Tuleviku linn ei saa toimida ainult kohalikult, sest ei piisa sellest, kuidas ainult Eesti peaks elu mugavamaks muutuma. Ühiste teenuste ja kaksiklinnade arengut doktoritöös uurinud Ralf-Martin Soe ütleb, et peame mõtlema, kuidas mugavad teenused töötaksid korraga mitmes linnas.

Sa uurisid oma doktoritöös Helsingi ja Tallinna ühendamist, aga mitte füüsiliselt, vaid digitaalselt. Miks see oluline on?

Eesti ja Soome ning nende pealinnad Helsingi ja Tallinn on rahvusvaheliselt tuntud kui edukad digiriigid ja targad linnad. Eesti kuulub Euroopa digiriikide esikolmikusse ning Helsingi on erinevates targa linna edetabelites sageli esimese viie sees. Seega, digitaalsete võimaluste edasiarendamine ja koostöö lähipiirkondega on loogiline jätk sellele eduloole.

Probleem on selles, et senine praktika näitab, et ilma koostööta tekivad digitaalsed saared. Digitaalse saare tunnusteks on see, et lahendused toimivad ainult sellel saarel ja ei ole ülekantavad. Samuti näeme seda, et toimub progress ja regress samal ajal. See tähendab, et ühes linnas võib suure osa avalikke teenuseid ära digitaliseerida, aga minnes teise linna pole sellest kasu. Sageli viib see meid regressini, kus ühest linnast teise (näiteks Tallinnast Helsingisse) minnes on kõige lihtsam maksta sularahas ja tarbida paberil teenuseid.

Helsingi ja Tallinna vahel on siin kümneid näiteid, toon neist välja kolm:

1. Nutikas parkimine linnade vahel ei tööta. Soome numbriga ei saa Tallinnas SMSi teel parkida (vähemalt paar aastat tagasi oli see veel nii) ning ka avalikud parkimisautomaadid on ära kadunud. Selleks, et parkida linnatänavatel on seega vaja Eesti SIM kaarti. Samal ajal pole eestlastel võimalik SMSi teel või endale harjumuspärase parkimisäpiga Helsingis parkida (ja üsna paljud Eestist tulevad autod ei maksa parkimise eest üldse). See ei ole tehnoloogiline probleem, Telia kui Eesti m-parkimise teenuse pakkuja saaks üsna vähese tehnoloogilise vaevata laiendada Tallinnas parkimist ka Soome numbrititele ning samuti laiendada oma lahendust ka Eesti numbritele Helsingis.
2. Ühistranspordi valideerimine ning sellega seotud teenused (nt pargi ja reisi) ei laiene piiriüleselt. Ideaalis võiks nii olla, et kui pargin auto kusagil Tallinna linna pargi ja reisi parklas ja saan seetõttu tasuta ühistranspordiga Tallinnas sõita (olemata Tallinna resident), siis see laieneb ka Helsingisse sõidule. Helsingi linna pole huvitatud, et nii palju Eesti autosid tekitab laeva saabumise ajal ummikuid. Samuti võiks ühistranspordi valideerimine olla ühildatav, Tallinna ühiskaardiga võiks saada ka Helsingis automaatselt sõitu jätkata. See on osaliselt ka tehnoloogline probleem, kuna kasutatakse erinevaid ühistranspordi kaardi standardeid.
3. Digitaalne allkirjastamine ei toimi linnade vahel. Eesti ärikeskkonnas on tavaline dokumente digitaalselt allkirjastada, Soomes omab vähem kui 10% inimestest ID-kaarti ja seal digiallkirjastamise praktikat ei ole. Seega, ainus efektiivne viis allkirjastada dokumente on teha seda paberil, kuigi tehnoloogiliselt on see täiesti võimalik.

Terve Eesti ongi sisuliselt e-teenuste võtmes digitaalne saar. Tänu turvalisele andmevahetuskihile (x-tee) ja sellega seotud õigusraamistule ning digitaalse identiteedi laialdasele kasutuselevõtule on meie e-teenuste pakkumiseks vajalik taristu kõige parem maailmas, aga samal ajal on see ühildumatu teiste linnade ja riikidega.

