Samal ajal kui lääne spioonid üritavad lahti muukida praegust suurimat mõistatust ehk aru saada, mis toimub Venemaa presidendi Vladimir Putini peas, teevad hobispioonid järjekindlat tööd, et tuua võimalikult suure vaatajaskonna ette kõik Vene sõdurite plaanid, tegevused ja skeemid Ukrainas.
29-aastane Kyle Glen on suurema osa ajast tavaline Suurbritannia mees, kes peab projektijuhi ametit. Twitteris on ta tuntud kui üks üle 400 000 jälgijaga Conflict Newsi kaasasutajatest. Conflict News kogub ja jagab erinevatest veebiallikatest avalikult kättesaadavaid fotosid ja videoid maailmas toimuvatest konfliktidest.
Juba eelmise aasta algusest on nii tema kui kõik teised “avatud lähtekoodiga luurekogukonnad” ehk hobispioonid jälginud pingsalt Venemaa sõjalist tegevust Ukrainas ja selle ümbruses.
Kui varem ei pruukinud laiem üldsus Glenist õieti midagi teada, siis pärast 6. märtsi sai tema Twitteri-spiooni alter ego tuntuks üle maailma.
Sel päeval ilmusid suhtluskeskkonnas Telegram — see on üks suurimaid Ukraina sõja kajastuskanaleid — videod, milles väideti, et Vene armee pommitab tsiviilisikute põgenemisteed. Oli nii neid, kes arvasid, et tegemist on võltsitud videoga, mille eesmärgiks on Venemaad mustata. Kuid teistele oli see selge näide Venemaa agressioonist, kirjutas BBC.
Glen otsustas kontrollida, kas video on ehtne või võltsitud. Kaadritelt leidis ta maamärgi — nelja kuldse kupliga õigeusu kiriku. Ta leidis kiriku Irpinist ning kasutas selle täpsete koordinaatide määramiseks Google Mapsi ja Associated Pressi failifotot.
Discordist, Redditist ja Twitterist sai lugeda ka pommiplahvatuse tunnistajate omavahelist vestlust. Kaksteist minutit pärast kaadrite avastamist oli Glen leidnud tõestuse, et video on ehtne, ja postitas sellekohase info oma Twitteri kontole.
Glen otsis ja jagas Twitteris ka veebiteenuse SkyWatch satelliidipilte, mis väidetavalt näitasid sõidukite massilist kogunemist Venemaa-Ukraina piirile mitme kuu jooksul, ja ka hetke, mil invasioon algas.
“Me vaatasime, et see muutus ei millestki üsna märkimisväärseks kogunemiseks ja siis, päev enne invasiooni, oli kõik jälle tühi,” meenutab ta, viidates piltidele ühest näilisest piirilaagrist.
“Ma ei teeni selle pealt midagi. See on hobi, vabatahtlik tegevus, nimetage seda kuidas iganes,” rääkis Glen.
Rohkem kui poolteist kuud tagasi alanud Ukraina sõja meediakajastus hõlmab enneolematul hulgal sotsiaalmeedia kaudu jagatud sisu. Sealhulgas satelliidifotosid, mis dokumenteerivad vägede liikumist ja šokeerivaid kahjustusi linnades.
Orbiidil liikuvatelt satelliitidelt tehtud piltidelt näeb hävitatud Vene helikoptereid, ulatuslikke kahjustusi Mariupoli kaubandus- ja elurajoonides ning ka Mustal merel põlevat tsiviiltankerit.
Konfliktipiirkonnast on palju satelliidipilte levitanud näiteks eraettevõtted Planet ja Maxar.
Nende piltide levik tähendab, et nii avalikkus kui ka sõjaanalüütikud saavad ise sõjakoldest tuhandete kilomeetrite kaugusel olles hinnata Ukrainas valitsevat olukorda ja Venemaa relvajõudude edu või ebaedu.
Gleni sõnul on varasemate konfliktide, sealhulgas Süüria sõja ajal võrgus olnud satelliidipildid Ukraina kohta leviva infohulga kõrval “tilk meres”.
