Tugevad tormid ei ohusta mitte ainult inimesi, vaid ka merejääd. Arktika merejää kadumine kiirendab aga globaalset kliima soojenemist, kirjutas Science News. 

Eelmise aasta jaanuaris liikus tugev tsüklon Gröönimaa ja Venemaa vahel suure jääga kaetud ookeanialale. Meeletud tuuleiilid tekitasid merel kaheksa meetri kõrgused lained, mis merejääd lõhkusid, ning juba kuue päeva pärast oli veerand ehk ligikaudu 400 000 ruutkilomeetrit alast kadunud.

Eelmise aasta lõpus toimunud Ameerika Geofüüsika Liidu koosolekul teatasid teadlased, et Arktika tsüklonid on viimastel aastakümnetel muutunud aina sagedasemaks ja intensiivsemaks, kujutades ohtu nii merejääle kui ka inimestele. 

“See suundumus peaks eeldatavasti püsima, kuna selles piirkonnas jätkub temperatuuri soojenemine ka tulevikus,” sõnas Wisconsini-Madisoni ülikooli kliimateadlane Stephen Vavrus. 

Kiire soojenemine ja hävitavamad tormid

Polaarjoon soojeneb umbes neli korda kiiremini kui ülejäänud Maa – peamine põhjus on merejää kadumine inimtegevusest tingitud kliimamuutuste tõttu. Merejää on aga kliima soojenemise seisukohast väga oluline. Kuna jää peegeldab kosmosesse palju rohkem päikesekiirgust kui paljas meri, aitab see kogu planeeti jahutada.

Veelgi enam: nagu orkaanid võivad laastada piirkondi kaugemal lõunas, ohustavad tugevad tsüklonid Arktikas elavaid kogukondasid. Intensiivsed tormid kujutavad ohtu mereliiklusele ja suurendavad ranniku erosiooni, mis on juba Arktikas tõsine probleem. 

Seni polnud selge, kuidas Arktika tsüklonid kliima soojenedes muutuvad. Vaid mõned varasemad uuringud on näidanud, et keskmine rõhk tsüklonite tuumades on viimastel aastakümnetel langenud. “See oleks aga väga problemaatiline, kuna madalam rõhk tähendab üldiselt intensiivsemaid torme, millega kaasnevad tugevamad tuuled, suuremad temperatuurikõikumised ja ka tugevamad vihmasajud,” ütles Alaska Fairbanksi ülikooli atmosfääriteadlane Xiangdong Zhang.

Kuna erinevate analüüside vahel tekkisid vastuolud, mille tõttu ei saanud teadlased selget suundumust välja lugeda, koostas Zhang kolleegidega uue põhjaliku rekordi, mis hõlmas Arktika tsüklonite ajastust, intensiivsust ja kestust aastatel 1950–2021.

Sealt selguski, et tsüklonite aktiivsus on viimastel aastakümnetel intensiivsemaks muutunud. Rõhk põhjapoolsete tsüklonite südametes on täna keskmiselt umbes üheksa millibaari madalam kui 1950. aastatel.

Edasi on teadlastel plaanis uurida Arktika tsüklonite edasist arengut erinevate aastaaegade lõikes, et saada laiem pilt sellest, kuidas kliimamuutused torme mõjutavad.

Praegu näib aga kindel, et Arktika tsüklonid kuhugi ei kao. Vähem selge on see, kuidas kohalikud kogukonnad tugenevate tormidega hakkama saavad.

“See suundumus peaks eeldatavasti püsima, kuna piirkonnas jätkub soojenemine ka tulevikus,” sõnas Wisconsini-Madisoni ülikooli kliimateadlane Stephen Vavrus.