Fundamentaal- ja rakendusteaduse piiril mängiva professor Petri-Jaan Lahtvee laboris uuritakse mikroorganismide metabolismi ja programmeeritakse mikroobe talitama nii nagu inimestel parasjagu tarvis.

Kuna praegu on inimestel tarvis lahendada suuri jäätmeprobleeme ja toota toitu ilma keskkonda koormamata, siis teeb Lahtvee ja tema kolleegide arendatud pärm just seda: toodab saepurust saadud puidusuhkrust toiduks kõlbulikke rasvu.

Intervjuus Mari Öö Sarvele räägib Lahtvee, et pikem plaan on toiduks väärindada “see-kelle-nime-me-ei-nimeta” ehk globaalne probleemiallikas süsihappegaas ise.

Professor Petri-Jaan Lahtvee on kõik oma teaduskraadid saanud Tallinna Tehnikaülikooli matemaatika- ja loodusteaduskonnast ning öelnud, et tema huvi ja kirg on kestlikud ja keskkonnasõbralikud lahendused toitainete, sööda, materjalide, kemikaalide ja ravimite tootmiseks.

Fundamentaal- ja rakendusteaduse piiril mängiva professori laboris programmeeritakse mikroobe talitama nii, nagu inimestel parasjagu tarvis, ning uuritakse mikroorganismide metabolismi. Vaadates, kuidas Lahtvee uurimisgrupist loodud ülikooli hargettevõte ÄIO toodab saepuru baasil toiduks sobivaid rasvu ning arendab üleeuroopaliste partneritega mööblivärve looduslikumaks, võib öelda, et see mees lausa hingab ringmajandust. Polegi siis nii üllatav, kui ta räägib, et pikem plaan on toiduks väärindada „see-kelle-nime-me-ei-nimeta“ ehk globaalne probleemiallikas süsihappegaas ise.

Kahe aasta eest, kui Sinust sai tenuuriprofessor, ütlesid, et Su eesmärk on luua TalTechis tugev kompetents orgaaniliste jäätmete bioloogiliseks väärindamiseks toidulisanditeks või söödaks kooskõlas ringmajanduse kontseptsiooniga. Kuidas sellega vahepeal läinud?

(Muheleb.) Päris täppi on läinud. Ülikoolis oleme keskendunud tööstuslike kõrvalsaaduste väärindamisele ja teeme neist toidulisandeid kaladele, toidurasvu inimestele ja muudki. Kõige rohkem oleme töötanud puidusuhkrutega, aga testime ka põllumajandusjääke – põhku, toidujäätmeid.

Oleme valinud kõige mahukamad kõrvalsaadused, mis Eestis tekivad, sellest ka põhifookus puidul. Eestis on suur puidutööstus ja me võiksime puitu muidugi rohkem väärindada – enamasti saeme selle palkideks ja viime välja, suur osa läheb ka lihtsalt kütteks –, kuid selle käigus tekib saepuru, mida meie tahame väärindada enamaks kui lihtsalt kütteks.

Aasta tagasi asutasid oma teadustöö baasilt ka ettevõtte.

Jah, asutasin selle koos Brasiiliast pärit kaasteadlase Nemailla Bonturiga, kes tuli kuue aasta eest Eestisse järeldoktorantuuri. Meie ettevõte ÄIO on keskendunud toidu tootmisele mitmesugustest kõrvalsaadustest ja konkreetsem eesmärk on asendada mittejätkusuutlikud rasvad. Praegu kasutatakse vegantoodetes, aga ka mujal peamiselt palmiõli ja kooskosõli, kuid need tulevad kohalike kogukondade ja elurikkuse, sh vihmametsade arvelt ehk väga suure keskkonnahinnaga. Tööstused otsivad jätkusuutlikumaid ja tervislikumaid alternatiive ja meie püüame neile seda pakkuda.

See on väga ilus mõte, aga mismoodi saab saepurust toitu?!

