Euroopas on kümnel protsendil inimestest vähenenud neerufunktsioon, kuid paljud ei ole sellest teadlikud. Lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsiendid vajavad neeruasendusravi, millel on mitmeid kaasuvaid tervisekomplikatsioone ning suremus neisse on väga suur. Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogid algatasid uue teadusprojekti, et patsiente aidata.
Viis aastat kestva projekti eestvedaja, TalTechi tervisetehnoloogiate instituudi juht ja vanemteadur Jana Holmar rääkis, kuidas töötatakse välja uusi tervisetehnoloogiaid ning kui keeruline on saada teadustöö jaoks rahastust.
Tehnoloogiad meditsiinis
Jana Holmari pikk akadeemiline teekond algas TalTechi meditsiinitehnika erialalt. Kõrgkooli valides huvitas Holmarit kolm suunda: tehnoloogia, reaalained ja meditsiin ning just need olid meditsiinitehnika bakalaureuse- ja hiljem magistrikaval üheks seotud.
Doktorantuuris uuris Holmar neeruasendusravi kvaliteedi hindamise tehnoloogiaid ning töötas välja meetodi, kuidas jälgida neeruasendusravi käigus kehasse kogunenud mürkaine, kusihappe eemaldamist.
Sellest ajast sai Holmarile südameasjaks neerupuudulikkusega patsientide aitamine ning selleks uute tehnoloogiate väljatöötamine.
Abi neerupuudulikkusega inimestele
Neeruasendusravi saavate patsientide sagedane mure on veresoonte lupjumine ehk vaskulaarne kaltsikatsioon. Seda põhjustavad muu hulgas nii organismi kuhjunud mürkained (toksiinid) kui ka lupjumist ärahoidvate ainete ehk inhibiitorite madalam tase. Et viia kehast välja üleliigne vesi ja toksiinid, vajavad neerupuudulikkusega inimesed kunstneeru ehk dialüüsi.
“Kunstneer on filter toksiinide väljaviimiseks, kuid see ei ole selektiivne – välja viiakse ka ained, mis aitavad ära hoida veresoonte lupjumist,” kirjeldab Holmar. Siit leidiski ta projekti teema – töötada välja sensor, mis aitaks selgitada, kui palju inhibiitoreid dialüüsravi käigus välja viiakse.
Plaanis on töötada välja ka teine sensor, mis tuvastaks varases staadiumis veresoonte lupjumise ja ulatuse. Sensoritelt saadav info annaks arstidele võimaluse sekkuda, et säilitada inhibiitorite parem tasakaal, mis parandab patsientide elulemust (aeg, mille raske haige endale kas täiendravi või ravimite abil n-ö juurde võidab).
“Kuna see teema on uus ja uurimata, ei tea me veel täpselt, missugused lahendused välja arendame,” märkis Holmar.
Keeruline saada rahastust
Projekti läbiviimiseks ja valdkonna arendamiseks õnnestus Holmaril saada Eesti Teadusagentuuri viieaastane stardigrant 117 000 eurot.
Just uurimisteemadele rahastuse saamine (teadlaste töötasu ja muude teadustöö kulude katteks) on Holmari sõnul teadlaste jaoks üks suurimaid proovikivisid – see on väga keeruline ja aeganõudev protsess. Rahastuse saamiseks tuleb kirjutada hulk taotlusi ning keskmine tõenäosus toetust saada on umbes 10 protsenti.
Holmar nendib, et paljudes teadlastes tekitab selline protsess kurnatust ja heitumust. Ta lisab, et samuti ei soosi sellest tulenev ebakindlus ja kesised väljavaated akadeemilise järelkasvu teket. “See teeb Eesti kõrgharidus- ja teadusmaastikul tegutsejad väga murelikuks,” sõnas Holmar.
Et Holmar tahab Eesti teadusmaastikku edendada, töötab ta juba teist aastat ka TalTechi tervisetehnoloogiate instituudi juhina. Tema eesmärk on arendada ja toetada teadusrühmasid, kes tegelevad tervisetehnoloogiate, sensorite ja e-tervisega.
Lisaks panustab Holmar aktiivselt Tervise Arengu Instituudi ennetuse teadusnõukogusse, mille eesmärk on hinnata ennetustegevuste teaduspõhisust.
Kui arstid ja teadlased teevad senisest enam koostööd, on lootust, et leitakse efektiivsemaid lahendusi patsientide ravimiseks ning haiguste diagnoosimine muutub senisest pisut kergemaks.
