Kui Henri Olavi Suomalainen TalTechi õppima jõudis, oli ta siinsest tudengielust juba läbi imbunud. Ta käis Tallinna Ülikooli üliõpilasena siin rahvatantsimas ja oli Kuljuse presidentki olnud, aga ka õppeaineid võtmas.  

Rakverest pärit soome nimega noormees soome keelt ei räägi ja on terve elu Eestis elanud, aga millist elu! Henri on 26-aastane ja tema CV on juba enne ülikooli lõpetamist pikem kui paljudel enne pensionile minemist – vabatahtlikutööst õpilasmalevas Lennart Meri konverentsini ja PÖFFist Viljandi folgini, ports auhindu ja tunnustusi ja muidugi kõikvõimalikke õppereise, projektides osalemisi ja koolitusi. Tundub nii, et kui midagi toimub, siis Henril on sellega pistmist.  

Kuidas sa geoloogia juurde jõudsid, oli see lapsest saati uudishimu maakera vastu või mingi muu teekond? 

Ma räägin kõigepealt, kuidas ma Rakverest Tallinnasse jõudsin. Lõpetasin gümnaasiumi 2016. aastal kuldmedaliga ja kõik teed olid valla. Ma ei suutnud aga midagi valida ja läksin kaitseväkke, arvasin, et seal on mul aega metsas järele mõelda, mida edasi teha. Aga sellist aega või mõtteid ei tulnud. Lähtusin siis sellest, et mul olid head tulemused reaalteaduste olümpiaadidelt ja minu klassijuhataja oli öelnud, et ma pean minema füüsikat õppima. Valisin kõige laiapõhjalisema loodusteadusliku õppekava, mis toona Eestis oli – integreeritud loodusteadused Tallinna Ülikoolis. Õppisin seal füüsikat, keemiat, matemaatikat, bioloogiat, geoökoloogiat, mikrobioloogiast kosmoloogiani, programmeerimisest geopoliitikani, inimese füsioloogiast inimgeograafiani … See oli tõesti lai! 

Nii et tee Rakverest Mustamäele käis läbi Tallinna Ülikooli. 

Teisest kursusest alates käisin Tehnikaülikoolis külalisüliõpilaseks, aga Tehnikaülikooli kampuse õhku hakkasin tegelikult hingama kohe Tallinna tulles – olen lasteaiast peale rahvatantsuga tegelnud ja siia kolides oli vaja leida uus tantsurühm. Oma esimesel Tallinnas elatud kuul tantsisin prooviks kolmes tantsuansamblis ja valisin välja Kuljuse, kus tantsin tänaseni. Siis ma veel ei teadnud, et mind TalTechis selline tulevik ees ootab. 

Magistriõppeks oli TalTech juba kindel valik – olin kaks aastat olnud Kuljuse president ja sealtkaudu paljude selle maja tudengiorganisatsioonide ja ülikooli eri üksustega koostööd teinud ning kõvasti siinset tudengielu elanud. Tol hetkel tundus maapõueressursid kõige sobivam eriala. Lihtne see ei olnud, sest mu taust oli väga lai ja mõned spetsiifilisemad bakalaureuse õppeained pidin juurde võtma, et end paremini teemaga kurssi viia, aga see polnud minu jaoks mingi takistus. 

Kui täna TalTechi tuleksin, siis valiksin võib-olla inseneriteaduskonnast magistrieriala rohelised energiatehnoloogiad. Olengi väga palju selle valdkonna vaba- ja valikaineid juurde võtnud kas Eestis või välismaal, olen oma magistrit päris palju ise suunanud. See ei tähenda, et praegune eriala silmi särama ei paneks. 

Millest sinu lõputöö räägib? 

Mu lõputöö räägib haruldastest muldmetallidest Eesti erinevates kivimikihtides – lubjakivis, glaukoniitliivakivis, mudakivis ja fosforiidis. Kas seal on haruldasi muldmetalle, kui palju, miks need kihid rikastusid ja millistes keskkondades ning mis nende potentsiaal võiks olla. 

Euroopa Komisjon on loonud nimekirja Euroopa kriitilistest toormetest, kuhu 2023. aastal kuulus 34 kriitilist tooret, sh kerged ja rasked haruldased muldmetallid, fosforiidid ja fosfaadid – need on toormed, mida leidub meil potentsiaalselt ka Eestis minu lõputöös uuritavates kivimkompleksides. 