Esmalt lagundatakse biomass – põhk, saepuru või toidujäägid – koostisosadeks. Saepuru ja põhk koosneb enamasti kolmest asjast: ligniin ning puidusuhkrud tselluloos ja hemitselluloos. Meie oleme fokusseerunud hemitselluloosile ja kasutame seda toiduks mikroobidele, täpsemalt ühele pärmile. Selle pärmi arendas Nemailla välja oma doktoritöös ja see oskabki toota mitmesuguseid õlisid ja rasvu.

Kui Nemailla meie uurimisgrupiga liitus, hakkasime seda pärmi edasi uurima ja töötasimegi välja metoodika, kuidas seda konversiooni kõige efektiivsemalt läbi viia. Nii et hemitselluloosist ehk puidusuhkrust tekib pärm, millest saame eraldada kasulikke koostisosi – õli, oomega-3-rasvhappeid, karotenoide või antioksüdante jne.

Nii et tegelikult on võti pärmis, saepurust saadud puidusuhkru asemel võib talle ka midagi muud sisse sööta?

Just. Meie pärmi väga tugev eripära on see, et ta suudab tarbida erinevaid toormeid. Me ei tahtnud kasutada selliseid suhkruid, mis sobivad ka inimese toiduks. See eriline pärm võimaldab meil keskenduda
sellistele toormetele, mida tavaliselt toiduks ei kasutata ja mis on mõne muu tööstuse jääkproduktid.

Kaasasite just miljon eurot. Millised on tulevikuplaanid?

Esiteks tahame näidata, et meie arendatud protsess on skaleeritav ka tööstusesse – see osa on praegu kõige lihtsamalt läinud, tundub, et skaleerub väga hästi.

Teiseks: kuna tegemist on uudse meetodiga toitu toota, tuleb loomulikult ära tõestada, et kõik on inimesele ohutu. Sellega me praegu tegeleme. Euroopa Liit on toiduohutuse osas väga nõudlik – ja peabki olema. See on pikem protsess, kuid esialgu on kõik tulemused olnud positiivsed ja loodame, et takistusi ei tule.

Kolmas teema on välja arendada uued ja veelgi väärtuslikumad tooted. Kui täna suudame toota asendust palmi- ja kookosõlile, siis järgmiseks tahame toota oomega-3-rasvhappeid ja muid erirasvasid. Näiteks kui toidutööstus pöördub meie poole sooviga saada rasvasid, millel on kindel sulamispunkt, viskoossus ja tervislikud omadused, siis peaksime olema võimelised neile pakkuma just selliste omadustega rasvu.

Ehk te suudate oma ilusat punast pärmi treenida ja taltsutada tegema just seda, mida tarvis?

Just. Programmeerime ta tegema seda, mida meie tahame.

Millised jäägid ja kõrvalsaadused tekivad, kui teie olete oma pärmi ära toitnud ja rasvad kätte saanud?

Järele jääb ligniin. See eraldatakse puidujääkidest juba alguses ja suunatakse muusse keemiatööstusesse, kuid veidi jääb seda ka tselluloosi alles ja meie pärm seda eriti ei tarbi. Kõik muu tarbib ta ära ja jäätmemassi, mida utiliseerida, meil ei tekigi. Tõsi, natuke tekib protsessi käigus CO₂, nagu ikka pärmide töös, aga tööstuslikult on idee ka see kinni püüda ja ära kasutada. See on sarnane protsess saia kergitamisele või õlle tegemisele: õllepruulimisel läheb ligi kolmandik odrasuhkrust CO₂-ks ja nii ka meil.

ÄIO pole Sinu ainus teadustöö, mis teeb maailma rohelisemaks. Koos teiste teadusasutuste ja ettevõtetega otsite naturaalsemaid lahendusi ka mööblivärvides. Millised on eesmärgid ja unistused?

