Christer Fuglesang on Rootsi esimene ja ainus astronaut. Tema karjäär on tõeliselt inspireeriv – ta on töötanud Euroopa Kosmoseagentuuris (ESA) aastast 1992 kuni 2017 ja teinud kaks kosmoseraketi missiooni Rahvusvahelisse Kosmosejaama (ISS) 2006. ja 2009. aastal, mille jooksul tegi ta mitte ainult ühe, vaid lausa viis kosmosekõndi.
Hetkel on ta KTH Kuninglikus Tehnoloogiainstituudis professor ning KTH Kosmosekeskuse direktor. Ta õpetab seal noori talente ning unistab, et maailmas saaks tulevikus olema veel Rootsi astronaute.
Peale tema astronaudikarjääri ning selle elukutse idealiseerimise, rääkisime me Christeriga ka sellest, kuidas olla edukas piiratud ressurssidega ja miks tiimitöö on erakordselt oluline. Ja kuna ta on sTARTUp Day esineja, andis ta meile ka väikese pilguheite, millest ta rääkida kavatseb.
Astronaudi elukutset tihtilugu idealiseeritakse, paljud lapsed unistavad sellest – miks see nii on?
Ma arvan, et inimesi paelub kosmos ja sinna reisimine. See unistus või mõte sellest, et sa näed öösel tähistaevast ja fantaseerid, et mis seal üleval on. See on ka ajalooliselt nii, et esimesed kosmosereisid tõid endaga kaasa palju tähelepanu ja huvi. Ka see, et tänasel päeval on ikkagi vaid väga vähe neid inimesi, kes saavad selle võimaluse kosmosesse minna. Kõik need faktorid kokku teevadki sellest ühe väga huvitava ja põneva asja, millest paljud inimesed unistavad.
Unistused jäävad tihtilugu vaid unistusteks. Kuidas sa suutsid enda unistuse täide viia?
Kindlasti oli mul palju õnne. Kui sa ei ole Ameerika Ühendriikides ei ole sul väga palju võimalusi kosmosese pääsemiseks. Seega pead sa olema õigel ajal õiges kohas õige inimesega. See juhtus olema selline aeg minu karjääris, kui oli võimalus kandideerida Euroopas astronaudiks.
Ma ei unistanud astronaudiks saamisest. Ma õppisin seda, mis mind huvitas ja see juhtus olema üks erialasid, mis oli astronaudiks saamiseks ideaalne. Põhimõtteliselt igaüks, kes tegutseb tehnoloogia-, loodusteaduste või meditsiinivaldkonnas võib saada astronaudiks. Aga muidugi peab olema ka ajastus sobiv, sobiv taust ning sa pead olema meditsiiniliselt heas vormis. Paljudel inimestel on mingi väikene meditsiiniline probleem, mis muudab nad astronaudiks saamise jaoks kõlbmatuks.
Rääkides kosmose ja startupinduse paraleelidest – kuidas saada hakkama väga limiteeritud ressurssidega?
Sa tahad alati teha oma võimetest rohkem ja mõtled alati, et “jah, ma saaksin nii palju paremaid asju tehtud, kui mul oleks rohkem ressursse”. Seega sa pead alati andma endast parima sellega, mis sul on, ja samal ajal otsima võimalusi, et oma ressursse kasvatada. Lisaks võiksid sa networkida, et leida õigeid inimesi, keda sul on võimalik veenda oma ideede headuses.
Kuidas sa kirjeldaksid tiimitöö tähtsust väga limiteeritud füüsilises ruumis, kus privaatsus peaaegu puudub?
Tiimitöö on ülioluline. Me räägime sellest astronaudi väljaõppes palju, seda nimetatakse Meeskonnaressursside Juhtimiseks.
Inimesed eksivad vahetevahel ja see on vältimatu. Kuid sa peaksid proovima luua sellise keskkonna, kus vigu tuvastatakse juba varakult ja need ei vii katastroofini. Sa pead olema võimeline oma meeskonnakaaslasi usaldama.
Teine tähtis aspekt on see, et sa pead alati olema valmis iseenda vigu tunnistama. Aga jällegi – et seda teha, peab sul olema selline töökeskkond, kus sa saad eksida nii, et keegi sind hiljem ei süüdistaks.
Mis sa arvad – milline on kõige realistlikumalt tehtud kosmoseraamat või -film?
Kõige realistlikum on ilmselt Apollo 13, mis oli suuremal või vähemal määral dokumentaal. See on väga realistlik.
Aga väljamõeldud süžeedest?
Marslane. Ma arvan, et see on suurepärane film ja seal pole liiga palju ebareaalseid elemente.
See film räägib ühest mehest, kes jääb põhimõtteliselt oma esimesel missioonil Marsile lõksu. Mingil hetkel peab ta evakueeruma ja Marsilt raketiga lahkuma, kuid siis juhtub üks väikene õnnetus ja ta eksib ära. Kõik arvavad, et ta on surnud ja teda ei ole võimalik leida. See film näitab, et missiooniI pead sa üle elama väga erinevaid asju ja leidma viise, et end päästa. See on naljakas ja üsna realistlik.
Palun anna meile veidi aimu, millest sa sTARTUp Day’l räägid?
Ma räägin oma astronaudiks saamise kogemusest ja väljaõppest. Muidugi räägin ma ka oma kosmoselendudest, sellest, mis üldse on kosmosejaam ja sellest, kuidas oli kosmoses elada.
Millest sa praegu veel unistad?
Ma unistan Kuule minemisest, aga seda vist ei juhtu (naerab).
Mul ei ole praegu selliseid suuri unistusi. Aga ma loodan tulevikus rohkem Rootsi astronaute näha.
Rootsi esimene ja ainus astronaut esineb ärifestivalil sTARTUp Day, mis toimub 23.-25. jaanuarni Tartus.
