Kui vana elektroonika on vana? Kümne aasta tagune tahvelarvuti või nutikell on seda kindlasti. Küllap võiks vanaks lugeda ka kuuendat sünnipäeva tähistava nutitelefoni, eriti juhul, kui sellel mõni viga küljes on. Kuidas on aga kolme aasta taguse tipptelefoniga, mis omadustelt enam ehk ei hiilga, aga millel otseselt midagi häda pole? Kui nutiseade on vana, siis mida sellega teha võiks?
Kas vana nutiseade on ikka vana?
Tegelikult on lugu lihtne. Kui tegu on võrku ühendatud seadmega, milles võib leiduda isiklikke või tundlikke andmeid, on indikaator ühene: kui tootja nutiseadmele enam turvauuendusi ei paku, võiks sellest loobuda, sest turvalisuses järeleandmisi teha ei tasu – selline seade on tõepoolest vana ning seda ei peaks edasi kasutama. Õnneks suundub tehnoloogiamaailm vaikselt sinnapoole, et olulisemaid uuendusi pakutakse seadmetele pikaajalisemalt. Lähemalt oleme sellest kirjutanud siin.
(Kui nutitelefoni tootja enam ise tarkvara- või turvauuendusi ei paku, on kasutajatel võimalus ka ise sinna turvaline operatsioonisüsteem peale panna ning sel moel korraliku vidina eluiga pikendada. See nõuab aga juba tõsisemat huvi ja mõningaid teadmisi.)
Võib juhtuda sedagi, et muidu värskemapoolne seade on katki läinud või ei pea selle aku enam kuigi kaua vastu. Sel juhul võib olla hea mõte vidin remonti viia või aku ära vahetada, mis küll mõlemad natuke maksavad, kuid enamasti vähem kui uus seade. Seega: esmapilgul vana nutiseadet võiks ehk rahumeeli mingil moel edasi kasutada, kuniks jagub tootjapoolset tuge või saab seda mõistlike kuludega töös hoida.
Aga kui uus vidin on juba soetatud? Muidugi võib vana seadme siiski igaks juhuks alles jätta, sest teadupärast võivad näiteks nutitelefonid teinekord ootamatult katki minna ning siis on mugav, kui ei pea kohe poodi uue järele tormama. Võib-olla läheb aga korralikku vidinat vaja mõnel pereliikmel või sõbral? Lisaks saab nutitelefone kasutada näiteks tasuta koduse turvakaamerana või sõiduki pardakaamerana; mõni mudel sobib teleriga ühendatuna isegi arvuti aseaineks.
Taaskasutus annab uue elu
Korralikum vana seade on igati mõistlik ka kellelegi maha müüa või ära anda. Kui vana nutividinaga ikkagi mitte midagi tarka peale hakata ei oska, võib selle näiteks uus- või taaskasutuskeskusesse viia või mõnele heategevusorganisatsioonile annetada. Levinud võte asjadele uue omaniku leidmiseks on sotsiaalmeedias kuulutamine, mis töötab sageli väga edukalt ja pealegi on kuulutamine seal tasuta. Eks sel variandil ole kahjuks ka miinuseid – leidub neidki, kes asju küll saada soovivad, kuid nende eest maksta ei taha.
Veel üks lihtne ja kindel variant, kuidas vanast või mõne pisema veaga väiksemast elektroonikast keskkonnasõbralikult lahti saada, on kasutada tagasiostuteenust: kasutuks osutunud nutikella, telefoni või tahvelarvuti saab tagastada ning uue tehnika selle võrra soodsamalt soetada. Vana seade tehakse korda ja suunatakse uuesti müüki või läheb see ümbertöötlemisse.
Esimesel juhul läbivad seadmed põhjaliku kontrolli ja testimise: taastatakse tehaseseaded, vaadatakse üle kõik komponendid ning kui vaja, vahetatakse mõned osad välja. Seejärel suunatakse uuele elule äratatud vidinad taas jaemüüki, et need saaksid juba järgmisi omanikke rõõmustada.
Katkistest vidinatest saab teha … peaaegu kõike
Seadmed, mis taastamiseks eri põhjustel ei sobi, lammutatakse algosadeks, mida kasutatakse uute asjade tootmiseks. Näiteks pole mõistlik korda teha ja ringlusse lasta väga vanasid mudeleid, mida inimesed ei soovi ning mida pole enam turvaline kasutada või mille riistvara on ajale väga tugevasti jalgu jäänud. Mõned vidinad on aga niivõrd katki, et nende parandamine pole majanduslikult tasuv. Õnneks saab ka neist teha uusi kasulikke asju.
Utiliseeritud telefonidest eraldatakse muu hulgas vask, liitium, räni, pallaadium ja kuld. Kuigi neid elemente on ühes seadmes üsna vähe, jääb kokkuvõttes prügimäele vedamata suur hulk väärtuslikke materjale. Näiteks 2015. aastal kogus ainuüksi Apple tagasi saadud nutiseadmetest umbes ühe tonni kulda, kolm tonni hõbedat ning 1300 tonni vaske.
Neist kokku kogutud materjalidest saab teha tõepoolest igasuguseid asju. Alumiiniumit kasutatakse uute elektroonikaseadmete ja sõidukite tootmises, granuleeritud plastist võib teha kellarihmasid, mööblit või hoopis uute telefonide korpuseid. Muid metalle kasutatakse … kõikjal, kus neid vaja läheb – ning mida rohkem metalle ümbertöötlemisse jõuab, seda vähem peab neid maapõuest välja kaevama.
Kuidas aga elektroonikaseadmed ümbertöötlemisse jõuavad? Need võib viia elektroonikaromude kogumispunkti või jäätmejaama või anda ükskõik millisele elektroonika müügiga tegelevale ettevõttele, kellel on kohustus väiksemad elektroonikaromud vastu võtta. Nagu eespool öeldud, jõuavad siia ka tagasiostuteenuse kaudu tagastatud seadmed, mis korrastamiseks ja uuele ringile saatmiseks eri põhjustel enam ei sobi.
Toodud võimalustest on ümbertöötlemine paraku kõige vähem keskkonnasõbralik: lisaks transpordiga kaasnevale jalajäljele peab arvestama materjalikaoga ning väiksema elektroonika lagundamiseks kasutatakse tehnoloogiaid, millest mõned keskkonnale just head ei tee. Seega on kõige parem, kui nutiseadmeid kasutatakse sihtotstarbeliselt võimalikult pikka aega.
Samas on ümbertöötlemine olemasolevate ressursside prügimäele viskamisest siiski parem alternatiiv. Pealegi toimub ümbertöötlemises pidev areng. Näiteks on juba uuritud võimalusi valmistada väikeelektroonikat vees lagunevatest materjalidest: üks teadlaste valmistatud nutikell lagunes algosadeks vähem kui 40 tunniga. See tähendab, et protsessid muutuvad aina lihtsamaks, majanduslikult tasuvamaks ning keskkonnasõbralikumaks ja ümbertöötlemine seega aina mõistlikumaks.