See on suurem koostööprojekt kolme akadeemilise ja kaheksa tööstuspartneriga Euroopast ja eesmärk on asendada värvides fossiilsed koostisosad biopõhistega. Protsess on sama: otsime võimalusi neid koostisosi toota mikroobidega. Meie kasutame pärme ja programmeerime neid vastavalt soovile võimalikult efektiivselt tootma. Saksa suur keemiatööstus Evonik on sellest väga huvitatud, samuti IKEA, kes tahab meie biopõhiste värvidega oma mööblit värvida.

Me jälgime ka toodete elutsüklianalüüsi, kasutusea lõppu ja utiliseerimist. Meie suurprojekt hõlmab põhjalikke analüüse kogu protsessi täpse keskkonnajalajälje väljaselgitamiseks ning võrdleme seda tänapäevaste värvidega.

Nii et kui IKEA värvib tehases oma mööblit teie värviga, siis teie teate kogu selle mööblitüki elukaare hinda keskkonnale?

Just. Mööblil on oma kasutusaeg ja analüüsis arvestatakse, mis sellest pärast saab.

Olen kuulnud palju räägitavat, et teadlase ja ettevõtja roll vajavad erinevaid, peaaegu et vastandlikke isiksuseomadusi. Kuidas Sinu teadustööst ettevõte sai?

Ma olen alati olnud fundamentaalse ja rakendusliku teaduse piirimail: mulle väga meeldib fundamentaalteadust teha, aga meeldib näha ka rakendusi ja olla neile lähemal. Praegu oligi võimalus näha ja näidata teistele nende biotehnoloogiliste protsesside, mida oleme välja arendanud, potentsiaali. On eraldi väljakutse viia protsessid laborist ettevõtlusesse ja see motiveeribki.

Arendasime neid tehnoloogiaid ülikooli laborites juba 4–5 aastat ja tekkis küsimus, kas suudame selle kommertsialiseerida ja muuta inimestele kasulikuks rakenduseks. Siiamaani on kõik isegi üllatavalt hästi läinud, ootame, millal hakkavad tulema esimesed suuremad tagasilöögid.

Kas Sinust saab nüüd ettevõtja ja teadust enam ei tee?

Ma arvan, et jään endiselt sinna fundamentaal- ja rakendusteaduste vahepeale. Ka ÄIOs teeme 80% ajast teadust, meie eesmärk on välja töötada aina uusi ja uusi rakendusi. Osa neist skaleerime ja üritame tööstusesse viia, aga suurem osa aega kulub uute rakenduste väljatöötamisele.

Aga kes siis ettevõtet juhib?

(Naerab.) Eks me ise juhimegi. Kurb öelda, et mina ise satun laborisse vaid mõnel nädalal aastast ja enamuse ajast tegelen koordineerimisega.

Kas tahaksid laborisse tagasi?

Jaa… Mingil hetkel ma taipasin, et olen laboris pigem halb eeskuju. Seal on vaja võtta aega, kuid kui sul on pidevalt koosolekud, kaob aeg ära ja laboriasjad ei tule enam nii hästi välja. Ma tegelen palju ka bioinformaatikaga ja see on minu ajagraafikuga sobivam teadus. Seal saad ise kontrollida, millal ja kui palju uurimistööga tegelda – laboris mikroorganismidega töötades kontrollivad mikroorganismid, mida ja millal pead tegema.

Mis on järgmine asi, mida teadlasena tahad välja uurida?

Uurimisgrupis tegeleme ka väga fundamentaalsete küsimustega, näiteks nagu kuidas toimib rakkude metabolism. Katseid tehes me näeme küll, et suhkrud lähevad sisse ja mingisugused ained tulevad välja, aga eesmärk on aru saada, kuidas see konversioon näiteks pärmirakkude sees täpselt käib. Metabolism raku sees on väga keeruline ja just rakkude ainevahetusest arusaamisega olen kõik oma 20 aastat teadlasena tegelenud. See töö jätkub.

