Kas Eesti võiks olla riik, kus igaüks valdab matemaatikat nagu emakeelt? Tallinna Tehnikaülikooli rektor Tiit Land usub, et just see tagaks tuleviku edu ning kutsub üles muutma matemaatikaõpet.
Arvamus põhineb Tallinna Tehnikaülikooli õppeaasta avaaktusel peetud kõnel. Arvamus ilmus Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Trialoog.
Eesti-suuruse riigi ainus võimalus on tark, see tähendab mõtlev, arutlev, aga ka arvutav ehk tõenduspõhine rahvas. Oleme ju digi-innovatsioonidega korduvalt tõestanud oma julgust ja ambitsioonikat nutikust. See on ka tee, mis võiks meid siit edukalt edasi viia.
Paraku tuleb tõdeda, et meie nutikuse alus ja eeldus, Eesti haridus, on üha sagedamini iseenda jalgadesse komistamas. Jah, väliselt on kõik veel nagu korras, oleme rahvusvaheliste edetabelite tipus, aga pilt, mis avaneb kasvõi ülikoolides vastuvõtu ajal, muudab murelikuks.
Ei, ma ei muretse teie pärast, kes te oma õpinguteed ülikoolis alustate. Ma muretsen nende pärast, kes sellest võimalusest teenimatult ilma jäid või isegi jäeti. Ma muretsen matemaatika pärast. Eesti riigi tuleviku pärast.
Kui aeg-ajalt tundub, et tehisaru ja uued tehnoloogiad hakkavad kohe-kohe tegema meie eest tööd, võtma meie asemel vastu keerukaid – ehk siis arvutusi nõudvaid otsuseid –, siis teadlasena väidan, et see tunne on petlik. Olukord on hoopis vastupidine, tehisaru ja tehnoloogiate areng nõuab meilt järjest rohkem vaimset pingutust. On ju selge, et maailm, milles tegutseme ja mida mõjutada soovime, muutub üha keerukamaks. Vaevalt keegi sellele väitele vastu vaidleb.
Matemaatika on mõtlemise kunst
Sellest tuleneb ka minu soov algavaks õppeaastaks: et me õpiksime matemaatika tõeliselt selgeks, et matemaatikast saaks meie teine riigikeel. Matemaatika on ju mõtlemise kunst. Ning mõtlevad inimesed leiavad enamasti kergesti ühise keele. Sest ainuüksi Eesti keelest sageli ei piisa.
Matemaatikast kui keelest mõtlemine on kindlasti meie seas paljude jaoks harjumatu. Aga mõtleme korraks matemaatikast kui vahendist, mis aitab meil muutustest aru saada, nendega kohaneda ja neid prognoosida. Just matemaatika aitab teha tarku otsuseid, luua innovatsioone mistahes valdkonnas ja arendada seeläbi kogu ühiskonda. Seega on matemaatika eluliselt olulisest kõnelemise keel. Ning mida umbkeelsemad ehk kehvemate matemaatikaalaste teadmistega me oleme, seda haavatavamaks tulevikus muutume.
Paljude Tallinna Tehnikaülikooli esmakursuslaste laia matemaatika riigieksami tulemused on hiilgavad. Aga vaatame otsa ka laiemale statistikale: heal juhul sooritas vaid kolmandik abiturientidest tänavu kevadel laia matemaatika riigieksami tulemusele, mis avas ukse tehnikaülikooli. Ehk sai 50 punkti – sajast. Kahel kolmandikul teie gümnaasiumikaaslastest jääb matemaatikaoskustest puudu, paljudel isegi väga palju puudu, et täna siin aulas olla. Tehnikaülikool ei saa aga latti oluliselt alla lasta. Me ei tohi lubada ehitisi projekteerida inseneril, kes suudab teha vaid pool rehkendust.
Matemaatika lahterdamine laiaks ja kitsaks ei õigusta end
Olukorrani, kus paljud enam ei soovigi pingutada, vaid lähevad kergema vastupanu teed, on viinud gümnaasiumis õpetatava matemaatika lahterdamine laiaks ja kitsaks. Ilmselt ei taju noored – ehk ka siis nende vanemad – otsuse kaalukust, selle tegelikku hinda, seda kasvõi tulevase palganumbri vaates.
Võib olla teen ma siinkohal kellelegi liiga, aga mulle tundub, et sihiks – või siis sihituseks – võetakse n-ö ujuv keskpärasus, mis piirab paljudel noortel isegi unistamist, veelgi enam aga unistuste elluviimist. Hirmust, kas ikka saadakse hakkama, valitakse kindla peale minek, ega nähta ega hinnata matemaatika õppimise tegelikku kasu ja perspektiivi.
Jah, tunnistan, et reaalainete sisuline selgeks saamine vajab pingutust, aga tulemus on seda kindlasti väärt! Pealegi – kõik inimesed on võimelised matemaatikat õppima. Küsimus on metoodikas!
Olen siinsamas aulas mitmeid kordi avalikult tõdenud, et aeg on midagi muuta, et matemaatika lahterdamine laiaks ja kitsaks ei ole ennast õigustanud, et pigem tekitab see kihistumist, suurendab ebavõrdsust. Mitmed uuringud viitavad, et nii varajane lahterdamine ei too ühiskonnale mingil juhul kasu. Otse vastupidi!
Esimene üleriigiline matemaatikapäev
Täna soovin koos teiega astuda siit suure sammu edasi. Hoovõtuks tõden, et on viimane aeg hakata praegust süsteemi muutma. Kui laseme veel kümme aastat sama reega liugu, jäävad esmakursuslaste read selles aulas hõredaks. Ja ma usun, et ka paljudes teistes aulades. See tähendab omakorda, et üha hõredamaks muutuvad read ka tööandjate vaates – tööstuses, tootmises, inseneerias, finantssektoris, IT-s. Pole valdkonda, mida kehv matemaatikaoskus otseselt ei mõjutaks! Kell tiksub, seda ka demograafilises mõttes.
Tallinna Tehnikaülikooli lipukirjale – Mente et Manu – omaselt ühendame ka matemaatika teemal mõtted ja teod. Uhkusega hääles kutsun kõiki teid – ja ka kõiki eestimaalasi – osalema 2. oktoobril peetaval esimesel üleriigilisel matemaatikapäeval, mille keskne sündmus on e-rehkendus. Igaüks meist saab end pingevabalt proovile panna, võtta mõõtu nii enda kui soovi korral ka teistega.
Praegu välja öeldud algatusega soovime muuta ühiskonna suhtumist matemaatikasse, suurendada sellealase hariduse tähtsust ja kohandada õpetamismeetodeid vastavalt tänapäeva vajadustele.
Loodetavasti heaks tavaks kujunev päev keskendub matemaatika õpetamise uute ideede tutvustamisele ja edulugude esitlemisele, ennekõike annab aga kõikidele huvilistele oma teadmisi testida.
