Tuleviku linn

Laialivalguvad linnad ja asulad ei ole jätkusuutlikud: Eesti on üks hõredamini asustatud riike Euroopas, see tähendab autokesksust ja kasvavat jalajälge

Ühiskonna kulutused pooltühjade piirkondade ülalpidamisele on küsitavad. Senini on kahanemisega süstemaatiliselt tegelenud vaid Valga.Foto: Sven Zacek

Rahvusvahelisel konverentsil “Rohepöörde väljakutsed ruumiloomes”, mis toimus hiljuti Viimsi Artiumis, võeti luubi alla Eesti linnade ja asulate planeerimise ja kujundamise murekohad: kuna Eesti on jätkuvalt üks hõredamini asustatud riike Euroopas, siis tähendab see suurt autokesksust ja kasvavat CO2 jalajälge. Probleemile pakuti ka konkreetseid lahendusi.

Rohepoliitika eksperdirühma liige, Tartu linnaarhitekt ja ruumiloome osakonna juhataja Tõnis Arjus ütles, et Eesti juurprobleem, millega tuleb tegeleda, on eestlase pidevalt kasvav jalajälg. “Eurostati andmetel oleme neljas riik Euroopas, kus ühe inimese kohta kulub kõige rohkem asulapinda. Aastatel 2000–2017 on Eesti asustusalade pindala suurenenud ligi 140 ruutkilomeetri võrra ehk juurde tekkis meil ligi üheksa Viljandit,” ütles Arjus.

Arjuse sõnul kasvatab see kulu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale. “Asulate kasv ei tähenda, et meil kasvaks elanikkond. See näitab, et me kolime ühest kohast teise ja nii tekivad meil hajusad asulad, mille ülevalpidamine on kallis, kus teenused on vähem kättesaadavad ning seega tekib suurem sõltuvus autodest ja energiahindadest,” selgitas ta. 

Kahanevate asumite teadlik tihendamine

Eesti Arhitektide Liidu president Andro Mänd lisas, et enamik meie omavalitsustest on kahaneva rahvaarvuga, kuid puudub igasugune visioon, kuidas kahanevat omavalitsust ruumiliselt kokku koondada, et seda efektiivsemaks muuta.

“Ühiskonna kulutused pooltühjade piirkondade tänavavalgustusele, teede hooldusele, ühistranspordile, osaliselt asustatud kortermajade ülalpidamisele vägagi küsitavad. Senini on kahanemisega süstemaatiliselt ja üpris edukalt tegelenud vaid Valga ning seda just sealse visiooniga vallaarhitekti Jiří Tintěra eestvedamisel.”

Arhitekt ja vastutustundliku ehitamise eestkõneleja, Hundipea kliimaneutraalse linnaosa idee kaasautor Indrek Allmann on veendunud, et rohepööre linnaruumis algab valglinnastumise radikaalsest peatamisest, olemasolevate linlike keskuste tihendamisest ja omavahel paremini ühendamisest.

See võimaldab Allmanni sõnul rakendada kaasaegsemaid liikumisviise, vabastada rohelus ehitussurvest ja vähendada nii üksikisiku kui ka ühiskonna kulu transpordi infrastruktuuri ülalhoidmisel ja seeläbi linnakeskkonna jalajälge. “Kompaktne ning piisavalt tihe linn on ka sotsiaalselt rikas ja terve,” ütles ta.

Tänapäeval peetakse rahvusvaheliselt kõige keskkonnasõbralikumaks ja kättesaadavamaks linna, kus elanikkonna tihedus on 12500 in/km². Meie linnad on isegi kesklinna piirkonnas reeglina kordades hõredamad. Tallinnas vastavad keskkonnasõbraliku ja kättesaadava linna tihedusele vanalinn ja suur osa südalinnast. Tallinna kesklinna piirkond laiemalt kukub Allmanni sõnul juba kuhugi Mumbai slummide tasemele. Nõmme, Kadriorg ja Kalamaja vastavad aga väga kallite ja segregeerunud aedlinna tunnustele. 

“Keskkonnajalajälje vähendamiseks, 15-minuti linna loomiseks ja mikromobiilsuse arendamiseks selle sees ei ole meil mingit muud võimalust peale linnade tihendamise, vastasel korral muutuvad meie linnad ülalpidamiseks järjest kallimaks, segregeeritus nende sees järjest suuremaks, rohekeskkond halvemaks ja kvaliteetne elukeskkond järjest kättesaamatumaks,” hoiatas Allmann ning lisas, et aastakümneid pole elanikkonna tihedusele kui mõõdikule Eesti linnaplaneerimises piisavat tähelepanu pööratud, mujal on see linnaplaneerimise üks põhialustest.

