Erinevalt fossiilkütustest ning elektrist, pole vesinikkütuseelement veel transpordimaailmas laialdaselt kanda kinnitanud. Peamisteks süüdlasteks on muidugi hind ning vesiniku toetamiseks vajaliku taristu puudumine.

Põhjuseid on veel: vesinikenergiat on hetkel veel keeruline salvestada, sest see eeldab väga külmades või kõrge survega keskkondades hoiustamist ning kütuselemendina vesiniku valmistamine pole päris nii roheline kui arvata võiks (kui see pole just taastuvenergia pealt toodetud).

Sellegipoolest ei tasu vesinikku päris maha kanda, sest plusside nimekiri on samuti pikk. Ainus keskkonda paisatav heide on vesi, mis muudab vesiniku taastuvenergia tõttu väga roheliseks kütuseks. Sarnaselt näiteks bensiinile, saab ka vesinikuga masina ära tankida ja ei pea ootama, millal näiteks päikesepaneelid elektrit genereerima hakkavad. Vesiniku “heitmed” on ka tarbitavad, võimaldades nende joomist või kasutamist muudel otsetarvetel.

Uurimislaevade jaoks, eriti arktilisi piirkonda väisavate aluste jaoks, on vesinikelement parim võimalik lahendus. Diiselmootorite poolt õhku paisatud ühendid ei sega õhu analüüsimist ning külmumise pärast ei pea samuti muretsema.

Taastuvenergia kasutamine laevades on hetkel veel siiski üsna harv nähtus. Laevanduses on hetkel põhirõhk tuule- ja päikseenergial ning biokütustel. “Tuul on muidugi kõige traditsioonilisem lahendus. Kõik teavad jahtidel olevaid riidest purjeid, kuid neid kasutakse ka suurematel laevadel ning neid on võimalik ka paigaldada ümberehituse käigus,” ütleb professor.

Eksisteerib veel ka laineenergia, mille kasutamise nimel uuritakse kuidas delfiinid oma lihaste energiat vees paremaks liikumiseks kasutavad. Päikeseenergiat kasutatakse enamasti kombineerituna teiste kütustega väiksemates laevades, ent suurtel laevade on kasutegur väike.