Oleme üks äge digitaalne saar, aga oleme selleks liiga väike maailmakaardil, et jääda üksikuks saareks. Peame endale aru andma, et me ei ole keskmise suurusega riik ega ka väikese suurusega riik, vaid elanike arvult mikroriik. Me ei anna isegi Saksamaa ühe liiduvabariigi suurust välja. Meie majandus moodustab näiteks 5% Baden-Württembergi kui ühe liiduvabariigi majandusest ning 12% Baden-Württembergi rahvaarvust. Seega, digitaalne koostöö on meie jaoks eluliselt oluline.

Üks viis selle parema ühidatavuse loomiseks on parem koostöö linnade vahel. Umbes 70 protsenti e-teenustest on kohalikul tasemel ja kui siin suudame parema koostöö luua, siis saaksime suure osa teenustest katta.

Miks panna fookus Helsingile ja Tallinnale? Sellepärast, et nende kahe maailma mõttes väikese linna vahel on väga palju liikuvust. Tallinna-Helsingi vaheline sadamate reisijatevedu on üks intensiivseid terves maailmas (u 9 mln reisijat aastas). Võib öelda, et u 5% linnade rahvastikust reisib teatava regulaarsusega linnade vahet.

Miks tõmmata piire Helsingi ja Tallinna linnapiiridele? Kas linn, isegi pealinn, on ülejäänud ühiskonnast eraldiseisev?

Ei tasugi jäiku piire tõmmata. Küll aga teame seda, et inimesed kolivad üle maailma linnadesse, eriti veel pealinnadesse.

Digitaalne linn on loogiline jätk e-Eesti eduloole. Kui riigi IT infrastruktuur ja seadusandlik raamistik on valmis, tuleb leida võimalusi, kuidas seda inimestele lähemale tuua.

Miks me räägime tarkadest linnadest, mitte tarkadest riikidest? Fookus targale linnale tuleneb sellest, et u 70% avalikest teenustest pakutakse kohaliku omavalituse poolt (haridus, tervishoid, transport, kommunaalteenused jne).

Lihtsustatult, ID-kaarti uuendatakse korra viie aasta tagant (riigi teenus), kohalikku transpordiinfrastruktuuri kasutatakse aga iga päev ja sageli mitu korda (linna teenus). Samuti ennustatakse, et juba lähiaastatel elab linnades 75% globaalsest rahvastikust, muutes uutel tehnoloogiatel põhinevad linnade teenused üheks kiiremini kasvavaks globaalseks majandusharuks.

Väljakutse on selles, et järjest rohkem inimesi elab linnades, mis tekitab objektiivseid probleeme. Näiteks London on viimase kahesaja aasta jooksul kasvanud elanike arvult üheksa korda, samal ajal on linnasüda sisuliselt samasugune. Ka Tallinnasse kolib iga päev juurde umbes kümme inimest – see tekitab tõepoolest vajaduse nutikamalt transporti ja keskkonda planeerida.

Mida see endast kujutaks, et luua Tallinna ja Helsingi digitaalsed kaksiklinnad? Kus me praegu sellega jõudnud oleme?

Sisuliselt see tähendab andmete vahetust ühiste teenuste pakkumiseks. See on rohkem institutsionaalne kui tehnoloogiline väljakutse, mis on tegelikult keerulisem, kui meile tundub. Liiga sageli eeldatakse, et piiriülesed e-teenused on isetekkeliseid, andmata aru, et selleks on tegelikult ka institutsioone vaja.

Piiriülestest e-teenustest on aastaid konverentsidel ja sisekoosolekutel räägitud ja mitmeid poliitilisi kokkuleppeid sõlmitud, kuigi tegelik progress on väga aeglane.

Üks väga suur edasiminek on see, et Soome on võtnud üle X-tee, mille juurutamine veel käib, aga mis annab väga olulise baasi ka digitaalsete kaksiklinnade tekkeks.

Ühine X-tee arendamine sai alguse 2013. aastal Eesti ja Soome peaministrite (Andrus Ansip ja Jyrki Katainen) poolt allkirjatatud MOUga. Ühiste e-teenuste arendamine oli üks peamisi koostööpunkte ka Eesti-Soome valitsuste ühisistungil 2018. aastal.

Seega, võib väita, et poliitiline tahe on olemas, aga tegelikku märkimisväärset investeeringut pole sellele järgnenud, et digitaalset koostööd jõuliselt harmoniseerida.

On selline digitaalne kaksiklinn üldse tehtav?