Jalajäljepõhine planeerimine ja ühtne nägemus 

Riigikantselei rohepoliitika koordinaator Kristi Klaas rõhutas, et see, kuidas me kujundame oma linnu ja hooneid, mängib olulist rolli keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamisel. Kui inimestele on neile vajalikud teenused lähedal, peavad nad vähem liikuma. Kui neil on hea ligipääs ühistranspordile ja ohututele kergliiklusteedele, liiklevad nad vähem isiklike autodega. 

Klaas viitas, et me ei kasuta praegu piisavalt ära kestlikku arengut toetavat ruumiloomet, mis lähtuks inimeste vajadustest ja toetaks ka keskkonnaeesmärke. Üks kiiremaid viise, kuidas saavutada rohepöörde eesmärke, ongi hoonete renoveerimine, mida tehakse nii meil kui ka mujal Euroopas praegu liiga aeglaselt.

“Peame seda protsessi kiirendama ja mahuliselt suurendama, leiutades ja rakendades uusi renoveerimispraktikaid, väärindades ehitusmaterjalide jääke ehk suunates ehitusvaldkonda jäätmevabas suunas,” rääkis Klaas.

Tõnis Arjuse sõnul on veel üks probleemi alliks kohalike omavalitsuste ruumilise planeerimise autonoomia.

“Omavalitsustel puudub võimalus piiriülese ruumilise arengu suunamiseks, haldusreformijärgsed piirid ei ole aga alati toimepiirkondade põhised ja see takistab tervikliku arengu kureerimist,” selgitas Arjus.

Lahendusena näeb Arjus jalajäljepõhist ja teenuste kättesaadavuse põhist planeerimist ja arengut, mille tarbeks on vajalik ühtne hindamisplatvorm. “Haldusterritooriumid peavad olema ruumiliselt loogilised. Planeerimisel peame hindama pikaajalist mõju mitte üksnes ühiskonnale, vaid ka üksikisikule ning teenuste kättesaadavus peab olema arenduste eeltingimuseks – me ei saa rajada uusi asulaid, kus puuduvad elementaarsed teenused ning inimene sõltub täielikult isiklikust autost,” ütles Arjus. 

Kristi Klaas nõustus, et suuremas pildis on murekohaks see, et Eestil on seni puudunud ühtne nägemus rohepöörde elluviimisest ja selle poliitika kujundamisest.  See on olnud kitsaskohaks ka kohalikele omavalitsustele, kelle võimekust ja teadlikkust tuleb sel teemal kasvatada.

“Selle lahendamiseks töötamegi välja rohepöörde tegevusplaani, et tekiks ühtselt arusaadav tervik,” kinnitas Klaas.

Näiteid jätkusuutlikkusest ruumikujundamises

Heaks näiteks linna tihedustest peetakse Stockholmi Hammarby Sjöstad linnaosa, kus on 15 000 inimest ja 7500 töökohta km² kohta.

Multifunktsionaalsete hoonete vahele on pikitud väikesemahulised tagatänavad ja hoovimajad. Majade kõrgus ja avarad kvartalid võimaldavad nii tuulevarjulisi kui ka päikesepaistelisi sisehoove. Avatud kvartalid pakuvad võimalusi ühise õuehaljastuse arendamiseks ning  toidu kasvatamiseks  väikestes kasvuhoonetes.

Hammarby-Sjöstad (c) Foto: Foto: K-A Larsson

Euroopa linnade piirkondades, mis on hinnatud kõige elamisväärsemaks, nagu Viin, Genf, Kopenhaagen ja Malmö Bo01 Eco naabruskond (allpool pildil), on elanikkonna tihedus ligikaudu 12 500 inimest/km². Selline tihedus ei nõua kõrghooneid ja 4-8-korrust on piisav.

Malmö Bo01 (c) Foto: Aline Lessner

Tallinnas vastab keskkonnasõbraliku ja kättesaadava linna tihedusele vanalinn ja suur osa südalinnast.

Noblessneri tihedus on midagi aedlinna ja linna vahepealset, mistõttu on siin märgata ka esimesi positiivseid märke – reaalselt mõõdetav autostumise määr 1000 inimese kohta on 330 tavapärase 650 auto asemel.

Noblessneri Kodusadama kvartal (c) Foto: Martin Dremljuga

Enamik meie omavalitsustest on kahaneva rahvaarvuga ning puudub igasugune visioon, kuidas kahanevat omavalitsust ruumiliselt kokku koondada, et seda efektiivsemaks muuta.

Ühiskonna kulutused pooltühjade piirkondade ülalpidamisele on küsitavad. Senini on kahanemisega süstemaatiliselt tegelenud vaid Valga.

Valga. (c) Foto: Foto: Sven Zacek

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.