Milline peab olema linn, kus saavad rahulikult liigelda ka 630 000 juhilubadeta eestlast?

Kui tõuksi saab häda pärast veel trepist alla tassida, siis ratastooliga läheb juba keeruliseks.Foto: Tuul

Öeldakse, et ilu on vaataja silmades — nii ka valu. Ühes ja samas linnaruumis liiklemine erineb oma loomult selle poolest, kes seda parasjagu läbib. Kui autojuht vaevalt märkab takistusi, siis kergliikuril sõitja tunneb iga viimsetki äärekivi ja löökauku kõigi oma ihuliikmetega.

Ainuüksi selle aasta algusest on Tallinna elanike arv tõusnud enam kui 9000 võrra. Mida rohkem inimesi linna kolib, seda enam tuleb mõelda, kuidas ja kelle jaoks linnad ehitatud on. Mis tundub ühele (loe: autojuhile) kui mugav linnaruum, võib mõjuda teisele kui takistusrada. Linnaruumi kohandamine, et see vastaks kõigi elanike vajadustele, on suur väljakutse.

Mis muudab linna ligipääsetavaks?

Euroopa Komisjon ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorum defineerivad ligipääsetavat linna kui linna, kus iga inimene saab probleemideta elada ning kõiki asju ja teenuseid kasutada. See hõlmab ka neid 630 000 eestlast, kellel autojuhilube pole.

Näiteks on linn ligipääsetav, kui inimestel on lihtne tänavatel liikuda, liigelda ühistranspordiga ja külastada üldkasutatavaid hooneid, näiteks haiglaid. Eriti oluline on see puuetega inimeste ja eakate jaoks. Kui inimesed ei pääse asjadele ligi, ei saa nad kogukonna elust osa võtta ning jäävad sellest sootuks kõrvale.

“Sõitke taksoga”

Eelmise aasta talvel aitas uudistesaade “Reporter” Ida-Tallinna keskhaigla lähedal lumevallide vahel hätta jäänud vanaproua arsti juurde, mispeale toonane abilinnapea Kalle Klandorf soovitas pensionäridel taksoga sõita.

Kui paljude puuetega inimeste jaoks võib taksosõit olla tõesti parim lahendus, siis tegelikult aitaksid enamikel juhtudel puhtad, ligipääsetavad kõnni- ja kergliiklusteed — nii aastaringselt. Hetkel on talvine kõnniteehooldus lükatud kinnistuomanike õlule, kuigi seda on peetud kaasaegsesse õiguskorda sobimatuks. Tegelikult peaks hoolitsema linn, et teed oleksid kõikidele kergliikuritele, sh tõuksidele, ratastoolidele ja muudele abivahenditele, millega puuetega inimesed liiguvad, ligipääsetavad aasta läbi.

Kui tänavad on korras, saab tõuksiga liigelda ka talvel.Foto: Tuul

Liigelda saab ka muu kui autoga

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi loodud ja mullu kinnitatud transpordi ja liikuvuse arengukava üks peamisi eesmärke on kasvatada ühistranspordiga, jalgrattaga ja jalgsi liikumiste osakaal linnapiirkondades 60 protsendile. 2019. aastal oli vastav näitaja Eestis keskmiselt 44 protsenti, 2020. aastal 34 protsenti ja linnapiirkondades 38 protsenti — eesmärgini on veel pea pool teed minna.

Kuna koroonapandeemia on inimeste harjumusi muutnud ning ühistranspordi kasutajate arv selle tagajärjel viimastel aastatel tugevalt vähenenud, võib sihile viia hoopis kergliikurite kasutamine. Renditõukerattad pakuvad linnas ühistranspordile mugavat alternatiivi ning muudavad mõnekilomeetriste vahemaade läbimise lihtsaks ja kohati lausa kiiremaks kui bussi või trammiga.

Tõuksid on kaasaegses linnaruumis eriti tänuväärsed, kuna annavad autojuhilubadeta liiklejatele suurema liikumisvabaduse. Niisiis pole ime, et uuringute järgi on renditõukeratastel positiivne mõju ka nende kasutajate vaimsele tervisele. Suurbritannias tehtud uuringust selgus, et renditõukerattaga sõitmine suurendab vabadustunnet, aitab lõõgastuda ning maandab stressi.

Madalamad äärekivid

Kui autojuhid kurdavad “lamavate politseinike” üle, mis on nii teravad, et lõhuvad ka kõige madalama sõidukiiruse juures autot, siis kergliikuri või ratastooliga liigeldes ei saa üle ega ümber (kahjuks sõna otseses mõttes) äärekividest. Liiga kõrge äärekivi ei nõua ainult sõidukiiruse vähendamist, vaid ka tõuksilt maha astumist — ei tule vast üllatusena, et ratastoolis sellist luksust pole. Suuremat manööverdamist nõuavad äärekivid ka lapsevankriga emadelt.

Transpordiameti andmetel on pea kolmveerand tänavu kergliikurijuhi osalusel toimunud liiklusõnnetustest olnud ühesõidukiõnnetused. Neist omakorda ligi 96 protsendil juhtudest (tänavu 180 korral) on tegu olnud sõiduki ümberpaiskumisega teel. Kahtlemata mahub nende arvude sisse ka omajagu joobes juhte ja hooletust, kuid madalad äärekivid teeksid liiklemise kõigi jaoks ohutumaks.

Kõnniteed korda

Ligipääsetavus paraneb, kui linn hoiab oma kõnniteed heas korras. Kui noor ja sportlik jalakäija saab veel porilompidest üle hüpata, siis eakatelt või liikumispuudega inimestelt oleks absurdne sama nõuda. Auklikud ja ebatasased kergliiklusteed kujutavad liikumispuudega inimestele ohtu nii kõndides kui ratastoolis, niisamuti jalgratturitele ja tõuksijuhtidele, kelle jaoks võib märkamata jäänud auk lõppeda tõsise traumaga. Samuti pole kaasaegses linnaruumis kohta treppidele keset kõnniteed.

Kindlasti pole kõnniteel kohta ka suvaliselt pargitud tõuksidele. Teele ette jäetud rattad on eriti ohtlikud puuetega inimestele. Hollandi pealinnas Amsterdamis — linnas, kus jalgrattaid on rohkem kui elanikke — on raudteejaamade ja suurte meelelahutuskohtade lähedusse rajatud 2000–7000-kohalised siseparklad, et vältida rataste parkimist avalikku ruumi. Rangemad parkimisreeglid ei tähenda, et keegi tõukse tänavatelt minema tõrjuks, vaid ohutumat ja ligipääsetavamat linna kõigile.

Amsterdamis on rongijaamade ja suurte meelelahutuskohtade lähedusse rajatud rattaparklad.Foto: Shutterstock
Tallinnaski on tõuksidele parkimiskohad asfaldile joonistatud, kuid sinna parkimine pole kohustuslik.Foto: Tuul

Libedal ajal niidavad hooldamata kõnniteed maha kõiki, vanusest ja tervislikust seisust hoolimata. See on omaette pandeemia, millest kirjutame Tuleviku tänava blogis pikemalt lähikuudel.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.