Kui palju biojäätmetest tehtud taimerasvad maksavad? Rahas, maas, vees, energias, süsinikus, tervises…?

Oleme neid arvutusi teinud, kui palju me säästame CO₂ võrreldes palmiõli ja muude alternatiividega ning võrdleme ka kogu taimset toodet, mitte ainult enda koostisosa. Kui võrdleme palmiõliga, siis selle soodsat rahalist hinda on keeruline saavutada, samas tuleb palmiõli suure keskkonnamõjuga. Isegi kui arvestame meie puidusuhkrutest toorme keskkonnajalajälje sisse, siis võrreldes palmiõliga on mikroobne tootmine mitu korda efektiivsem. Kui võrdleme kookosõliga, siis eesmärk on tuua meie rasvade hind sellest madalamale.

Rapsiõliga ma aga ei võrdleks, kuna need rasvad ei asenda üksteist. Rasvad toidu koostisosana on tavaliselt tahked ja meie eesmärk ongi toota tahket rasva näiteks vegantoodetesse: taimsed kotletid, vorstid, juust. Praegu ei maitse taimsed tooted kuigi hästi – ehkki on ka erandeid – ja see tuleneb tihti rasvadest. Rasvadel on toidus kriitiline roll, just rasvad annavad toidule hea tekstuuri ja suutunnetuse ja võimendavad head maitset. Kui aga kasutame näiteks taimsetes kotlettides rapsiõli, siis pannile pannes valgub rasv välja ja järele jääb kuiv valgutükk. Meie põhitoodang panustabki sellesse, et muuta taimsed toidud maitsvamaks ja samas tervislikumaks.

Kui võrdleme taimse vorsti jalajälge loomsega, siis enamasti on see üle 90% efektiivsem nii maa- ja veekasutuse kui ka CO₂ heitme poolest.

Tervise poolt vaadates on konkreetselt meie toode sellepärast kasulik, et sisaldab suures koguses antioksüdante ja oomega-3-rasvhappeid ning erinevalt näiteks loomsetest rasvadest ei sisalda mikroobsed rasvad üldse kolesterooli.

Kuid Sinu nimetatud faktorite kõrval on veel üks: toidujulgeolek. Nägime koroonakriisi ja Venemaa sõjategevusega, kuidas tarneahelad katkevad ja toiduhinnad lähevad üles. Kui toore ei ole sinu kontrollitav, siis kannatab toidujulgeolek. Meie üks eesmärke on võimalus üles ehitada kohalikku tootmist.

Tehast teil veel pole?

Tehast praegu veel pole. Üritame laboris tootmist skaleerida ja toodame ka renditud pinnal. Eestis kahjuks pole võimalust biotehnoloogilise tootmise skaleerimiseks – lihtsalt ei ole selliseid rendilaboreid ja -seadmeid.

Aasta pärast teeme otsuse, kas hakkame ehitama enda tööstust/tehast. Täna tahame toota kümneid ja sadu kilosid, et toodet eri valdkondades ja rakendustes testida.

Millal me ÄIO tooteid poest ostma või sööma hakkame?

Oleme end suunitlenud business-to-business ettevõtteks, nii et toidupoest meie tooteid osta ei saa. Põhjus on mõju suuruses. Eestist ma sellist uuringut ei tea, kuid näiteks Ameerikas sisaldavad üle 50% kaubanduses olevatest toodetest palmiõli. Meie eesmärk on, et see vahetataks välja keskkonnasõbraliku alternatiiviga ja selleks võiks ju olla mikroobne rasv.

Meil on partnerite nimekirjas üle 35 ettevõte Eestist, Euroopast ja Ameerikast, ja kohe, kui suudame midagi toota, saadame selle välja, et nad saaksid seda testida – enamjaolt vegantoidu, aga ka kondiitritoodete ja kosmeetika tootjad.

Räägime ka sellest, miks üldse on vaja saepurust toitu teha. Kui palju inimesi Maa ära toidaks, kui me sööksime edasi nii nagu seni?