Mis on muutunud, et info hulk on sedavõrd kasvanud? Samal ajal kui valitsuste ja luureagentuuride satelliidid koguvad salastatud ja salajast teavet, on ettevõtted juba pikka aega saanud müüa oma salastamata kujutisi. Ja nii on avanenud võimalus veebis sellele materjalile kergelt ligi pääseda.
Paljud ettevõtted ja muud organisatsioonid tuginevad satelliidipiltidele, et jälgida kõike, mis maa peal toimub, metsatulekahjudest kuni põllupidamise ja laevade liikumiseni välja. “See näitab, et orbiidil olevate kommertssatelliitide arv on oluliselt kasvanud, mis on oluliselt suurendanud andmete jagamise võimalusi,” ütles Quilty Analyticsi partner Chris Quilty. Teisisõnu on taevas lihtsalt varasemast rohkem silmi.
Tavakodanikud saavad kvaliteetseid satelliidipilte osta, makstes ühe ruutkilomeetri eest umbes 10 dollarit. Nende piltide eraldusvõime on tihti väga kõrge: neil on jäädvustatud ka detailid, mille mõõtmed on maapinnal kuni 30 x 30 cm. Selline detailsus võimaldab muu hulgas tuvastada sõidukeid ja teemärgiseid.
Operaatorid saavad programmeerida satelliite jälgima ka konkreetseid asukohti mitu korda 24 tunni jooksul. See aitab tuvastada isegi väikesed muudatused peaaegu kohe pärast nende toimumist.
Quilty sõnul on tehnoloogia arenedes avalikkuse valmisolek satelliidipiltidega tegelemiseks märgatavalt tõusnud. “Põhilised võimalused ei ole ülemäära palju muutunud. Muutunud on valmisolek ja viis, kuidas kasutajad andmeid ammutavad ja kasutavad.”
See laieneb isegi keerukatele sünteetilise avaga radari (SAR) kujutistele, mida on sageli keerulisem tõlgendada kui optilise objektiiviga tehtud pilti. Satelliidid suudavad jäädvustada isegi SAR-pilte. Saadud mustvalgetel piltidel võivad sõidukid, sealhulgas näiteks tankid, olla näha eredate punktiridadena.
Gleni sõnul aitasid just seda tüüpi pildid nii temal kui teistel temasugustel hobispioonidel jälgida Venemaa sissetungi algust Ukrainasse.
Kuna sotsiaalmeedia kajastab Venemaa agressiooni Ukrainasse meeletu kiirusega ja enneolematus ulatuses, on kasvanud ka hobispioonide hulk. Oma palgatöö kõrvalt jälgib avatud lähtekoodiga luure- ehk OSINT-kogukond veebis iga liigutust, mida Venemaa ja Ukraina sõjaväed teevad, kirjutab The Washington Post.
“Me saame kümneid tuhandeid aruandeid päevas,” ütles Ukraina asepeaminister Fedorov. “See on väga-väga kasulik.”
Hobispioonide töö võib pikemas perspektiivis olla palju mõjusam. Aktivistid, teadlased ja meediaspetsialistid kasutavad neilt saadud andmeid, et luua kontrollitud ajakava, mis võib olla tõestusmaterjaliks riikide vastutusele võtmisel sõjakuritegude eest.
“Täiesti kohutav, et pommitati haiglat,” ütles mittetulundusühingu Teabekindluse keskuse digiuurija Benjamin Strick. Kuid nende rünnakute mustri näitamine on tema sõnul laiemas plaanis väga oluline.
Hobispioonide võidukäik
Hobispioonide võidukäik algas 2011. aastal, Lähis-Ida araabia kevade ajal. Nutitelefonide ja sotsiaalmeedia kasutamine kasvas järsult ja esimest korda ajaloos jõudsid avalikkuse ette filtreerimata pildid kriisikolletest. Pöördepunkt saabus 2014. aastal, kui avatud lähtekoodiga luureandmeid kasutati selleks, et jälgida Venemaa sissetungi Krimmi ja saada tõendeid sama riigi osaluse kohta Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamisel, märkisid teadlased. Eelmisel aastal 6. jaanuaril, kui Trumpi pooldajad tungisid USA Kapitooliumisse, levitasid harrastajad internetis luureandmeid, millele föderaalasutused toetusid hiljem märatsejate leidmisel.
