Sony Centeri blogi

Intervjuu: maailma üks tuntumaid balletifotograafe pildistab Sony tehnikaga ja… on eestlane

Maailmas hästi tuntud balletifotograaf Jack Devant pildistab Sony tehnikaga, sest see sobib balleti jaoks väga hästi. Foto: Mark Olich

Jack Devant on maailma üks tuntumaid balletifotograafe. Ta on pildistanud enamikku maailma kuulsaimaid baleriine ja tantsijaid maailma kuulsaimates teatrites: Moskvas, Peterburis, New Yorgis, Berliinis, Münchenis ja mujal. Vähesed teavad, et selle fotograafinime taga on tegelikult üks eestlane. Ja kuna ta kasutab pildistamiseks Sony tehnikat, siis küsime temalt, miks ja kuidas.

Olete otsustanud oma pildid teha Sony kaameratega. Miks just nii? Millised eelised see teile annab?

Valisin Sony aastal 2012, kui müüsin kogu oma varasema peegelkaameratehnika maha. Asemele ostsin a99 ja selle objektiivid.

Peamiseks põhjuseks oli see, et toona oli tegu kõige vaiksema kaameraga, kuna sellel polnud liikuvat peeglit. Mul oli sel ajal ka hüpotees, et selle autofookus on oluliselt parem sarivõtteid tehes. Kuna peegel ei laperda üles-alla, suudab a99 subjekti pidevalt fookuses hoida. Hiljem selgus, et ei ole üldse vajalik, kuna pildistan balletti siiski üksikvõtetega.

Nüüd olen ma aasta aega pildistanud A7RII-ga ja põhiline eelis on minu jaoks selle tohutult hea valgustundlikkus. Müratase on madal ka kõrgetel ISO-väärtustel. Isegi ISO-väärtusega 25 600 on võimalik müüdavat pilti teha. Loomulikult on oluline ka see, et sellel on täiesti vaikne režiim.

Väga hea innovatsioon on kiire ja kõrgresolutsiooniga elektrooniline pildiotsija, millel on tohutu eelis optilise ees. Kunagi ei pea kontrollima kaamera tagant LCD-ekraanilt säri korrektsust. Pildistatav foto on juba näidikus nii, nagu kaardile läheb, vajadusel koos histogrammiga. Sony kaameraga pildistaja ei vaata kunagi kaamera taha, ta teab, et säri on korrektne.

Kaks tantsijat laval õhupalliga
Foto: Jack Devant. F2.8 200mm; 1/200; ISO 25 000.

Balleti puhul on inimesed hea akustikaga saalis ja neid ei taha loomulikult häirida?

Pildistan balletti nii peaproovides kui ka hästi tihti kontsertidel ja sellistel juhtudel ei tohi inimesi segada. Ma kasutan oma fotoaparaadil helikindlat katet, sest pildistan tihti valjema mitteelektroonilise katikuga, mis on veidi kiirem. Vaiksetes kohtades on mul aga elektrooniline katik programmeeritud eraldi nupu peale ja saan kiirelt teha ka täiesti hääletult pilti.

Kas proovite pildistamisel olla võimalikult lähedal või kaugel? Milliseid objektiive te kasutate?

Ma olen nii kaugel, kui võimalik. Etendusi pildistan tagant saali lõpust keskmise ukse juurest ja tüüpiliselt kasutan suurtes saalides 300 mm F2.8 fiksobjektiivi. Väiksemates saalides on mul 70-200 mm F2.8 GM objektiiv. Kui ma proove pildistan, siis teen seda tüüpiliselt 24-70 F4.0 ZA objektiiviga kulisside tagant. Arhitektuuri ja ooperisaale pildistades kasutan 16-35 mm F4.0 ZA objektiivi.

Mustvalge foto kahest tantsijast
Foto: Jack Devant. F2.8 200mm; 1/200.

Teie peamine subjekt on inimene. Mida te neid pildistades vaatate? Laval toimub tegevus ja ise ju midagi suunata ei saa.

Mitte midagi ei saa suunata. Ma pildistan etendusi ja ma pean seal olevatest inimestest tooma välja parima. Ballett on selles mõttes väga nõudlik teema. Seal on väga tugevad standardid ja nõuded.

Milliseid nõudmisi teatrid teile seavad?

Eelkõige peavad pildid olema balletitehniliselt väga puhtad. Teatrid soovivad kasutada neid fotosid oma materjalides. 2,5-3 tunni pikkuse õhtu jooksul pildistan ma tüüpiliselt üksikvõtetega tuhatkond fotot. Kõik neist on pildistatud mõttega, mitte lihtsalt plaksutatud.