Oleme juba piiri peal: me võtame metsasid maha, et suurendada põllumaa pinda. See ei ole jätkusuutlik tegevus, sest süsinikubilansse vaadates toodame seda juba tohututes kogustes rohkem kui Maa suudab tagasi võtta, just mets aga on üks põhiline CO₂ siduja.

Ehk teisisõnu, vaatama ei peakski seda, kas Maa pinnal saab kasvatada piisavalt palju toitu – isegi kui saab, siis me ei tohi seda teha, sest see tekitaks atmosfääri veel rohkem süsinikku. Nii peame vaatama, kuidas saaks põllumaad kokku tõmmata, ilma et inimesed nälga jääks.

Ligi 80 protsenti globaalsest põllumaast kasutatakse praegu loomadele sööda kasvatamiseks. Kui muudame oma dieeti ja hakkame tarbima vähem loomseid valke, suudame põllumaa hulka juba tublisti vähendada. Peame arvestama, et globaalne populatsioon järgmisel 20–30 aastal kasvab veel, ja sellepärast peamegi leidma loomsele valgule tervisliku alternatiivi.

Kui 80 protsenti põllumaast kulub selleks, et toita loomi, et toita inimesi, siis sellesama põllumaa rakendamisega otse inimeste toiduks kasvatamiseks suudaksime ära toita väga palju rohkem inimesi või vajaksime väga palju vähem põllumaad.

Kui toodaksime näiteks taimseid valke, vajaksime neli korda vähem põllumaad, ülejäänu võiks olla mets, mis seob süsinikku. Aga see on äärmuslik arvutus, võime leida ka vahepealse variandi – vähendame loomset valku ainult 50% ehk ärme sööme liha iga päev, vaid mõni kord nädalas, ja juba on olukord palju parem.

Millised on kõige keskkonda kurnavamad toiduained?

Veiseliha ja lambaliha on kõige suurema keskkonnajalajäljega. Kana ja siga on pisut väiksemaga. Lihaga võrreldavalt valgurikkad on oad, mille kasvatamine on juba oluliselt keskkonnasõbralikum.

Täpsemalt: Our World in Data andmebaasi järgi tekib 100 grammi valgu tootmiseks 20–50 kg CO₂ ekvivalenti lamba ja veise puhul; 5,5–7,5 kg CO₂ kana või sea puhul ja vaid 0,44 kg CO₂-te kaunviljade, nagu näiteks herneste või ubade korral. Nii et keskkonnamõju erineb kümnetes kordades.

Aga inimesed TAHAVAD liha süüa.

Juba praegu on üksikuid liha alternatiive, mis maitsevad väga hästi ja on tervislikumad, ning kui nad muutuvad ka odavamaks… Minu argument on: kui taimsed alternatiivid on maitsvamad, tervislikumad ja odavamad, siis mis põhjus on meil nii suures koguses hakkliha süüa?

See põhjus võib olla mõtteviis või harjumus. Uus ja tundmatu tundub hirmus ning „lihausku“ inimene ei ole nõus proovima ja ehk ka tunnistama, et taimne on parem.

See muutus toimub võib-olla põlvkonnavahetusega, aga ma olen kindel, et see toimub. Täna on taimsed alternatiivid ka kallimad või sama hinnaga mis kala- või loomafilee.

Aga kui ma ei otsi “taimset liha”, vaid teen lihtsalt köögiviljahautise?

See pole päris sama toiteväärtusega. Kui võtame lihtsalt mingi köögivilja, siis seal ei ole väga palju valku ning seda suures koguses süües saame liiga palju süsivesikuid. Hea valguallikas on näiteks oad, kuid eestlased ei ole harjunud nii palju ube sööma ega oska kuigi hästi eri toitudes kasutada, seevastu lõuna pool kasutatakse neid mitmekesiselt ja palju.

