafiale. Kui veel spetsiifilisemalt rääkida, siis olid mu peamiseks eesmärgiks liblikad.

Fotograafias on väga oluline teada, mida sa täpselt pildistada tahad. Sedasi suudad sa end fokusseerida mingis kindlas suunas. Kui üritada kõike, siis lõpptulemus on nagu ikka, et õieti ei pildista mitte midagi ja tulemust ei kipu tulema.

Ja pärast makrot tuli juba maastik ning üleüldse laiemalt loodus kui selline.

Ja tänapäeval olete siis jäänud looduse peale pidama?

Ei ole. Mingil hetkel hakkasid muud asjad jälle huvitama. Kõike on kihvt pildistada, mis iganes see ka ei ole. Oma erinevatel eksirännakutel on asjad muutunud ja hetkel pakub mulle huvi linnaruum ning tänavafotograafia.

Burj Al Arab Dubais
Sony A6500 Foto: Alari Kivisaar

Praegu on siis teie lähenemine pigem ekslev ja rändlev? Kõnnite mööda uusi ja huvitavaid kohti ringi ja püüate leida midagi, mis silma hakkab?

Põhimõtteliselt jah, see on üks osa, mis on ehk kõige põnevam. Aga seal on teisi asju ka. Näiteks ma käisin hiljuti fotoreisidel New Yorgis ja Dubais. Selliseid fotograafilises mõttes maailmakuulsaid linnasid külastades lähed sa esimese hooga ja proovid ikka need kohustuslikud pildid ära teha. Kõik  need linnapanoraamid ja pilvelõhkujad, mida oled igal pool näinud. Sa otsid neid kohti ning uurid ja puurid, mis vaateid on hea pildistada ja teed need skyline’id ära.

Aga teine teema on tõesti hulkuda mööda tänavaid ja vaadata, mis kaamera silma ette jääb. See on linnafotograafia teine pool. Dubais ja New Yorgis käigud läksid kohustuslike piltide tegemise nahka. Kui ma sinna järgmine kord sattun, lähenen juba natuke teise nurga alt. Siis need enam ei kripelda.

Esimesed pildid tehtud ja saab juba keskenduda…

Saab juba rohkem loovamalt asjale läheneda ja ringi jalutada otsides detaile, nurki, arhitektuurivigureid ja muud sellist. See muidugi ei tähenda, et loodus mind ei huvita. Ma pole sellele viimasel ajal väga keskendunud lihtsalt.

Loodusfotograafia eeldab ühte tüüpi lähenemist ning linnade ja tänavate pildistamine tihti hoopis teist. Millist tehnikat te kasutate?

Looduses on ka tegelikult väga palju erinevaid tahke. Kui pildistad maastikku, on vaja lainukra, kui makrot, on vaja makroobjektiivi ja lindu pildistades pikka objektiivi. Ma taandakski need erinevused peamiselt objektiivile. See, milline kaamera seal küljes on, ei ole reeglina üldse nii oluline. Oluline on see klaas, see teeb pildi.

Aga tehnika osas on seda valikut praegu ikka nii metsikult palju, et see on midagi hirmsat! Vanasti oli lihtne, sul oli kas Nikon või Canon. Teiste aparaatidega pildistasid “veidrikud”. Tippkvaliteedi jaoks olid peegelkaamerad ja kui mõni üksik nišikaamera välja arvata, siis muud midagi ei olnud. Hübriidkaamerate tulekuga on hullumaja lahti läinud ja Sonyl on siin ilmselt kõige suurem süü. Nemad tulid sellise hurraaga välja, et midagi hirmsat kohe.

Olete kasutanud nii vanemaid kui uuemaid Sony hübriidkaamereid. Mis teid nende juures tõmbas, et põhitegijate ohutumast maailmast väljapoole vaatasite?

Peegelkaamera on veel kuningas põhimõtteliselt ainult siis kui pildistad action’it. Kas sporti, linde või midagi muud väga liikuvat. Kuigi ka hübriidid on oma teravustamissüsteemid saanud uskumatult heaks, siis sellega jäävad need peeglitele veel natuke alla. Aga muus osas ei näe ma mingit põhjust omada peegelkaamerat. Peamine on see vana hea suuruse vahe. Hübriidid on lihtsalt niivõrd palju väiksemad ja kompaktsemad.

Pildi kvaliteedis pole siin enam tükk aega mingisugust vahet. Kellelegi ei meeldi seda suurt kola tassida. Ikka tahad, et oleks väiksem, kergem ja kompaktsem. Eks hübriidid pakuvad ka igasugu muid tehnilisi imevigureid ja võimalusi.

Talumajad talvisel õhtul
Sony A7RII Foto: Alari Kivisaar

Väiksusest ja kergusest räägitakse tänapäeval palju. Tihti jõutakse selleni, et fotoaparaati polegi kaasa vaja võtta, kuna nutitelefonid teevad juba niivõrd häid pilte. Teil on siis linnareisidel fotoaparaat ikka kaasas ja nutitelefon on lihtsalt abivahend?

