Hiljutine DHL-i lennukiõnnetus Leedus, mille puhul kahtlustati algselt Venemaa seotust, tekitas laialdast muret hübriidsõja taktikate pärast. Kuigi esialgsed uurimised viitavad, et see juhtum ei olnud küberrünnak ega osa Venemaa hübriidrelvastusest, tuletab see meelde pidevaid ohte, mida hübriidsõda ja küberrünnakud endast kujutavad. 

Selleks, et uurida, kuidas Eesti-sugused riigid saavad nende väljakutsetega paremini toime tulla, jagas TalTechi Küberjulgeoleku Keskuse vanemlektor Adrian Venables oma ekspertarvamust ajakirjas Trialoog.

Hübriidsõda toimib varjatult ning selles on ühendatud küberrünnakud, desinformatsioon ja traditsiooniliste taktikatega sabotaaž, mille eesmärk on destabiliseerida riike ilma otsese sõjalise vastasseisuta. Venemaa on seda strateegiat põhjalikult lihvinud ja rakendab seda oma geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. See taktika võimaldab samas vältida formaalseid vastureaktsioone nagu näiteks NATO artikli 5 käivitumist. 

“Venemaa jätkab oma eesmärkide saavutamiseks survet igal rindel, kasutades sealhulgas rohkeid hübriidsõja taktikaid,” selgitab Venables. Need tegevused ei ületa relvakonflikti künnist, mis raskendab rahvusvaheliste vastumeetmete koordineerimist ja annab Venemaale võimaluse oma tegusid eitada.

Hübriidsõja mitmetähenduslikkus

“Hübriidsõjal puudub üksainus definitsioon ja just mitmetähenduslikkus ongi selle üks peamisi tugevusi,” märgib Venables.

Venemaa on hübriidsõja strateegiate täiustamisel oluline tegija. Alates 2014. aastal toimunud Krimmi annekteerimisest, kus tegutsesid tunnusmärkideta vormides kurikuulsad “rohelised mehikesed”, kuni hiljutiste kahtlusteni veealuste kaablite sihikule võtmises, on hübriidsõja meetodid hägustanud riiklike ja mitteriiklike tegude vahelist piiri ning muutnud vastutuse määramise ja asjakohase reageerimise keerulisemaks.

Hübriidsõda ulatub füüsilistest sekkumistest ja küberohtudest psühholoogilisse valdkonda. Desinformatsioonikampaaniad, näiteks need, millega sihiti 2016. aasta USA presidendivalimisi, õõnestavad avalikkuse usaldust ja mõjutavad poliitilisi tulemusi.

Venables hoiatab, et sensatsioonilised “Küberarmageddoni” stiilis narratiivid võimendavad hirmu ja toetavad vastase eesmärke. “Venemaa tahab, et toetaksime vähem NATO-t, EL-i ja Ukrainat,” ütleb ta. “Hirmu külvamine teenib nende huve. Vastukaaluks vajame läbimõeldud ja hästi informeeritud arusaama ohust.”

Veealused kaablid: kriitiline ja haavatav vara

Tänu Eesti pikaaegsele hübriidsõja-teemalisele kogemusele oleme antud valdkonnas üsna osavad. “Elame pideva rünnaku all. Kuid asjaolu, et tavainimeste igapäevaelu kulgeb suhteliselt häirimatult, kinnitab meid kaitsvate inimeste rasket tööd,” märgib Venables.

Eesti kui digitaalse vastupanuvõime teerajaja sai kätte karmid õppetunnid 2007. aastal Venemaaga seostatud küberrünnakute ajal. Massilised teenusetõkestusrünnakud häirisid kriitilisi süsteeme ja tõid esile digitaalselt sõltuva ühiskonna haavatavuse. Sellest ajast alates on Eesti üha enam investeerinud küberjulgeolekusse.

Ent meie riik pole siiski mitte kunagi riskide eest täielikult kaitstud. Venables tõi murekohana esile veealused kommunikatsioonikaablid. “Suurem osa meie internetiliiklusest läbib neid kaableid,” selgitab ta. Nende Venemaa-poolne häirimine ei destabiliseeriks mitte ainult Eesti ühiskonda, vaid võib põhjustada NATO-tasemel kriisi. 

Kas veealuste kaablite hävitamist peetaks sõjategevuseks? Kas see õigustaks kollektiivset sõjalist sekkumist? Need küsimused on hetkel suuresti teoreetilised, kuid viitavad hübriidsõja keerukusele traditsioonilise julgeoleku taustal. Seetõttu peab nende kriitiliste infrastruktuuride kaitse jääma nii riiklikuks kui ka piirkondlikuks prioriteediks.

