TalTech sai hiljuti riigilt suurepärase uudise – nende kahele tippkeskusele eraldati seitsmeks aastaks seitse miljonit eurot. Raha saanud energiatõususe tippkeskuse juht akadeemik Jarek Kurnitski selgitab kui suuri pingutisi tuli teha, et riigilt toetust saada. 

Akadeemik Jarek Kurnitski avaldab hiljutise tippkeskuste konkursi kohta, et riik hindas tema juhitava energiatõhususe tippkeskuse puhul nii kõrget teaduslikku kvaliteeti kui ka mõju Eestile ja ühiskonnale laiemalt. „Me ei tule n-ö tühjalt kohalt. Varasem teadmistepõhise ehituse tippkeskus juba tegeles nende teemadega hoonete energiatõhususe ja sisekliima valdkonnas. Meil on tehnosüsteemide, sisekliima ja energia valdkonnas väga tugev kogemus ja ajalugu, samuti oleme avaldanud palju publikatsioone,“ võtab Kurnitski põhilised eelised kokku. Mööda ei saanud vaadata ka sellest, kui palju on TalTech juba panustanud liginullenergiahoonete arengusse ning sellega kaasneva energiatõhususe arvutusmetoodikate ja tehnoloogia väljatöötamisse, samuti energiatõhususe regulatsioonidesse, mis on Eestis väga kõrgel tasemel.

Eesti edu taga on Kurnitski hinnangul ka see, et juba 2008. aastal kehtestati hoonetele sooritusvõimepõhised ehk summaarsel energiakasutusel põhinevad nõuded. „See tähendab, et hoone ehitajal tuleb täita ainult üks nõue – saavutada energiatõhususarvu piirväärtus, mis väljendab summaarset kaalutud energiakasutust kilovatt-tundides ruutmeetri kohta aastas,“ selgitab Kurnitski.

Samal ajal on hoone projekteerimismeeskonnal ja ehitajal vabad käed, kuidas seda nõuet tehniliselt saavutada. Selline olukord kutsub leidma nutikaid ja tõhusaid lahendusi, mille puhul euro on parim konsultant. Arendajad mõistsid seda kiiresti ning kehtestatud metoodiline ja õiguslik raamistik tõi kaasa kiire arengu, kus viie aasta möödudes sai sama ehitusmaksumusega kahe energiamärgise klassi võrra paremad hooned. „Nii et tegelikult tehakse energiatõhususe mõttes Eestis hoonetele digikaksikud juba alates aastast 2008. Energiatõhususarvu nõudele vastavuse tõendamine toimub dünaamilise simulatsioonarvutusega, mis on väga paindlik kõikvõimalike uute ja innovatiivsete lahendustega arvestamisel,“ räägib Kurnitski.

Eestis tuleb kasutada valideeritud energiasimulatsiooni tarkvara, see on kommertstarkvara, mille arendajad on huvitatud, et see vastaks tehnika viimasele sõnale. Kurnitski märgib, et paljudes riikides on arengut takistanud see, et nõutud riiklikud arvutusmetoodikad või algelised riiklikud tööriistad ei jõua arengule järele. „Meil on see süsteem olnud väga turupõhine ja liberaalne, samuti on Eesti riigil olnud julgust kehtestada kuluoptimaalsel tasemel olevad energiatõhususe nõuded, sest energia hind on meil tegelikult üsna kõrge.“

Kui Eesti arendajatel ja ehitajatel on kombeks kurta, et Soomes ja Rootsis on lihtsam korterelamuid ja muid maju ehitada, kuna seal on lõdvemad nõuded, siis Kurnitski sõnul ei pruugi see pikalt nii jääda. Eesti on suutnud näidata kiiremat arengutempot, mis praegu annabki tunda. „Pikemas perspektiivis tulevad Soome ja Rootsi natuke rahulikuma tempoga meile järele ja suuremas riigis võtab ka nende muudatuste tegemine kauem aega,“ selgitab teadlane.

Igatahes oleme Eestis juba uute hoonete ehitamisel energiapöörde C klassist A klassi ära teinud. „See liginullenergiahoonetele üleminek aastatel 2019−2020 toimus üllatavalt edukalt ja valutult,“ tunnustab Kurnitski, kelle sõnul on tänased uued hooned väga kõrge energiatõhususe tasemega, samuti väga hea ehituskvaliteediga, ja see on loonud meile ka teaduslikult väga tugeva maine.

„Eestis teatakse, kuidas energiatõhusaid ja hea sisekliimaga hooneid ehitada,“ rõhutab Kurnitski, vihjates, et see paistis välja ka hinnangutest tippkeskusele. Ehkki tippkeskus tegeleb kõige sellega, mida kohapeal on vaja, ei nimetata ennast Eesti tippkeskuseks, vaid energiatõhususe tippkeskuseks. „Tahame olla absoluutselt maailma tipus, aga piirdume siiski külma kliimaga ehk troopikasse me ei trügi. Ja ehkki loomulikult ajame Eesti asja, on teadus rahvusvaheline: kõike, mida tippkeskuses teadusvaldkonnas teeme, peab saama publitseerida juhtivates teadusajakirjades.“

Olemasolevate hoonete osas võtab tippkeskus fookusesse korterelamute renoveerimise. Ligi 50% Eesti elanikest elab korterites, mis on ehitatud aastatel 1950−90 ning nendest tänapäevases mõttes soojustamata ja ilma ventilatsioonita majadest on kujunemas tõsine probleem nii suurte energiakulude, elukvaliteedi kui ka riikliku energiasäästukohustuse kontekstis. Senised uuringud on suutnud välja töötada korterelamute renoveerimise tehnoloogia, kuid selle laiapõhjaline rakendamine ja taskukohasuse tagamine kõikidele ühiskonnagruppidele vajab tõsist tööd. 

Kurnitski rõhutab, et renoveerimise protsessid peavad toetama Eesti regionaalset arengut ja parandama inimeste elujärge. „See ei tohi tekitada energiavaesust juurde, see oht on olemas. Kui hooned renoveeritakse, kasvab kohe nende väärtus ja ka üürihind, nii et kättesaadavus langeb,” toob ta näite. Sotsiaalteadlaste kaasamine on oluline, et analüüsida, kas renoveerimistoetused lähevad õigetele sihtgruppidele ning milline on inimeste suhtumine uutesse tehnilistesse lahendustesse. Olulised on ka tehisintellekti ja andmepõhise energiakasutuse teemad, sest uued ja ka renoveeritud hooned on tehniliselt keerukad ning vajavad andmepõhist ja automatiseeritud jälgimist. Nii on võimalik tagada, et tehnosüsteemid töötavad projekteeritud viisil, mis on hea sisekliima tagamise ja madalate energiakulude eelduseks.

Artikkel ilmus esmakordselt TalTechi portaalis Trialoog.