Võib öelda, et tänapäeval on nutitelefonid juba üsna levinud nähtus. Vähem tuntud on aga materjalid, millest need nutitelefonid tehtud on ning samamoodi ka keskkonnamõjud, mis nendel materjalidel olla võivad.

Kui seade on valmistatud väga paljudest erinevatest materjalidest ning pandud kokku ühte pisikesse keeruka struktuuriga karbikesse mida meie nimetame telefoniks, võib selle taaskasutamine olla äärmiselt keeruline.

Millest meie seadmed tehtud on?

Täpset nimekirja materjalidest, millest nutiseadmeid tehakse, ei ole olemas ja selleks on kaks lihtsat põhjust.

Esiteks toodavad telefone erinevad firmad ja seetõttu erinevad ka materjalid, mida neis kasutatakse. Samsungi telefon ei koosne samadest materjalidest millest Apple’i telefon ja vastupidi.

Teine põhjus on see, et ettevõtted tihtipeale ei avalda, millistest materjalidest täpselt nende seade koosneb, kuna kõik mis peitub ühe tootja seadmes, on kiivalt varjatud ärisaladus. Kui Samsung on loonud mõne uue revolutsioonilise tehnoloogia ning pannud selle enda uue telefoni sisse, siis viimane asi, mida ettevõte teha soovib, on tehnoloogia kohta liigselt infot avaldada. Nii saaksid konkurendid kiirelt teada, kuidas sellist tehnikat ka ise valmistada.

Sellest, millised materjalid meie telefonide sees peituvad, on meil mingid teadmised siiski olemas. Keskkonnateemadega tegeleva organisatsiooni Friends of the Earth andmetel võib nutitelefonide seest leida 70 eri materjali. Sinna hulka kuulub 62 eri metalli ning nende seas ka mitmeid haruldasi metalle. Just nende haruldaste metallide olulisus on nutitelefonide tootmise juures äärmiselt suur. Maa peal leiduvatest 17 haruldasest metallist 16 kasutatakse nutiseadme ehitamisel.

Näiteks on üks selline neodüüm, mida kasutatakse telefonide vibratsioonimootorites, kõlarites ja mikrofonides. Teised on terbium ja düsproosium, mida kasutatakse puuteekraanide tootmises, et ekraanid oleksid värvilised.

Miks need materjalid olulised on?

Antud materjalid on olulised seetõttu, et neid ei ole palju ning nende kaevandamine võib olla koormaks keskkonnale. Tihtipeale on neid võimalik kaevandada väikestes kogustes eri kohtades üle maailma. Lisaks on nende kaevandamine tihtipeale keerukas ja ressursinõudlik.

Kuna haruldasi metalle nimetatakse haruldasteks põhjusega, siis on selge, et neid pole palju ning need saavad mingil hetkel otsa. 2013. aastal uurisid Yale’i ülikooli teadlased 62 eri metalli, mida nutiseadmete seest leida võib. Uuringu eesmärgiks oli teada saada, kas mainitud metallidele on olemas sobivaid asendusmaterjale ning kas need oleksid sama head. Leiti, et mitte ükski võimalikest alternatiividest ei oleks täpselt sama hea, kui praegu kasutusel olev variant ning 12 metallile ei olegi olemas ühtegi sobivat alternatiivi.

Samas ei paista, et nutiseadmete tootmine lähiajal vähenema hakkaks. Eelmisel aastal müüsid kolm suurimat tootjat – Samsung, Apple ja Huawei – kokku üle 500 miljoni nutitelefoni. Kui juurde võtta lugematu hulk teisi kaubamärke, müüdi mullu kokku üle 1,4 miljardi nutitelefoni. Aasta varem oli müük samas suurusjärgus.

Seega on selge, et korralike nutiseadmete jätkuva tootmise jaoks on tarvis efektiivseid lahendusi, kuidas mainitud seadmeid taaskasutada.

Mõjud keskkonnale

Lisaks sellele tuleb pideva nutiseadmete tootmise juures arvesse võtta ka keskkonnamõjusid.

Võtame näiteks tina, mida on iga nutitelefoni sees ligikaudu kaks grammi. Indoneesia on maailma suurim tina eksportija ning 90 protsenti Indoneesia tinast tuleb saarelt nimega Bangka. Saarel elab ligikaudu sama palju inimesi kui Eestis ning seal on tina kaevandamine tekitanud arvestatavaid kahjusid kohalikele kogukondadele.

