Eelmisest aastast kehtib Eestis elektritõuksidele ja teistele elektrilistele kergliikuritele piirkiirus 25 km/h. Seljataha jääb aga suvi, kus meedias on domineerinud uudised tõuksiõnnetustest. Piirkiiruse alandamisest on olnud palju juttu, kuid kas see on tõesti see lahendus, mida vaja on?
2021. aasta algusest kehtima hakanud liiklusseadus sätestab, et kergliikurid tuleb piirata maksimaalse kiirusega 25 km/h ja nende võimsus ei tohi ületada üht kilovatti. Tegelikult pole Eestis pakutavad renditõukerattad kunagi seda piiri ületanud — esimesel hooajal, kui sähkud alles meie tänavapilti ilmusid, oli nende maksimaalne kiirus isegi väiksem, 20 km/h. Alles pärast 2019. aastat tõsteti jagatavate tõukerataste piirkiirus 25 kilomeetrile tunnis, just nagu on kujunenud praktikaks mitmetes suurlinnades üle Euroopa.
Kas renditõukside piirkiiruse tõstmine tõi tõesti häda kaela?
Kui vaadata kergliikurijuhi osalusel toimunud liiklusõnnetuste statistikat, märgatakse sageli, et neid on tänavu rohkem kui varasematel aastatel. Tõsi ta on — transpordiameti andmetel on 2022. aastal juhtunud perioodil jaanuarist augustini 252 liiklusõnnetust, milles üks (või sagemini ainus) osapool on kergliikurijuht. Eelmisel aastal tuli neid õnnetusi sama perioodi jooksul ette 162 ehk täpselt 90 võrra vähem. Kui aga võtta arvesse liikluses osalevate tõukerataste ning nendega tehtavate sõitude arvu, saab selgeks, et suhtarvudes juhtub õnnetusi hoopis vähem. See on aspekt, mida pahatihti ei märgata. Niisiis on Eestis renditõukerataste näol oma praktika olemas, et piirkiiruse tõstmine sõitu märgatavalt ohtlikumaks ei muuda.
“Mida me täna teeme, on see, et piirame teatud kohtades, kus linn on palunud, näiteks koolide läheduses ja vanalinnas, kiiruse 15 kilomeetrile tunnis,” selgitab Tuule tõukerataste äpi tootejuht Kevin Reisenbuk. Seda tehakse enamasti kohtades, kus on palju jalakäijaid ja kihutada polegi mõistlik. Samas spetsiaalsetel rattaradadel, näiteks Tallinnas Pirital või Reidi teel, kus jalakäijad on eraldatud tõukeratturitest, pole kergliikurite kiirust mingit põhjust rangemalt piirata.
See ei tähenda sugugi, et kergliikurite puhul ei kehtiks tavapärased füüsikaseadused — loomulikult on madalam kiirus alati turvalisem valik kui kõrgem. Tõuksiga mööda Laagna teed 70 km/h kihutada ei ole mõistlik mitte ühegi kandi pealt. Kui aga tuleb juttu piirkiiruse langetamisest praeguselt 25-lt, mis on keskeltläbi standard üle maailma, 20-le või 17-le, pole küsimus enam mõistlikkuses. Uuringud näitavad, et kergliikuritele piirkiiruse kehtestamine on kahtlemata vajalik, et õnnetuste korral suuremaid traumasid ära hoida, kuid pigem peetakse seejuures silmas mõõdutundetut kihutamist kui 25 km/h sõitmist.
Tõuksiõnnetusi ei põhjusta vale piirkiirus, vaid …
Kui vaadata statistikasse sügavamale sisse, on näha, et valdavalt toimuvad kergliikurijuhi osalusel ühesõidukiõnnetused — enamasti lihtsalt kukkumised. Põhjuseid selleks on mitmeid, näiteks kergliiklusteede kehv olukord. Puudulikud rattarajad ei tekita peavalu ainult kergliikuritele, vaid ka jalakäijatele ja autojuhtidele, kes nendega teed peavad jagama. “Rõõm on näha, et Tallinn panustab kergliikurite kasvavat osakaalu arvesse võttes järjest enam rattataristusse. Kui võrrelda Tallinna teiste Euroopa südalinnadega, kus autoteed on lahendatud ümber jalakäijate ja kergliikurite teedeks, siis sellel on väga positiivne mõju kergliikumise edendamisele ja ohutumaks muutmisele,” kinnitab Reisenbuk.
“Eks see olegi jätkuv töö, mida püüame koostöös linnaga teha. Näeme, et ka meie kui operaatorid saame siin väga palju ära teha — vahetame andmeid linnadega, et neil oleks teadmine, kus ja kuidas inimesed liiguvad,” räägib Tuule tootejuht. Tõhus koostöö aitab muuta linnaruumi kõigile ohutumaks.
Purjus tõuksijuhid saavad Tuulelt sõidukeelu
Öised ühesõidukiõnnetused viitavad pahatihti sellele, et juht on olnud joobes. Et vältida joobes sõitmist, teeb Tuul koostööd politseiga, et raporteerida ja vajadusel karistada alkoholi mõju all liiklevaid tõuksijuhte. Sel suvel alustati pilootprojektiga Tuule, Bolti ja politsei vahel, et vähendada ohtusid nii kergliikurite kui ka teiste liiklusvahenditega liiklejatele. “Meie Tuules näeme, et see on probleemile õigem lahendus kui kiiruse piiramine,” ütleb Reisenbuk.
Nüüdseks jälgib politsei aktiivselt purjus sõitmisi. See tähendab, et politsei võib tõuksijuhi joovet testida ja vajadusel trahvi teha. Sellele lisaks jälgitakse tähelepanelikumalt ka sõitjate arvu — teadagi, et tõukerattal tohib olla korraga ainult üks isik. Politsei edastab korrarikkujate andmed Tuulele, kus siis otsustatakse, kas anda hoiatus või määrata näiteks aasta lõpuni kehtiv sõidukeeld.
Tulevikus võiksid sellised karistused olla operaatoriteülesed. See tähendaks, et kui tõuksijuht jääb Tuule peal politseile purjuspäi vahele, ei saaks ta pärast Tuulelt sõidukeelu saamist haarata Bolti tõukeratast.
Selge on see, et iga uue asjaga harjumiseks läheb inimestel aega. See aga ei tähenda tingimata, et tõukerattaid tuleks keelata või piirata. “Isegi kui meie kui operaatorid vähendame piirkiirust, siis eratõukeratastega uhatakse ikka samamoodi edasi. Tegelikult pole korralikku andmestikku, kui palju õnnetustest juhtub rendi- ja kui palju eratõukeratastega,” märgib Reisenbuk.
“Probleemi tüvi on ikkagi see, et inimesed ei sõidaks purjus peaga, ettevaatamatult — see on see, kuidas õnnetused reaalsuses juhtuvad,” sõnab Tuule tootejuht. “Kui võrdleme, kus olid tõukerattad kolme-nelja aasta eest ja kus need on praegu, siis see, kui turvalised ja stabiilsed uued tõukerattad on, annab ohutusele palju rohkem juurde,” lisab ta.