Liha alternatiive ongi vaja seepärast, et paljud on lihtsalt harjunud liha sööma – me teame, kuidas kotlette valmistatakse ja näiteks vorsti grillimist võõrapärase tempeh’ga juba ei asenda.

Tuleb välja, et lihtsam on õpetada üks pärm saepurust toitu tegema kui inimest vorstist loobuma.

Ma usun, et see muutub generatsioonidega, inimest ja tema harjumusi on tõesti raske ümber programmeerida. Samas on kriisid need, mis seda kiiresti teevad.

Loodetavasti ei tule kunagi toidukriisi, aga kui tuleks, siis tõenäoliselt vaataksime ka oma toidutarbimise lihtsamini ja kiiremini üle. Kuni aga kõik on hästi, on raske motiveerida inimesi teisiti elama.

Naljaga pooleks: kui Eestis raiemahte piiratakse, siis kuidas see ÄIO toorainet mõjutab?

Otseselt ei ole meie raiemahtudega seotud. Meie eesmärk täna on kasutada kõrvalsaadusi ja kui seda tekib kõige rohkem puidutööstuses, siis me kasutame seda. See võib olla ka põhk või toidujäätmed. Pikemas perspektiivis on aga meie huvi kasutada toormena õhus leiduvat CO₂.

Mismoodi?

Taimed ju tarbivad CO₂ ja teevad puidusuhkruid. On olemas vetikaid, mis fikseerivad CO₂ oma kasvuks, ning baktereid, mis toodavad CO₂-st kas bakteri biomassi või mingeid aineid.

Teeme koostööd Tartu Ülikooliga, kus konkreetne labor fikseerib CO₂ja toodab sellest lihtsamaid molekule, meie väärindame neid edasi rasvadeks. Samamoodi on võimalik pärme õpetada CO₂ tarbima.

See, mida te olete välja mõelnud ja arendanud, on väga loominguline lähenemine toidule ja ressurssidele. Milliseid potentsiaalselt suure väärtusega asju me veel mõttetult ära viskame või põletame?

Tegelikult just see ongi olnud meie eesmärk – oleme teadlikult ja teaduslikult valinud kõige mahukamad kõrvalsaadused, mis Eestis tekivad. Osalesime RITA biomajanduse projektis, kus kaardistasime kõik Eestis tekkivad jäätmed ja sealt tuli väga hästi välja, et suurimad jäätmed on puidutööstuses, teisel kohal põllumajanduse kõrvalsaadused ja nende järel kõik muud.

Miks lõppeesmärgina liigume CO₂ substraadina kasutamise juurde – Eestis juba põletame prügi ja teeme sellest energiat, aga lisaks võiksime põlemisest tekkiva CO ja CO₂ kinni püüda ja kasutada uuesti toormena kemikaalidele, toidule jne. Siis ei oleks põletamine ühegi materjali lõpp, vaid hoiame kõik ringmajanduses. Selle poole me liigume. Taimed ju teevad seda, aga taimed on aeglased.

Kuidas veel saab baktereid meie kasuks tööle panna? Kas võiks mõne õpetada ookeanist mikroplasti sööma ja siis meile valgust ja sooja andma?

Me toidame oma pärmidele ka plasti koostisosi ja tegeleme sellegagi, kuidas plastikut lagundada ja uuesti kasutada. Tihti on probleemiks see, et kui on kasutatud eri materjale koos, siis nende lahkuvõtmine läheb liiga keeruliseks ja kulukaks. Pürolüüs ja CO₂ kinnipüüdmine ja taaskasutus on siin lahendus.

Arvan, et CO₂ ongi see, kuhu ringmajandus liigub. Mida efektiivselt suudame seda tagasi ringlusse võtta, seda edukamalt me suudame ringmajandust arendada. Praegu juba on ettevõtteid, kes sellega tegelevad, neid tuleb aina juurde ning CO₂ fikseerimise hind läheb aina odavamaks. Kui selle õhkupaiskamise eest võetav tasu on kõrgem kui selle uuesti kasutussevõtmise hind, hakkame aina rohkem investeerima lahendustesse, mis suudavad seda tagasi võtta.

