Tuleviku linn

Margus Nõlvak: milleks meil seda kontorit pärast kriisi vaja on?

Margus Nõlvak, Mainor Ülemiste juhatuse liige.Foto: Mainor Ülemiste.

Hulk juhte jõudis pandeemia juhatusel arusaamisele, et töö saab tehtud ka kõiki töötajaid iga päev samasse ruumi kokku toomata. See tõdemus muudab lähiaastail paljude inimeste töökorraldust märksa paindlikumaks, kuid tähelepanu!

See pole sama mis kodukontoritesse kapseldumine. Indrek Kasela tunnistas Geeniuses, et uus töökorraldus tekitas tema osalusega ettevõttes küsimuse, milleks neil üldse kontorit vaja on. Kui investor mõtles tegelikult kas-küsimust, siis lihtne vastus on jah, kontorit on vaja.

Kui tegelik küsimus oligi “Milleks?”, siis on vastus huvitavam. Sest selleks, et inimestel oleks wifi ja telefoniga neli ruutmeetrit töötamise pinda, pole tõesti kontorit enam vaja. Pole juba ammu olnud.

Eesti üks kõrgema lennuga iduettevõtteid ei seila siiski tundmatutel vetel, seda küsimust on piisavalt uuritud. Jah, mõistagi vajab võimekas kollektiiv füüsilist “kodu”, et selle tiimid püsiks ühel lainel, ühes info- ja väärtusruumis, tajuks end ühtse meeskonnana. Kuid eeskätt vajab meeskond ühist töökodu selleks, et suuta üllatada.

Uuenduslikud ideed ei armasta nõukaruume, nemad sünnivad eri valdkonna kolleegide juhuslikest kokkupuudetest, spontaansetest mõttevahetustest, lõunal lobisemisest, kööginurgajuttudest. Innovatsioon sünnib seal, kus mõtetel lastakse kohtuda ja uuteks ideedeks ühtida, kui kasutada teaduskirjaniku Steven Johnsoni kujundit.

Jäigale kellast-kellani kontorirežiimile pole enamikus ettevõtetes ammu enam mõistlikku õigustust. Usk, nagu hakkaks töötajad silma alt ära saades viilima, on paljudel juhtidel aga lubanud iseenda mugavustsoonis püsida ja muutusi edasi lükata.

Nüüd on kriis sundinud neidki kaugtööga kohanema. Ent kuidas siis kriisi kättejuhatatud kogemus tööviise muudab?

Paindlikud tööviisid tähendavad eeskätt võimalust ise otsustada töötegemise moe, aja ja koha üle. Võimalust saavutada tulemused ilma tööandja liigse sekkumiseta töötegemise protsessi.

See võib tähendada vabadust töötada kodus või kontoris enda äranägemise järgi või vähendatud, konkreetsele tiimile ettenähtud kontoripäevadega; võib tähendada ka töötamist ainult tulemuspõhiselt, konkreetsete mõõdikute ja tähtaegadega. “Paindlik” ei tähenda “kodus”, “paindlik” tähendab “jäiga vastand“.

Kõige realistlikum ja paindlikum on ilmselt lahendus, mis toob mõnel päeval nädalas tiimid füüsiliselt kokku, mõnel päeval soosib juhuslikke kontakte teiste valdkondade kolleegidega, ning mõnel päeval jätab töötaja otsustada, kus ja kuidas ta enda ülesanded täidab. Kuid ei aja töö tegemiseks kõiki korraga samasse ruumi kokku lihtsalt põhjusel, et nii on alati tehtud.

Juhilt nõuab see suurt tähelepanu iga inimese vajadustele, aga ka motiveerimisele. Eeskätt nõuab see juhilt julgust usaldada enda inimesi. Töökultuuri, kus juht sõnastab soovitud tulemuse ning töötaja valib viisi selle saavutamiseks. Detailideni kontrolliv, enda inimestega ülemuse-alluva positsioonilt rääkiv juht selleks ei sobigi.

Inimesed ei hinda kõrgelt kodus töötamist ega võimalust silma alt ära saades “viilida”. Inimesed hindavad kõrgelt töötamist nii, nagu nad tahavad.

Uuringud näitavad, et töötajad kel töö ja eraelu paremini tasakaalus, käituvad lojaalsemalt ja kohusetundlikumalt, puuduvad töölt vähem ning peavad paremini tähtaegadest kinni. Enamgi: inimesed, kel suurem otsustusõigus enda töö ja eraelu korraldamisel, töötavad tegelikult rohkem tunde ning on seejuures õnnelikumad.

Ma ei jutusta siin üksnes kirjandust ümber, oleme sama uurinud aastaid ka Mainor Ülemistes. Paindlikkus on alati töötajate rahuloluallikate esikolmikus, kohe heade inimsuhete ja kindlustunde järel.

Nõlvaku sõnul väljendub kriisi põhiline õppetund tööviisides ja -kultuuris.

Seega, tagasi Indrek Kasela küsimuse juurde: mis saab pärast kriisi kontoritest?

Kontoritest ei saa suurt miskit. Mõned ettevõtted ehk avastavad, et nad ei vaja sadat töölauda saja töötaja kohta. Küllap paljud mõistavad, et kontoril pole mõtet kohustusliku kogunemiskohana, vaid keskkonnana, mis aitab töötajail maksimumi saavutada.

Kuigi kriis jätab ajutiselt vabaks ka palju hinnatud talente, jätkub talendisõda lähiajal endise hooga; võitluses parimate nimel saavad töötingimused ja -keskkond oluliseks konkurentsieeliseks, sest enda hinda teadev talent ebameeldivas kohas ja õhkkonnas ei tööta.

Hinda lähevad kõrgtehnoloogilised, funktsionaalsed, töötamist ja keskendumist toetavad hubased kontorid, mis toimivad pigem töökoduna. Kaotajate poolele jäävad karjalauda-tüüpi kontorid. Ma usun, et mõnda aega investeeritakse rohkem kontori kvaliteeti kui ruutmeetritesse.

Kriisi põhiline õppetund väljendub hoopis tööviisides ja -kultuuris. Palju häid inimesi saab tööl käimise asemel tegeleda töö tegemisega. Vahel kodus, vahel kontoris, vahel mujal, sest kriis õpetas: mida ta teeb on olulisem, kui kuidas ta teeb.

Selles rubriigis räägime, tarkade ehk nutilinnade arengutest, tuleviku teenustest, transpordist ja arhitektuurist ning kõigest, mis puudutab tuleviku linnade elanikke ja selle keskkonna kasutajaid.

Rubriigi sisu loob ja kureerivad Ülemiste City arendajad Mainor Ülemiste ja Technopolis Ülemiste.

Üleskutse

Aita meil podcaste teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan Autotundi Toetan Restarti Kuulan saateid

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.