Sony Center käis paar nädalat tagasi LaitseRallyPargis oma FDR-X1000V seikluskaameratega Crosskarti-sõitu filmimas. Kuna Geeniuse toimetaja oli huvi tundnud, mis asi on Crosskart ja kas sellega ka sõita saab, kutsusime ta kaasa. Siin kirjutab ta oma kogemustest selle sõiduki roolis. Videoid näeb ka.
“Sa tsikliga oled sõitnud varem?”
“Ee… ei.”
“Žigulliga äkki oled?”
“Ee… lapsena külavahel natuke.”
“No PlayStationiga oled ikka kihutanud?”
“Ee…”
Piinlik lugu. Olen end mahutanud ära torudest koosneva ja üsna ohtliku välimusega bagilaadse auto istmesse, kiiver on peas, rallikindad käes ja rallisõitja Raul Orav püüab mulle selgeks teha, mis edasi saab. Rool on paremal pool akna peal, see käib küljest ära, et puuri sisse ronida saaks.
Minu seisukohast vaadates pole olukord just kiita. See asjandus, mille nimi on Crosskart, läheb kolme sekundiga sajani, käigud käivad nagu tsiklil (millega ma sõitnud pole), asfaldil käitub nagu Žiguli (millega ma sõitnud pole) ja juhitavus on nagu mõnes arvutimängus (mida ma ka eriti mänginud pole). Tippkiirus on 180 km/h ja Raul ütleb, et “see masin tahab agressiivset sõitu, muidu läheb kurvides lihtsalt otse.”
Ja lohutab siis kohe, et Crosskartiga on külge ette väga lihtne saada: keera ainult natuke rooli ja juba ta lähebki libisema. Julgustav algus küll. Ma ei tea veel, et kümne minuti pärast arvan ma, et see on kindlalt kõige lahedam elamus, mida ilma eriliste ralllialaste oskuste ja kogemusteta tavainimene võib roolis saada.
Internet ütleb, et Crosskart on rootslase Erland Anderssoni leiutatud ühekohaline sõidukiklass, millega erinevalt tavalistest kartidest sõidetakse mitte niivõrd asfaldil, kuivõrd just offroadi. Kui Andersson 1980ndate alguses Crosskarti välja mõtles, oli tema eesmärk luua sõiduk, mis oleks odav, lihtne ja turvaline, aga millega saaks sellest hoolimata palju nalja.
Internet ütleb veel ka, et kui tavaliselt on Crosskartidel peal kuni 650 cc mootorid, siis neist on olemas ka Crosskart Xtreme versioonid, millel on 750 cc mootorrattamootor ja et see asi on populaarsem just Lõuna-Euroopas.
Speedcar, kus ma praegu istun, ongi üks selliseid tootjaid. Sõidukeid valmistatakse Hispaanias ja 750 cc on ühtlasi selliste sõidukite kõige võimsam klass. Raul toob Speedcari Eestis maale ning päris rallimehed sõidavad nendega päriselt võidu, karikate peale. See on päris võistlusmasin. Ja mina olen sellega praegu minemas päris rallirajale.
Algus pole just paljulubav. Mootor lörtsatab küll käima, aga paigalt võttes suretan masina välja. Jõulisemalt tuleb käituda, saan taas instruktsiooni. “See on 10 000 pöörde pill!” Ahah.
Esimene ring kulgeb oma uut sõpra tundma õppides. Kõige hullem ei olegi: käigud sain selgeks, sidur, pidur ja gaas on harjumuspärase koha peal, rooli pöörates pöörab auto ka. Laitse rada algab kohe sirgega ja hiljem vaatan autos olnud Sony seikluskaamera salvestiselt, et seal oli mul kiirus 53 kilomeetrit tunnis.
Esimesed paar kurvi on asfaldi peal ja siis läheb rada kruusaks üle. Annan kruusa peal kurvis veidi gaasi, selleks ajaks olen Crosskarti roolis olnud elus kokku ühe minuti ja viiskümmend üheksa sekundit. JA AUTO TAHAB KÄEST ÄRA MINNA. Niimoodi ongi. Esimene sõit elus, kolmas kurv ja juba ongi minek.