Täielikult toimiv digitaalne kaksiklinn saab olla ainult see, mis käivitatakse sama ambitsiooniga projektina nagu Rail Baltic või isegi Tallinna-Helsingi tunnel. See eeldab väga tugevat projektijuhtimist ja ka märkimisväärset rahalist investeeringut. Veelkord: nagu füüsiline tunnel ei ole isetekkeline, ei ole seda ka nn virtuaalne tunnel.

Siiski, on olemas esimesed ühisprojektid, mis seda digikaksiklinna aitavad luua. Tehnoloogiliste väljakutsete lahendamiseks on loodud kahe valituse poolt ühiselt Nordic Institute for Interoperability Solutions. Samuti on käivitunud mitmeid Helsingi-Tallinna ühised europrojektid, mis väiksemas mahus loovad kahe linna ühised piiriüleseid piloote (nt Finest Smart Mobility projekt).

Kust esimesed sammud tulevad, et Tallinna-Helsingi kaksiklinna reaalsemaks teha? Avalikult võimult või eraettevõtetelt?

Muidugi on väga suure mõjuga riikideülesed arengud, kus meid puudutab kõige rohkem see, mida teeb Euroopa Liit. Ja viimasest ajast on kõige suurema mõjuga asi olnud rändlustasude vähenemise faktor. Kui üle ELi andmeside maksab sama palju kui kodus, siis see on üks kõige tugevamaid muudatusi. See näitab, et eri riikides kehtivad reeglid on võimalik ära standardiseerida ja kokku leppida.

Riikideülesed ettevõtted on teine dimensioon, kus tugeva visiooniga ettevõtted on piirangutest läbi murdnud. Muidugi seab avalik sektor tihti piirid, kui me mõtleme kasvõi Soome peale, kus alles nüüd hakatakse Taxifyd lubama. Kuigi Taxify töötab juba mitmekümnes linnas üle maailma, siis Helsingi pole nii avatud olnud. Aga sellised ambitsioonikad ettevõtmised nagu näiteks Taxify suudavad seda piiriülesust efektiivsemalt luua.

Kahjuks on üle maailma näha seda, et suur osa linnade enda välja mõeldud innovatsioonidest jäävad linna enda keskkonda. Näiteks arendavad paljud linnad, ka Tallinn ja Helsingi, iseenda reisiplaneerijaid. Lähemalt vaadates on need üsna põlve otsas tehtud, samas kui inimesed üritavad kasutada Google Mapsi, mis tõstab piiriülesust.

Tallinna-Helsingi eripära on see, et vähemalt tehnoloogiliselt peaks olema väga realistlik rahvastikuregistri-ülesed päringud tööle panna.

Kui x-tee kahe riigi vahel ära juurutatakse, kas see on siis nagu mingi kanali avanemine?

Päris nii lihtne see pole. Kõige suurem barjäär on see, et kõik erinevad reeglid läbi mõelda, kes mis andmetele ligi pääseb. See on kõige raskem.

Kui mõelda linnade interneti kaudu ühendamisele, siis see on juba olemas. Me saame Helsingi linna teenuseid interneti kaudu vaadata ja nemad meie omi. Aga tõeline väljakutse on leida süsteem, kuidas anda sensitiivsematele andmetele ligipääs ja mis tingimustel.

Näiteks kui räägime meditsiiniandmetest, siis Eestis saavad kõik arstid ligi andmetele, mida inimene pole ise kinni pannud. Kui avaksime need andmed Soomele, siis tohiksid seal saada neile ligi kõik Soome litsentseeritud arstid ligi. Aga kes on Soomes litsentseeritud arstid? Eestis tuvastame nad ID-kaardi abil, aga seal seda nii palju ei kasutada.

Ja mis juhtub siis, kui keegi läheb andmebaasi ja laeb viimase aasta kohta kõik ravijuhtumid alla? Eestis on meil stsenaarium olemas, mis siis juhtub: saadame asja kohtusse. Aga kuidas me Soomes seda teha saame? Või nagu ELi eesistumise ajal rääkisime andmete liikumisest üle Euroopa, kas saame samamoodi tagada kaitse kuritarvitusteks Kreeka või Bulgaariaga andmeid vahetades?

Meditsiiniandmed on kindlasti kõige tundlikumad, aga sama kehtib ka rahvastikuregistri ja teiste andmebaaside kohta. Mingeid andmeid saab kindlasti lihtsamalt vahetada rahvastikuregistrite ja maksuametitega, aga keeruline on reeglite süsteemi läbi mõtlemine.