Saksamaal asuva Leipzigi ülikooli teadlaste läbi viidud uuringust selgus üks globaalse soojenemise paradoksidest – kütuste põletamisel õhku paisatud saasteosakesed peegeldavad päikesevalgust, jahutades seeläbi planeeti ning pidurdades kliimasoojenemist, vahendab Science.org.
Jahutava toimega aerosoolid
Söe või bensiini põletamisel eralduvad atmosfääri kasvuhoonegaasid, mis on üheks kliimamuutuste algseks põhjuseks. Kui mõned aerosoolid, nagu must süsinik või tahm, neelavad soojust, on peegeldavatel sulfaadi- ja nitraadiosakestel hoopis jahutav toime, peegeldades valgust. Viimased on tekkinud saastavatest gaasidest, mis väljuvad autode summutitorudest, laevade lõõridest ja elektrijaamade suitsutorudest.
Aerosoolid mitte ei peegelda ainult valgust, aga võivad muuta päikest peegeldavamaks ka pilvi – veeaur kondenseerub, mistõttu pilvepiiskade suurus väheneb, kuid nende arv kasvab.
Õhusaaste mõju kliimale on vähenenud
Leipzigi ülikooli kliimateadlane ja töö juhtautor Johannes Quaas leidis kolleegidega satelliitvaatluse käigus, et globaalse õhusaaste kliimamõju on võrreldes 2000. aasta tasemega langenud kuni 30%.
Enamikele suurlinnade elanikele on see on hea uudis, sest arvatakse, et õhus levivad peenosakesed ehk aerosoolid tapavad aastas mitu miljonit inimest. Põhja-Ameerikas ja Euroopas kasutusele võetud tehnoloogiad reostuse puhastamiseks on täitnud oma eesmärki – uuringust selgus, et aastatel 2000 kuni 2019 on sudu neis piirkondades selgelt vähenenud. Quaasi hinnangul on aga puhtam õhk 22 aasta jooksul eralduvast süsinikdioksiidist tulenevat kliima kogusoojenemist 15% kuni 50% võrra suurendanud.
Tulemuste saamiseks kasutas Quaasi uurimisrühm kaht NASA satelliiti Terra ja Aqua. Satelliitidelt jälgiti Maale sissetulevat ja väljuvat kiirgust, mille kaudu sai näha kasvuhoonegaaside lõksu jäänud infrapunasoojuse suurenemist.
“On raske mõõta, kui palju vähenev peegeldusvõime hiljutist soojenemist tegelikult suurendab,” sõnas Oxfordi ülikooli doktorant Stuart Jenkins, kelle uurimisobjektiks on samuti aerosoolide vähenemine õhus. Tema hinnangul on viimase 20 aasta jooksul olnud Maal liiga palju loomulikku muutlikkust, et selgitada välja aerosoolide kadumise mõju kliimale.
Mida teha?
Saksamaa Karlsruhe ülikooli Tehnoloogiainstituudi kaugseireteadlane Jan Cermak Quaasi lähenemisega ei nõustu. “Õhusaaste tapab inimesi. Vajame puhast õhku. Selles pole küsimustki.” Cermak arvab, et jõupingutusi kasvuhoonegaaside vähendamiseks tuleb hoopis kahekordistada.
NASA kliimateadlane James Hansen, kes 1990. aastal esimesena fossiilkütuste reostuse paradoksaalsele toimele tähelepanu juhtis, peab aga Quaasi ja kolleegide uuringutulemusi õigeks. “Kuna Maa on juba eelindustriaalsest ajast ligi 1,2 °C võrra soojenenud, on vähe lootust, et saavutame loodetud eesmärgi hoida see 1,5 °C juures,” ütles Hansen. “Katastroofiliste tagajärgede vältimiseks peame võtma kasutusele ajutised parandusmeetmed.” Tema sõnul võiks peituda lahendus ikkagi aerosoolide sihipärases kasutamises.