Elektrilised tõukerattad, täpsemalt elektriliste tõukerataste teenusepakkujad, jõudsid sel nädalal suure meediakäraga lõpuks Eestisse.
Keskkonnasäästlik, soodne ja mugav: tundub liiga hea, et olla tõsi?
Kuid tegelikult ei ole elektritõuksid midagi uut – juba 2017. aastal alustas USAs startup Bird, mille väärtus kasvas vaid 15 kuuga miljardi dollarini. Investorite jaoks oli firma esialgne kasum erakordne ning tulemusena kasteti idufirma investeeringutega üle. Paari kuu jooksul hakkas e-tõukerataste idufirmasid tekkima nagu seeni peale vihma. Kasutajate jaoks tähendab see lihtsat ja mugavat moodust linnas liiklemiseks, firmajuhtide jaoks kasumi teenimist ja linnavalitsuste jaoks lahendust autode vähendamise probleemile.
Elektritõukerataste kasuks räägib keskkonnasäästlikkus: need on elektrilised ja vajadusel võib neile ka jalaga hoogu juurde lükata. Keskmiseks e-tõukeratta sõidu pikkuseks on 2-3 kilomeetrit ning loomulikult tuleb arvesse võtta asjaolu, et elektrisõiduk saab olla ainult nii roheline kui elekter, millega seda laetakse. Samas tasub arvestada, et kui inimene valib kõndimise asemel elektrilise tõukeratta, on selle mõju ikkagi keskkonna jaoks negatiivne. Positiivne on efekt ainult juhul kui elektrilise tõukeratta tõttu jäetakse auto- või bussisõit tegemata ning kui rattaid viiakse laadima ja laetakse keskkonnasõbralikke kütuseid kasutades.
Ärimudel, mis ei pruugi olla jätkusuutlik
Veel kaks aastat tagasi võisid esimesena elektrilised tõukerattad turule toonud firmad haududa plaane sellest, kuidas nad järk-järgult tõukerataste kasutamise hinda tõstavad (keskmine sõidualustustasu on dollar/euro ja iga järgnev minut vastavalt 10-20 senti). Tänaseks paistab aga elektritõukerataste turul valitsevat täpselt samasugune patiseis nagu teistel sõidujagamisteenustel: Uber, Bolt, Yandex. Ettevõtted on pidevalt miinuses, aga ei saa hindu tõsta, sest lähevad kliendid konkurentide juurde. Mida suurem ja rohkemate investoritega on teenusepakkuja, seda pikemalt ta sedasi toimida suudab.
Samuti võib inimestel, kes elektritõukerattaid rohkem kasutama hakkavad, tekkida arusaam, et mõistlikum on käia välja mõnisada eurot ja endale isiklik sõiduk osta. Täpselt nagu ühel hetkel on mõistlikum taksosõitude asemel endale ise auto osta. Suurtes linnades, kus inimesi on palju, ei ole see tõenäoliselt probleemiks. Küll aga võib see tähendada, et peale esialgset eufooriat elektritõukerataste kasutus langeb ning esialgsed investeeringud ei pruugi ennast lõpuni ära tasuda. Samas tuleb arvestada, et firmad nagu Bolt ja Lime ostavad rattaid hulgimüügist ning saavad need seeläbi kätte kordades soodsamalt kui tavakasutaja.
Need võivad olla lahendus, kuid selleks tuleb vaeva näha
Elektritõukerataste varjuküljeks on kindlasti ohutus. Hetkeseisuga saab elektrilise tõukerattaga sõita kõnniteel kiirusega kuni 25 km/h. Samuti võib sellega sõita sõiduteel ja rattateel ning kiivri kandmine on soovitatav, kuid mitte kohustuslik. Ajapikku jõuavad omavalitsused tõenäoliselt ka neile selgemad reeglid kehtestada, kuid praeguse seisuga peavad ohutuse eest vastutama kõik linnaliikuses osalejad ja ajalugu on näidanud, et tihtilugu peab enne midagi tõsist juhtuma, et nõutud otsused vastu võetaks.
Seega on elektritõukerataste laiemaks kasutuselevõtuks veel teenusepakkujatel mitmeid takistusi, mis tuleb kuidagi ületada. Kuidas tagada kõikide liiklejate ohutus? Mis saab teenusepakkujate hinnastamisega ja kuidas muuta rataste kasutamine keskkonnasõbralikumaks, kui see praegu on? Selge on see, et elektritõukerattad ei ole lihtsalt mänguasjad – neist on saamas linnaliikluse järgmine etapp, kuid kui konarlik või sujuv see teekond olema saab, on meie kõigi otsustada.