Mõelda ei jõua. Instinktiivselt võtan jala gaasilt, teen rooliga nõksaka paremale ja kõik on korras. Ta ei läinud käest ära, ei tahtnudki minna, vaid ta tahtis lihtsalt sõita nii, nagu ta on harjunud, väikse sabaliputuse saatel.
Minut hiljem võtan raja viimase, pika lauge kruusase kurvi juba enamvähem uhkelt külg ees. Ma olen Crosskarti roolis selleks ajaks olnud elus kokku kaks minutit ja viiskümmend sekundit ning ma olen võimeline sellega kulgema mootori kiunumise saatel külg ees. Ta ei lähe käest ära, pole seda nägugi, ta ongi sellise liikumise jaoks tehtud. Selleks, et esimene tunnetus ja julgus kätte saada, kulub kolm minutit. Kolm minutit!
Pardakaamera salvestas ka mu esimest sõitu Crosskarti roolis. Miks ma vahepeal kurvides ühe käega sõidan, ei oska öelda, aga võib-olla sellepärast, et ma ei teadnud, mis käiguga sõita ja olin alateadlikult valmis kogu aeg vahetama:
Kuna Speedcar kaalub vaid pisut üle 300 kilo, piisab tema kontrolli alla saamiseks esialgu vaid sellest, et jalg gaasilt ära võtta: ta jääb siis lihtsalt kohe seisma. See annab tohutult julgust eksperimenteerida.
Teine-kolmas ring lähevad juba teadlikult rooli-gaasiga mängides, neljandal ringil on sirge lõpuks kiirus varasema 53 asemel juba 85 kilomeetrit tunnis ja sirge lõpus olev järsk vasakkurv, mille asfaltkatte keskel ilutseb veeloik, läheb juba uhkelt libisedes. Veel ring hiljem on samas sirge lõpus 100 kilomeetrit tunnis käes.
“Noh, kuidas oli?” küsib Raul, kui platsile veeren, et auto järgmisele sõitjale üle anda.
“Väga lahe, ainult et pidur oli veider, pedaalile vajutades ei saanud nagu aru, kas see üldse midagi tegi,” vastan autost välja ronides.
“Selge, siis sõitsid liiga aeglaselt,” tuleb vastuseks.
See kaamera oli meil auto katusele kinnitatud. Paraku pole enam tegemist minu sõiduga, nagu kiirustest võite ka ise aimata:
Järgmise satsi umbes poole tunni pärast sõidangi muide juba palju kiiremini ja siis tulevad ka spinnid üksteise järel. Julgust on lihtsalt nii palju rohkem, et auto läheb kurvides mitmel korral käest ära. Aga kõrvaltvaatajad ütlevad, et nüüd oli näha, et mul oli rajal ikka juba kiirust ka.
Crosskart on täiesti ainulaadne meelelahutus. Võib-olla on see veidi sarnane heale suusapuhkusele heas kuurordis, aga Eestis, aasta läbi ja iga ilmaga (talvel käivad nad jääradadel ja see pidi veel kõige lahedam olema), vaid mõneminutilise õppimisega, mina ei oska teist sellist nimetada.
Ma loodan, et Raul teeb oma plaani teoks ja hakkab neid masinaid müümise kõrval ka minusugustele tunnikaupa välja rentima. Minu kalendris on sellise asja jaoks alati vaba aeg olemas.
Kaamerad, muide, pidasid väga hästi vastu. Ühte kinnitust me ise rumala peaga veidi kangutasime ja näppisime ning tulemust võite näha siit klipist. Enne maha kukkumist loperdas see tükk aega päris korralikult, aga kaamera stabilisaator tegi head tööd ja pilt oli ikkagi veel üsna vaadatav:
Katki, muide, midagi ei läinud, isegi kaamera ümber olnud kest jäi täitsa terveks ning kaamera filmis vapralt veel paarkümmend minutit maad ja taevast, kuni me ta üles leidsime.