Kas ja kui palju meil neid siis on? 

Jah, on küll, ja arvestatavas koguses. Mina oma töös toon välja, kui palju ja millistes kihtides neid leidub, ent mitte seda, kus ja kui palju me neid kaevandada võiksime. Küll aga saab minu tööst teada, mida tasub veel edasi uurida, et potentsiaalseid kaevandamisotsuseid tulevikus teha. 

Minu töö on esimene sellise spetsiifilisuse ja põhjalikkusega uurimistöö, olen proove võtnud väga tihedalt, osades lõikudes analüüsinud materjali 1 ja 5 cm tagant. Analüüsisin kokku 117 puursüdamiku proovi, millele tegin kolme tüüpi analüüse – massispektromeetriga ja kahe eri seadmega röntgenkiirgusega. Sain teada proovide elementaalse ja mineraalse koostise, sh haruldaste muldmetallide kogused. 

Mida nende haruldaste muldmetallidega saaks teha, kui me neid kaevandaks? 

Kui sa tunned, et su mobiiltelefon väriseb, siis seda aitavad tekitada neodüüm ja düsproosium. Samuti vajab neid rohepööre – neid on vaja rohelistes energiatehnoloogiates, näiteks tuulegeneraatorites, magnetites, meditsiinis, lennukite reaktiivmootorites, autodes … 

Selle jutuga, et peame Eestis midagi kaevandama hakkama, rohepöördele palju sõpru ei võida. 

Kaevandamine on jah veel veidi hell teema, aga kõige tähtsam on uurida, mida meie maapõues üldse on, ning saada teada, mis on meie riigi ja rahva rikkused. Kuid kui näiteks Soomes on aluskorra kristalsed kivimid, näiteks graniit, maapinna peal, siis Eesti poolel lähevad need kihid sügavamale ja võivad olla sadade meetrite sügavusel. Puurimine sinna on väga kulukas. Kuid näiteks lubjakivi ja liivakivi, mis nende kristalsete kivimite peal on, saame oma tööstuses ikkagi kasutada. 

Praegu me veel ei teagi, kust võib Eesti maapõuest kätte saada kõige väärtuslikumaid materjale. Me teame, et Jõhvis on magnetanomaalia, kus leidub magnetiitkvartsiiti ja erinevaid akumetalle, aga mis kogustes ja kus täpsemalt meie potentsiaalne rikkus veel peitub, on tuleviku teema. 

Taas on hakatud rääkima Eestis fosforiidi kaevandamisest. Jah või ei? 

Seegi on veel hell teema. Minu vastus on, et mitte veel, sest ühiskond pole valmis. Kindel on, et kui hakkame midagi tonnide kaupa maa alt välja võtma, peab meil enne olema infrastruktuur ja täpne teadmine, mida teha, kuidas rikastada. Küsimus on ka, kas teeme seda ise või tuleb keegi välismaalt ja teeb seda meie eest. Seda teist varianti me ju väga ei taha – meie maapõue rikkus peaks jääma meie enda kätte ja meie rahva hüvanguks.  

Selleks, et ise sellega tegeleda, on vaja valdkonna spetsialiste ja neid, kes asjast huvituksid, kuid kahjuks meil Eestis neid napib. Vajalikud on teadmised maapõuest ja oskused maavarasid jätkusuutlikult kasutada ehk omavahel põimuvad loodusteaduslik maailmapilt ja insenerioskused. 

Aga tuumajaam – poolt või vastu või „oleneb“? 

Kui suudame arendada rohelisi ja jätkusuutlikke energiaid, näiteks teha väga suure tuulepargi – mis tähendab haruldaste muldmetallide kaevandamist Eestis või kusagil mujal –, siis ma ütleks, et meil pole tuumajaama vaja. Energiajulgeoleku poolelt aga tagaks see energia igal hetkel ja iga ilmaga. Tuumajaamaga seotud riskid on tänapäeval juba päris hästi ära maandatud, ka tuumajäätmete hoiustamine on läbimõeldav ja tehtav. Nii et samamoodi kui kaevandamisega: kui, siis targalt. 

Sa oled ikka mõelnud neile asjadele. 