Iga uue tehnoloogiaga on nii – algul maksab selle väljaarendamine rohkem, aga kui me tahame selles suunas liikuda, peame sinna investeerima.

Sa räägid justkui täiesti uuest maailmast. Oled kirjeldanud, et tee ÄIOni oli kuus aastat higi, verd ja pisaraid, ebaõnnestumisi ja uuesti ja uuesti proovimisi. Kuidas Sa uuenduslikus protsessis tead, millal tasub uuesti proovida ning millal on õigem loobuda ja midagi muud alustada?

See on huvitav küsimus. Eks ta nii ole, et kui väikesed edusammukesed kogu aeg toimuvad, tasub edasi katsetada.

Minu loogika on selles, et mitte üritada mingit teemat oma lemmiklapseks teha ja seda elus hoida, pigem üritada projektid nii kiiresti kui võimalik läbi kukutada. Kui mõne läbikukutamine ei õnnestu, võtta see ja hakata edasi tegelema.

Räägi mõnest õnnestunud läbikukutamisest.

See protsess käib kogu aeg, need on igapäevased asjad, mida testid. Näiteks otsides, millisesse aplikatsiooni sinu arendus kõige paremini sobib.

Enamasti püstitad mingi kaugema eesmärgi ning teid, kuidas sinna jõua, on palju. Et leida selline tee, mis töötab, tulebki hakata metoodikaid järjest läbi kukutama.

Kas võib ka olla, et oled valinud sellise eesmärgi, kuhu tegelikult ei viigi ühtki teed?

Loodusseadustest on raamistik enam-vähem teada, mis on võimalik ja mis mitte. Võib-olla on meie lõppeesmärk teada saada, kas on võimalik Eestis arendada biomajandust. Siiamaani tundub endiselt, et on. Kuid ka hinnas on küsimus: naftat on suhteliselt odav pumbata, bioprotsessides tuleb esiteks tooret töödelda, siis luua mikroobid, mis suudaks seda väärindada jne.

Need on kõik eraldi sammud ja protsessid ning tuleb leida kõige efektiivsemad viisid, noppida esmalt kõige madalamal rippuvad õunad ning teaduse arenedes liikuda järgmiste poole.

Eestis miskipärast ei ole biotehnoloogia väga arenenud ega levinud, ehkki eeldused on head – meil on ülikoolides välja õpetatud piisavalt molekulaarbiolooge, kuid vaid üksikud projektid on jõudnud laborist kommertslahendusteni. Nüüd on meil tegelikult võimalus IT edulugu korrata rohepöördes.

Öeldakse, et rohepööre läheb meile kalliks maksma, aga tegelikult see võimaldab meil Eestis välja arendada uue majandusharu, mida me peaksimegi tegema.

Anna mõni soovitus teadlastele, kes kaaluvad oma leiutise ise turule viimist, kuid ei kipu esimest sammu astuma või kõhklevad oma turuvalmiduses.

Kindlasti peab olema sisemine usk projekti õnnestumisse ning motivatsioon sellega intensiivselt järgmised aastad tegeleda. 90 protsenti alustavatest ettevõtetest kukuvad läbi, seega poole vinnaga pole tõenäoliselt mõtet selliste projektidega alustada.

Samas ei tohikski see olla teadlastele sund või ainus edukuse kriteerium, sest ülikool vajab tugevaid teadureid ja õppejõude, kes on keskendunud just alusuuringutele ning uue põlvkonna ekspertide väljakoolitamisele.

Siin peab alati olema tasakaal ning uute ideede ülikoolist välja saamiseks on ka võimalused oma tehnoloogia litsentsimise näol või otsida iduettevõttele tegevjuht väljastpoolt ülikooli ja osaleda projekti arengus tehnoloogiajuhina.