Nutitelefon teeb senikaua ülihead pilti, kuni sa neid sellestsamast telefonist vaatad. Nende ekraan on iseenesest juba nii hea, et kõik pildid tunduvad ülimalt kvaliteetsed. Päris korralikku faili sealt aga ikkagi ei saa. Kui seda vähegi suuremalt ekraanilt vaadata või, mis veel hullem, välja printida, ei ole tulemus ikka päris see.

Muidugi on oluline ka pildistamismugavus. Seal hakkavad rolli mängima asjad, mida on raske seletada. Sa tunned oma käes ikkagi fotoaparaati ning ergonoomika ja see tunne, mis sellega kaasneb, aitavad pildi sünnile kaasa.

Muidugi, nende väiksust arvestades teevad mobiilid ikkagi suhteliselt head pilti. Kui fotograafia pole sinu hobi ja sa tahad jäädvustada oma eluhetki, siis tänapäeva parimad mobiilikaamerad ajavad asja täiesti ära. Suumides või väga hämaras pilti tehes nad ikkagi hakkama ei saa.

Raskemates oludes pildistades räägitakse palju sensorite paindlikkusest ja sellest kui palju annab pilte päästa järeltöötlusega. Kui palju te seda kasutate – kas järeltöötlus mängib teie piltides olulist rolli?

Sõltub pildist. Kui sa pildistad ikka RAW-formaadis, on järeltöötlus vältimatu. Selle puhul tuleb loomulikult korrigeerida ning sensorite dünaamilised ulatused ja mürataluvused on läinud nii fantastiliseks, et paljusid mehhaanilisi abivahendeid poelgi teinekord vaja kasutada. Näiteks kiilfiltrid objektiivide ees: tänapäeval ei näe ma selleks enam erilist vajadust. Ja ka järeltöötlus muutub aina paremaks.

Ilutulestik ja öine skyline
Sony A6500 Foto: Alari Kivisaar

Sony kuulutas välja uue professionaalsetele fotograafidele suunatud kaamera A9. Olete te selle kohta lugenud? Pakub see teile huvi?

Olen näinud, aga ei ole päris süvenenud, et mis nad nüüd jälle teinud on. Sony inimesed on nii segased! Sealt tuleb seda tehnikat nii palju välja, et ei jõua enam järge hoida, mida nad nüüd valmis on teinud ja mis veel lisatud on. See läheb juba üle võlli!

Kui sa ükspäev hoiad käes maailma parimat kaamerat, mille on teinud Sony ja siis kolme kuu pärast tuleb juba uus mudel, mis on veel parem, kui see maailma parim, siis aju plahvatab ühel hetkel. Selles mõttes nad panevad vingelt.

Minu arsenali kuulus mingi aeg Sony a7RII ja see on ausalt öelda täiesti uskumatu kaamera. Kuidas on saadud 42-megapiksline sensor mürataluvuselt, dünaamiliselt ulatuselt ja üldse kõigelt niivõrd heaks? See on veidikene magic. Aga ma ei tea, mis A9 puhul see trump on. Ma pole veel sellesse teemasse süvenenud.

Müüsin hiljaaegu maha kõik tehnika, mis mul oli. Hakkasin selle sisse ära uppuma. Kogu aur hakkas minema rohkem tehnika kui piltide peale. Koju hakkasid siginema igasugu kaamerad ja droonid, üks objektiiv ja teine objektiiv ja…

Vaatasin, et tore on, et tehnika olemas, aga kus pildid on? Lihtne on tänapäeval selle orjaks muutuda kuigi tegelikult peaks tehnika meie ori olema. Täna olen jäänud ühe fotoaparaadi peale pidama, millel on fiksobjektiiv, mida vahetada ei saa. On nii nagu on, pane nüüd aju tööle ja tee pilti!

Sony on fotograafiamaailma kõvasti muutnud ja kes on taibanud kaasa tulla, see on tulnud ja kes on jäänud maha, on jäänud jäädavalt maha. Vähemalt mul on selline tunne. Mainiksin muidugi ka Sony RX100-t, mis on juba elavaks legendiks muutunud.

Dubai skyline
Sony RX100 III Foto: Alari Kivisaar

Nagu kultuskaamera?

Olen seda nimetanud ka maailma parimaks kaameraks, sest kõige parem kaamera on see, mis sul kaasas on. Ja olen sellega jäädvustanud ka terve Dubai-reisi, ainult ühe kaameraga. Sellest võiksid nad ka vähem uusi variante välja lasta. Närvid lähevad juba läbi, ei julge enam osta. Ostad selle ära ja juba nad tulevad mudel 10-ga välja ning jälle on kõik parem ja veel uhkem.

See on üks häda praegu selle fotomaailma juures: liiga palju on liiga hea tehnikat. Ainuüksi Sony annab liiga palju liiga head tehnikat välja. Poolkaadrid, täiskaadrid, väikesed, aah!

Alari Kivisaare fotodega saate tutvuda siin.

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.

Populaarsed lood mujal Geeniuses