Olen neist teemadest rohkem teada saanud nii Eestis kui Hollandi ülikoolides õppides, samamoodi geotermaalenergiast. Teame, et Islandil on maapõu väga kuum ja sealt saab isegi kuuma vett, olen sealseid geotermaaljaamu saanud ka ise külastada. Aga kas Eesti paarikraadise erinevuse pealt saame soojuspumbaga sooja kätte? Eestis on see üsna uus teema, on tehtud katsejaamasid, et näha, kas ja kuidas suudame sellega maju kütta, kuid potentsiaali on. 

Kui sina oleksid täna kliimaminister, millised oleksid kõige olulisemad teemad või reformid su jaoks? 

Esimene asi on energiajulgeolek – kuidas saame oma riigis kohaliku rohelise energiaga ära elada. Kindlasti tuleks vaadata otsa praegusele olukorrale, kuid vaadata juba ka tulevikku.  

Teine teema on kindlasti teadustöö ja uuringud, ilma nendeta me ei tea, mis meie rikkused ja võimalused isegi olla võiks. Teadus ju areneb iga päevaga.   

Kolmandaks tooksin välja elurikkuse ja elukeskkonna – kõik see mõjutab otseselt meie igapäevaelu.  

Lisaks veel kliima ja rahvusvaheline koostöö ehk võimalus üksteisega oma kogemusi jagada ning suuremat pilti vaadata.  

Varudest rääkimine viitab, et peaksime neid ka kasutama, ainult teadmine, et on, ju jõukaks ei tee. Samas tundub, et meile meeldib meie maapealne rikkus – puhas loodus – rohkem kui kaevandamine. 

Jah, praegu on ühiskonnas sellele veel vastasseis, aga mida aeg edasi, seda paremaks lähevad tehnoloogiad ja ka meie teadmised. Ühel päeval saab see võimalikuks, eriti kui oleme ajaks välja uurinud, kuidas näiteks fosforiidist lisaks haruldastele muldmetallidele veel maksimumi välja võtta. Pealmaakaevanduse puhul peame midagi asjalikku tegema kõigi kivimikihtidega, mis me välja võtame. Kindlasti ei peaks need jääma „augu kõrvale hunnikusse“. 

Peame aga mõtlema ka sellele, et kõik, mis on kord juba välja kaevandatud, jääks ringlusse, mitte et viskame ära ja kaevandame uue toorme. Pooldan kahe käega ringmajanduslikke põhimõtteid ning rohelist mõtteviisi, ükskõik mis eluvaldkonnas. Öeldakse, et ühes tonnis mobiiltelefonides võib olla rohkem kulda kui ühes tonnis kullamaagis, nii et varsti ei pruugi meil lihtsalt muud üle jääda …  

Lisaks maavaradele on meil tõesti palju ka loodusvarasid, näiteks oma põhjavesi, palju metsa. Üks rikkus on kindlasti meie targad inimesed, kes oskavad näha laiemat pilti ja teha õigeid otsuseid. 

Nii et kliimaministrina investeeriksid ka tarkadesse inimestesse? 

Täpselt! Koostöö haridus- ja teadusministriga oleks garanteeritud. 

Inimrikkusest rääkides: ma olen sind näinud kampuses giidina, aktusel lipuvalves, EuroTeQ-i saadiku ja loodusteaduskonna esindustudengina, Kuljuse tantsus, jõulupeo baaris … aga sa tegutsed siit majast väljas sama aktiivselt. 

Pilt on väga kirju tõesti, olen vabatahtlik olnud väga erinevatel üritustel. Viljandi Pärimusmuusika Festivalil, PÖFF-il ja Tallinn Music Weekil, rühmajuht eri õpilasmalevates, Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses aidanud konverentside korraldamisel, samamoodi riigikantselei alluvuses, ning tegelenud aktiivselt ka karjääriteemadega. Sain ka „Tallinna aasta noor vabatahtlik 2023“ tunnustuse. 

TalTechis tegutsen lisaks rahvatantsule ka üliõpilasesinduses revisjonikomisjonis, samuti rahvusvahelises tudengiorganisatsioonis BEST-Estonia, sealtkaudu olen saanud olla Eesti suurima tudengite karjääriürituse turundusjuht ning teinud ohtralt erinevate ürituste graafilisi kujundusi. Lisaks olen abiks õige mitmes valdkonnas TalTechi turunduse ja kommunikatsiooni osakonna tegemistes. Oma tudengiaktivismi tegude eest olen pälvinud Tallinna Tehnikaülikooli Üliõpilaskonna pronksmärgi ehk missioonimärgi. 