Venables viitab 2022. aasta Nord Streami gaasitorustike sabotaažile kui äratuskellale. Sellised juhtumid näitavad, kuidas saab kriitilist infrastruktuuri ebamäärastes tingimustes rünnata ning riigid võivad jääda otsustava vastuse leidmise jätte vaevlema.

Tehisintellekti roll tulevastes konfliktides

Tehisintellekt võib oluliselt muuta hübriidsõja olemust. Adrian Venables rõhutab, et vaatamata tohutule potentsiaalile tekitab muret see, kuidas vastasleer seda väärkasutab. “Tehisintellekt on juba reaalsus ja meie vastased kasutavad seda maksimaalselt ära,” ütleb ta ning toob esile, kuidas seda rakendatakse desinformatsioonikampaaniate tõhustamiseks, keeruliste pahavarade loomiseks ja turvasüsteemide nõrkuste tuvastamiseks.

Euroopa Liidu tehisintellekti-alased regulatsioonid võivad takistada liikmesriikidel hoida konkurentsi Venemaa ja Hiinaga, kes tegutsevad ilma taoliste piiranguteta. “Tehisintellekti võimalused on põnevad, kuid mulle valmistab muret kahju, mida see võib vastaste käes põhjustada,” võtab Venables teema kokku.

Eesti digimaastiku tugevused ja haavatavused

Eesti on ülemaailmne e-teenuste liider, kuid meie digitaristu võib osutuda ühtaegu nii tugevuseks kui ka võimalikuks nõrkuseks. Digitaalne lähenemine teeb valitsemise tõhusamaks ja kiirendab innovatsiooni, kuid suurendab samal ajal haavatavust vastaste rünnakute ees. “Mida rohkem oleme ühendatud, seda suurem on sihtmärgiks muutumise oht,” selgitab Venables.

Ta rõhutab küberjulgeoleku ja kriitilise taristukaitse investeeringute olulisust. “Kuigi Eesti vastupidavus küberrünnakutele on olnud muljet avaldav, ei tohi saavutatud edu meid uinutada. Me ei saa endale lubada lõõgastumist, peame jääma valvsaks ja tegutsema ennetavalt,” hoiatab ta.

Ukraina suutlikkus säilitada nii küber- kui ka füüsiliste rünnakute tingimustes internetiühendust ja energiavarustust on vastupanuvõime silmapaistev näide. “Kriitilise riikliku taristu kaitse on äärmiselt oluline.” Venables toonitab tervikliku turvalisuse tähtsust, mis hõlmab nii elektrivõrkude kaitset kui ka avalikkuse teavitamist desinformatsiooni ohtudest.

Desinformatsioon, eriti sotsiaalmeedia platvormidel, jääb võimsaks relvaks. “Lihtne TikToki video või YouTube’i lühiklipp võib olla sama tõhus kui küberrünnak,” hoiatab ta. Hariduse ja avaliku teadlikkuse tähtsust desinformatsiooni äratundmisel ja selle vastu kaitsmisel ei saa alahinnata. Sealhulgas tuleb nende taktikate äratundmiseks pöörata tähelepanu nii nooremate kui ka vanemate põlvkondade harimisele. “Need jõupingutused peavad hübriidohtudega võitlemisel olema osa laiemast strateegiast.”

Eesti tugevus seisneb ühtsuses

Venables rõhutab, et Eesti suurim tugevus on meie ühtne ühiskond. Väike ja tihedalt seotud rahvastik hindab iseseisvust ja traditsioone, mis aitavad hübriidohtudele vastu seista. “Kultuuriline ühtekuuluvus on eeskuju, millest teised riigid võiksid õppida,” märgib ta. Siiski nõuab ühtsuse hoidmine pidevat tööd, eriti kui pidada silmas võitlust venekeelset kogukonda sihtivate lõhestavate narratiividega.

Hübriidsõda on varjatud, mitmetahuline oht, milles kombineeritakse küberrünnakud, desinformatsiooni ja sabotaaži. Eesti on näidanud end vastupanuvõime eeskujuna, kuid on vaja hoida pidevat valvsust ja jätkata investeeringutega. Võtmetähtsus on ühtsusel, küberjulgeolekul ja teadlikkusel, mis võimaldavad meil kaitsta ennast hübriidohtude keerukas maailmas.