Kuuldes sõna “elekter” tulevad esimesena mõttesse elektriliinid või erinevad kodumasinad. Kuid elekter ei ole ainult tänapäeva inimese nähtus – see oli olemas tegelikult juba ammu enne meid ja ammu enne planeeti Maa.

Sõna elekter viitab enamasti üldiselt lihtsalt mis tahes elektriliselt laetud objektide vahel olevale vastasmõjule ning neid koostoimeid leidub looduses paljude loomade ja taimede vahel, vahendab ajakiri The Conversation.

Väikeses mastaabis hõlmavad elektrilised interaktsioonid negatiivselt laetud elektrone ja/või positiivselt laetud prootoneid ehk vastupidised laengud tõmbuvad ja sarnased laengud tõrjuvad. Kuid kõik need pisikesed osakeste vastasmõjud võivad summeeruda ja aidata kaasa mõjude loomisele, mida näeme palju suuremal ökoloogilisel skaalal loomade, taimede ja nende keskkonna vastasmõjus.

Paljudel juhtudel on see, mida me looduses näeme, staatiline elekter. Näiteks tekib see, kui hõõruda juustesse õhupalli. Täpselt sama võib juhtuda ka loomadega.

Kui loomad jooksevad, roomavad või lendavad, hõõrduvad nende kehaosad, näiteks karvad, keskkonnas olevate objektide, või isegi õhu, vastu, mis laeb neid täpselt samamoodi nagu teie pead hõõruv õhupall.
Laeng, mida loomad sel viisil tekitada suudavad, on üllatavalt suur ja pingena mõõdetuna võivad need ulatuda sadade või tuhandete voltide vahemikku. Seda on rohkem kui pinge, mis teie kodus pistikupesades peitub.

Tänu asja uurinud teadlastele selgus, et see sama tekkiv staatiline elekter aitab neil ka oma igapäevaelu elada.

Kuna staatiliselt laetud objektid võivad üksteist meelitada ja tõrjuda, mõjutavad need ka paljusid erinevaid ökoloogilisi koostoimeid.

Näiteks aitavad gekode jalgadel olevad staatilised laengud neil pindadele kleepuda, et nad saaksid ilma pingutuseta mööda seina joosta.

Ka ämblikud armastavad staatilist elektrit. Näiteks meelitavad nende elektrostaatiliselt laetud võrgud lendavaid putukaid ja ämblikud kasutavad ka ise lendamiseks elektrit. Mitmete ämblike kohta öeldakse lausa, et nad käituvad nagu õhupallid. Ämblik väljutab endast siidist kiude, mis ta õhupallina õhku tõstab, minema kannab ja uue kodu leida aitab.

Selgub, et staatiline elekter atmosfääris, tüüp, mis põhjustab äärmuslikel juhtudel äikest, aitab tegelikult ämblikke nende lennutegevuses, meelitades staatiliselt laetud siidist kiud üles atmosfääri.

Ka neid nähtamatuid elektrilisi jõude ei kasuta ära ainult loomad. On täheldatud, et näiteks õietolm hüppab lillelt putukale või tolmeldava linnu juurde, ilma et need kaks omavahel kokku puutuksid. Putukate ja koolibri staatilised laengud on piisavalt tugevad, et tõmmata õietolmu läbi õhu, mõnel juhul isegi üle mitme sentimeetri.

Paljud loomad suudavad elektrit tuvastada

Kuna looduslikult esinev elekter tungib nii paljude organismide keskkonda ja eludesse, ja sellel on ka selge ökoloogiline väärtus, tundus tõenäoline, et mõnedel loomadel on selle tuvastamiseks olemas sensoorsed süsteemid.

Hiljutiste uuringutega on selgunud, et paljud loomaliigid suudavad tõepoolest tuvastada elektrit, kui see on seotud nende loodusliku ökoloogiaga. Teadlased nimetavad seda “elektroonne õhust vastuvõtt”.

Näiteks tunnetavad kimalased ja kärbsed lillede ümber levivat elektrit ja kasutavad seda tundmust, et teada saada, millistel lilledel võivad olla parimad nektarivarud. Sarnaselt edastavad ka staatilise elektriga laetud mesilased oma liigutustejada, mida nad kasutavad üksteisega suhtlemiseks, andes infot selle kohta, kust näiteks toitu otsida.

Ka eelnevalt mainitud lendavad ämblikud suudavad tuvastada, kui tugevad on asukoha, kus nad viibivad, atmosfääri elektrilised tingimused. Seejärel kasutavad nad seda teavet, et otsustada, millal proovida õhkutõusmist.

Teadlased on siiski alles nende avastuste algusjärgus ja tõenäoliselt ootab veel avastamist palju, mis puudutab loomi ja elektrit, mdia nad kasutavad.
Tõenäoliselt on veel sadu, kui mitte tuhandeid liike, mis on võimelised ökoloogilises kontektsis õhust elektrit vastu.
Vib-olla suudab saakloom oma lähenevat kiskjat tuvastada kiskja staatilise laengu järgi või vastupidi. Teadlaste sõnul on siin avastamist veel väga palju.

Võimalik, et veelgi olulisem on aga hinnata inimtegevuse mõju sellele elektriökoloogiale.

Paljude inimeste loodud elektriallikate suurus on võrreldav loodusliku elektrienergia allikatega. Seega tuleb olla ettevaatlik, et mitte segada peamiste tolmeldajate elektrilisi meeli või rikkuda loodust muul, seni teadmata viisil.
Kuigi selle elektrilise taju avastamine on uskumatult põnev, toob see esile ka siga, kui vähe me tegelikult teame viisidest, kuidas võiksime loodust kahjustada ja häirida.