Mitmes piirkonnas ole saada puhast joogivett ning mahukas kaevandamine on muutnud suure osa maast põllumajanduse jaoks kasutuskõlbmatuks. See omakorda piirab kohalike elanike võimalusi endale toitu kasvatada ning reostatud joogivesi on ohtlik tervisele.

Teine oht keskkonnale tekib siis, kui nutiseade on juba valmis. Kuna seadme sees peitub suur kogus tihedalt pakitud tehnoloogiat, siis on üsna keeruline seda uuesti algmaterjaliks lahti võtta.

Meenutame näiteks hiljuti palju tähelepanu tekitanud skandaali, kus Samsungi Note 7 nutitelefonid hakkasid ilma hoiatuseta põlema süttima ning kogu Note 7 seeria tootmine katkestati ning ligikaudu 2,5 miljonit telefoni kutsuti tagasi.

Keskkonnale ohtlikuks muutuvad seadmed siis, kui me ei suuda neid korralikult taaskasutada. Haruldaste elementide uurimisega tegelev Leideni ülikooli teadlane Benjamin Sprecher ütleb, et nutitelefone pole suures osas võimalik taaskasutada. Põhiliselt saab telefoni juppideks võtta, kuid suur osa haruldastest materjalidest läheb siiski kaotsi.

Seega kui vaadata olukorda, kus 2,5 miljonit seadet jääb lihtsalt kasutamata, siis jääb suures osas kasutamata ka nende sees olev haruldane metall.

Lootust on

On selge, et haruldaste metallide saadavus ning üldine nutiseadmete jaoks vajalike materjalide kaevandamisega kaasnev mõju keskkonnale on loonud vajaduse uute praktikate järele. Mitmed nutiseadmete tootjad ka sellega tegelevad.

Üheks heaks viisiks, kuidas nutiseadmetes olevaid materjale efektiivsemalt ära kasutada, on modulaarsed telefonid. Tihtipeale on uue nutiseadme soetamise põhjuseks soov saada enda kätte kõige uuem tehnoloogia. Mis oleks aga siis, kui inimesed saaksid jätta suurema osa telefonist alles ning välja vahetada näiteks ainult kaamera.

Seda loodavadki modulaarsed telefonid nagu näiteks Google’i Project Ara pakkuda. Selline lahendus aitaks vältida iga kord uue telefoni soetamist, kui reaalselt on vaja vahetada välja ainult aku.

Siiski pole modulaarsed telefonid just meeletult populaarseks osutunud. Google’i Project Ara on praeguseks katkestatud ning näiteks LG, mille G5 nutitelefon pidi olema samuti modulaarne, jäi ettevõtte viimaseks taoliseks tooteks ning nende uus G6 on tagasi traditsioonilise mittemodulaarse nutitelefoni teel.

Teine viis on efektiivne taaskasutamine. Ilmselt oleme kõik kuulnud mõistet “refurbished”, mis viitab sellele, et seade on professionaalide poolt niiöelda värskendatud. Kosmeetilised omadused nagu korpuse kahjustused on parandatud ning vajadusel on remonditud ka mõnda sisemist komponenti. Seejärel saavad inimesed seadet poest osta madalama hinnaga. Selline lahendus aitab vältida valmis tehtud seadmete kiiret kasutuks jäämist.

Järgmine variant on luua korralik süsteem seadmete taaskasutamiseks. Kuna tegu on keerulise protsessiga, siis peavad ka seadmete tootjad panustama nende taaskasutusse. Näiteks Apple on loonud korraliku taaskasutusprogrammi, kus on võimalik kõik kasutuna seisvad Apple’i seadmed viia lähimasse Apple’i esindusse ning firma teeb kogu taaskäitlemise iseseisvalt. Lisaks sellele panustab firma turvalisemate materjalide kasutamisse ning tegeletakse ka seadmete värskendamise või “refurbish”-imisega. Samas pole need Apple’i võimalused jällegi Eestis kasutatavad.

Igal juhul on ressursid meie planeedil piiratud ning tulevikus peavad nii nutiseadmeid kui ka muud tehnoloogiat tootvat ettevõtted hakkama märksa rohkem panustama sellesse, et olemasolevaid seadmeid ning materjale efektiivselt ära kasutada. Vastasel juhul võivad meie nutiseadmed muutuda märksa vähem nutikaks.