Kuid Venemaa invasioon Ukrainasse on hobispioonide ja teadlaste sõnul toonud kaasa ebatavaliselt suure hulga huvilisi, kes kõik on valmis pakkuma avalikkusele reaalajas pilti sõjast.
Viimastel nädalatel on hobispioonide arv sotsiaalmeedias kasvanud tuhandete võrra, ainuüksi avatud lähtekoodiga teabe kogujate privaatse kogukonna Projekt Owl’i liikmete arv on viie nädala taguselt 15 000-lt kasvanud 30 000-ni. Muuhulgas on selle kogukonna jagatud andmeid oma kajastustes kasutanud sellised meediaväljaanded nagu The Washington Post ja New York Times.
Ekspertide sõnul on buumi taga nn jõudude ühendamine, sest ukrainlased on valmis ka jagama sisu sotsiaalmeedia vahendusel peetavas sõjas. Samamoodi käituti 2014. aastal, kui Venemaa anastas Krimmi.
Hobispioonid saavad aina targemaks — sõda Ukrainas on näidanud, kui palju tõendeid on võimalik lihtsate vahenditega koguda. Mõned harrastusluurajad on spetsialiseerunud lendude jälgimisele ja nad suudavad igal hetkel näidata, millised sõjalennukid lendavad Ukraina õhuruumi lähedal. Teised kasutavad NASA tulekahjude andmebaasi, et jälgida “termilisi anomaaliaid” Ukrainas, et toetada väiteid uute lahingute või mürskude kohta.
Toronto ülikooli Citizen Labi vanemteadur John Scott-Railton ütles tunnustavalt, et harrastusluurajate taiplikkus on tähelepanuväärne ning nende töö konfliktide dokumenteerimisel ja neist tehtud kaadrite kontrollimisel aitab peatada ka Venemaa katseid levitada propagandat sõja kohta.
Georgetowni ülikooli turvalisuse ja uute tehnoloogiate keskuse analüüsidirektori Rita Konaevi sõnul on satelliidipildid olnud osa kaasaegsetest konfliktidest viimased 10–15 aastat, kuid nende kasutuse ja juurdepääsetavuse mõõtmed on sel korral erinevad.
Satelliidipildid on aidanud vaidlustada ka desinformatsiooni sissetungi kohta. “Euroopa linnade, kaasa arvatud Kiievi arhitektuur on läänemaailmale väga tuttav,” sõnas Konaev ja oletas, et see aspekt võis mõjutada lääne jõulist reageeringut Venemaa sissetungile Ukrainasse, erinevalt näiteks sõdadest Lähis-Idas ja kaugemal.
Gleni sõnul saavad Conflict Newsi ja sarnaste sotsiaalmeediakontode jälgijad ka ise veebi kaudu satelliidipilte kontrollida. “Tõendeid saab esitada laiemale publikule võimalikult erapooletult ja lasta inimestel teha oma järeldused,” ütles ta.
Samas tunnistas Glen, et tema ja teised hobispioonid arvestavad teadlikult, mida ja millal jagavad, andes sellega sündmustele oma hinnangu. Näiteks tema samastub selles konfliktis rohkem ukrainlastega kui venelastega ja seetõttu ei avalda ta meelega teavet Ukraina armee liikumiste kohta, et vältida nende ohtu seadmist kas või kogemata.
Kuigi sõjaväelastel on ulatuslikud luureressursid, millele nad toetuvad väljaspool sotsiaalmeediat, pole teada, kuidas Twitteris või Facebookis jagatud satelliitpildid vägede liikumisest võivad mõjutada operatiivseid otsuseid kohapeal. “Seal on tõelised, potentsiaalsed tagajärjed elule või surmale,” ütles Konaev.
Ka Glen on sellele võimalusele mõelnud, kuid tõenäoliselt ei saa ta kunagi teada, kas tema jagatud pilt viib surmava rünnaku või vastasseisuni rindel. “Ma ei ütleks, et see paneb mind kõhklema, kuid ma tean, et see on võimalik. Ja ma olen sellega leppinud.”