Ja sa lõpetasid cum laude. Kuidas sul õppimiseks aega jäi? 

Üks saladus on ilmselt hea ajaplaneerimine, aga oluline on ka see, et ma ei pea tööl käima – saan ära elada õppimisest. Hea õppeedukusega ja osava sõnaseadmisega on võimalik saada mitmesuguseid stipendiume. Näiteks olen saanud stipendiume nii gümnaasiumi lõpetades, bakalaureuseõpingute ajal, magistriõpingutel kahel korral TalTechi Arengufondist ja ka eraldi stipendiumi oma välisõpingute jaoks. Teen ka projektitöid, mille eest mulle makstakse, aga see ei ole mu põhisissetulek. 

Usun sellesse, et oluline on omada võimalikult mitmekülgseid teadmisi ja oskusi ning lisada sellele inimeste võrgustik. Olen aru saanud, et mulle pakuvadki huvi väga erinevad valdkonnad, alates loodusteadustest ja lõpetades kõikide nende hobidega. Aga kui juba huvi ja tahtmine on olemas, siis on kõik võimalik! 

Kas sa läbipõlemist ei karda? 

Vaimne tervis on oluline teema, millest peab tõesti ka rääkima. Ma hoolitsen enda eest nii füüsiliselt – rahvatants, jõusaal –, sotsiaalselt – suhtlen sõpradega, räägin, leian pere jaoks aega – kui ka olen teadlik erinevatest viisidest, kuidas end vaimselt hoida. Magan tavaliselt 8–10 tundi, praegu vähem, sest lõputöö vajab tegemist, ning söön täisväärtuslikult ja tasakaalustatult. Ma pigem magan oma tunnid täis ega hoia toidu pealt kokku, sest ma tean, et muidu hakkavad kõik teised sambad kannatama ja maja võibki kokku variseda. Ajaplaneerimine loomulikult kõige selle juurde. 

Räägi mõned TalTechi tudengielu parimad palad. 

Parimad palad jäävad kinniste uste taha ja hilistesse öötundidesse ülikoolis … TalTech on mulle lihtsalt tõesti väga palju andnud – väga erinevad esinemised Kuljusega, aktused, väiksematest istumistest linnakupidudeni, tudengielu korralduslik köögipool … 

Mind on alati sütitanud teised tudengiaktivistid ja nende teod: kui teised teevad säravate silmadega ja innustavalt, saan ka mina sealt julgustust ja inspiratsiooni tegutseda, rääkimata koostööprojektidest. 

Aga koolielu parimad palad? 

Kõik väljasõidud, õppekäigud ja projektid, kus olen saanud osaleda. Näiteks käigud kaevandustesse nii Eestis kui ka välismaal. Hiljuti käisime TalTechi inseneriteaduskonna vesinikuorganisatsiooniga TiVo Paldiski radioaktiivsete jäätmete hoidlas ja tuulepargis, kus saime käia ka tuuliku sees. Hollandis õppides olid kooli kulul välitööd Belgias ja Hispaanias, mis andsid hindamatuid mälestusi ja teadmisi. 

Räägi oma välisõpingutest lähemalt. 

Käisin Erasmuse programmi kaudu üheks semestriks Hollandis Delfti Tehnikaülikoolis ja see on seni üks mu elu parimaid aastaid. Võtsin endale eesmärgiks öelda võimalikult palju igasugu asjadele „jah“, et mugavustsoonist välja tulla. Lähtusin sellest, et tavaliselt ju inimesed kahetsevad oma elus neid asju, mida nad ei teinud, mitte neid, mida tegid. Sain väga palju reisida – kõik ekspromptmõtted, et sõidaks homme sinna või tänna, said tehtud. Üks samm mugavustsoonist välja tundub alguses hirmus, aga just see on see, kus asjad hakkavad juhtuma, õpid midagi uut ja kasvad inimesena väga palju. See Hollandi poolaasta andis mulle palju juurde inimesena ja pärast seda näen maailma täiesti teise pilguga. Nüüd on mugavustsooni piir minu jaoks väga hägune, tunnen end igas olukorras hästi. 