Nendest ma valin välja umbes 200 või 150 tükki ja koos teatriga valime veel. Mõnikord valime lõpuks välja vaid kümmekond ja mõnikord jääb alles umbes 100, mis on kasutatavad. Ehk õnnestumine on 5 protsendi kandis, kus kõik on õigesti.

See on fotograafia väga eriline valdkond, kus valgus ei ole sinu teha ja muutub pidevalt väga suures ulatustes. Valgus on ka väga keeruline, tihti on see värviline või väga kontrastne. Või siis pole seda lihtsalt piisavalt.

Samal ajal subjektid liiguvad pidevalt ja midagi ei saa uuesti teha. Kui soovid mingit kindlat asja pildistada, pead väga valmis olema ja tehnika peab olema viimase peal.

Sony sensorite valgustundlikkust ja selle arengut te juba puudutasite. Iga uue mudeliga suurendatakse ka värvide tundlikkust kõrgetel ISO-väärtustel ja dünaamilist ulatust. Kui palju see teid järeltöötlusel aitab ja kui palju järeltöötlust teete?

See aitab väga palju. Sony dünaamika on minu jaoks ülioluline. Nagu ma ütlesin, valgustingimused on väga keerukad ja ma pildistan ainult RAW-formaadis.

Pilte ma töötlen Lightroomis, mitte kuskil mujal. Seal õnnestub väga palju päästa. Varjudest saab uskumatult palju detaile välja tuua ja fotodel, kus on väga suur kontrast, viia valgeid nii palju alla, et ei jäta põlenud muljet. Sony sensor on tohutult elastne. Isegi paari astet valesti säritatud foto saab täiesti korralikuks teha.

Måncheni ooperimaja saal tühjana
Foto: Jack Devant. Müncheni Ooperimaja saal. F4.0 16mm; 1/60.

Sony teatas hiljuti, et on toovad turule uue professionaalsetele fotograafidele mõeldud kaamera A9. Kas see on teile huvitav ja võiks teid veelgi enam aidata?

See on väga, väga tõsine game changer. Minu jaoks on seal kaks väga olulist tehnoloogiat kasutusel. Esimene on backside illuminated [toim. tagantvalgustusega] sensor, mille pikslid on väga suured ehk 24, mitte 48 megapikslit, nagu ma praegu kasutan. See tähendab, et müra tase on väike ja lubab kõrgemate ISO-väärtustega pildistada.

Balleti pildistamine on suur kompromiss. Sa tahaksid kasutada väga kiiret säri ning tihti on vaja sulgeda ka ava, et saada vajalik sügavusteravus ja mõlemad partnerid oleksid teravad. Teisest küljest tähendab see, et peab tõstma ka ISO ja müra tuleb sisse. See on koguaeg fotograafia piirangute ääremaal ja kui sa saad ühe astme võrra kõrgemat ISO kasutada, aitab see väga palju.

Teine asi on stacked sensor, mis tähendab, et mälu asub sensori peal. Võrreldes tavalise tehnoloogiaga on pildi üle viimine kaamerasse 20 korda kiirem, võimaldades pildistada umbes 250 RAW-faili 20 kaadrit sekundis. Konkurentide parimad kaamerad teevad parimal juhul 12-14 pilti sekundis. Sensorilt kiirem piltide lugemine tähendab ka seda, et rolling-shutter efekt läheb oluliselt väiksemaks, mis on väga oluline vaikse režiimi jaoks, lubades seda rohkem kasutada.

Sony on selles mõttes innovaator, et ühel hetkel pole kaameras ühtegi liikuvat osa peale keresisese stabilisaatori ja päästikunupu, väga lihtsustatult öeldes. Peegli nad võtsid ära, mis on tohutu relikt ajaloost ja mehhaaniline probleemide tekitaja. Ma olen veendunud, et üsna pea kaotatakse ära ka mehhaaniline katik.

See innovaatilisus on mul võimaldanud olla keerulistes oludes teistest veidi parem. Täna oleme olukorras, kus mitmed professionaalsed fotograafid, vaadates minu ja minu tööde peale, on siirdunud üle Sonyle. Viis aastat tagasi vaadati mu peale kui mustale lambale – mitte kellelgi ei olnud Sony. Täna ilmub neid järjest juurde ja USA-s ületas Sony täiskaadrisektoris juba Nikoni.

Vaata Jack Devanti töid ja loe tema tehnika kohta pikemalt tema kodulehelt.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.