Lisaks olen täiendanud ennast EuroTeQ programmi raames Eindhoveni Tehnikaülikoolis ning läbinud seal virtuaalselt ühe kursuse, millega pidi palju vaeva nägema, kuid raske töö tasus end ära ja sain eksamit käia tegemas Madalmaades kohapeal. 

Kas ülikoolielus jäi midagi kripeldama ka – midagi tegemata, kusagil käimata, milleski osalemata, midagi korraldamata? 

Jah ja ei. Neid asju on, kus lihtsalt aja tõttu ei ole olnud võimalust osaleda, sest samal ajal on teised üritused. Näiteks lähen sel aastal esimest korda üliõpilaste suvemängudele – ma pole seal varem käinud, sest ikka on samal ajal olnud õpilasmalev või mõni muu üritus. Mõtlesin nüüd, et ilma seal käimata ei saa ju ülikooli lõpetada. 

Eks neid asju on veel, aga alati saan vilistlasena tagasi tulla ja tegelikult ma arvan, et Tehnikaülikoolist eemaldumine saab ka keeruline olema. Mul on ilmselt vaja üleminekuperioodi. (naerab) 

Juunis said diplomi. Mis edasi? Kelleks sa saada tahad? 

Väga hea küsimus, see on kuum teema tõesti. Novembris on Kuljuse 75. juubel ja pärast seda plaanisin minna Ameerikasse praktikale, kuid kahjuks vähese erialase töökogemuse tõttu mul selle jaoks stipendiumi saada ei õnnestunud. Tuleb oma plaanid ümber teha ja natukene mõtiskleda. Olen enam kui kindel, et kui üks uks sulgub, siis avaneb kuskil teine, minu ülesandeks jääb jällegi teha see samm üle lävepaku.  

Võib minna veel laia maailma avastama või suunduda otse erialasele tööle. Ma ei ole maha matnud ka varasemat õpetajakutse mõtet, olen käinud koolides tunde ja loenguid andmas ja mul on õpilasmalevast hea kogemus noortega töötamisest, samuti noorsootöötaja osakutse.  

Doktorikraad on samuti üks potentsiaalne väljakutse, kuid praegu tunnen, et soovin õpingutes veidi pausi pidada. Kunagi pole hilja millegi tegemiseks, aga praegu on rohkem energiat ja tahan seda nooruse võlu veel ära kasutada, tööd jõuab elus küll ja veel teha. TalTech on oma „mõistuse ja käega“ haridusega andnud selleks piisavalt laia põhja ja konkurentsivõimelise ettevalmistuse. 

Seda ametit, kelleks ma saada tahan, pole praegu veel olemas. Tahan teha veel palju muutuseid väga erinevates maailmades. Olen lähtunud mõttest, et kui ma kusagil panustan, siis pärast on see koht loodetavasti veidi parem kui enne. Ma loodan, et kõige selle eest, mis ma olen TalTechist saanud, olen suutnud midagi vastu anda ja et ka TalTech on praegu veidi parem koht kui siis, kui ma siia tulin. Kahetseda pole midagi. 

Henri, ma arvan, et see on täiesti tõsi. Anna üks soovitus tänastele gümnaasiumilõpetajatele. 

Kui te ei tea, mida te teha tahate, siis pole hullu, mina ka ei teadnud. Kusagilt tuleb alustada, teha see esimene samm selles suunas, mis lihtsalt meeldib. Tasub proovida võimalikult palju erinevaid asju ja nii võid ka teada saada, et mõni asi sulle ei sobi – ainult proovides õpid end päriselt tundma. Katseta kõiki võimalusi, julge unistada, käi välismaal, vaata maailmas ringi ja tule tagasi Eesti elu paremaks tegema. Muide, maailmas ringi käies leiad ikka ja jälle, et ühes või teises valdkonnas on Eestis väga hea elada. Tee kõike, mis huvi pakub, ja head asjad hakkavad juhtuma! Ning mis kõige tähtsam – naudi seda teekonda ja tunne oma tegemistest rõõmu, sest need hetked ja aastad nende inimeste seltsis ei kordu mitte kunagi. 
Artikkel ilmus esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu juunis 2024.