Marit Ummelas ja Kristi Kool portaalist “Naised ei jäta” on Veebimajutus.ee kuldkliendid, kelle majutatud veeb on veel väga noor, aga kes on edukalt kutsunud oma endisi kuulajaid, neid, kes olid aastaid kuulanud Kuku raadio samanimelist naistesaadet, jälgima ka Naisedeijata.ee veebi.
Naised Ei Jäta kasutab sisuhaldustarkvara Voog. Intervjuu on sellest, kuidas Kristi ja Marit on suutnud oma sõnumit veebis suurele publikule kuuldavaks teha.
Kes te olete ja mida teete?
Kristi: Me teeme audivisuaal-ajakirja “Naised ei jäta“. Kui saatesari raadios lõppes, kolisime netti üle.
Marit: See on õhinapõhine eksklusiivne hobi. Mõni hüppab langevarjuga ja mõni käib lumelauaga sõitmas. Meie teeme saadet naistest, kellel on midagi öelda.
Marit: Saatesarja nimi raadios oli “Naised ei jäta”. Oleks ju naljakas, kui me nüüd jätaksime järele.
Mis teil siis kodulehel toimub?
Kristi: Kodulehel ilmub kord nädalas ajakirja uudiskiri, mis sarnaneb saatele. Meil on portreeintervjuu mõne naisterahvaga, kes ei ole väga tuntud, aga kes teeb midagi, mis meie meelest on äge. Olgu see siis töö, hobi või on tal mõni naljakas harjumus.
Marit: Meil on palju audioeksperimente. Kui sa küpsetad kooki, mille retsept pärineb aastast 1874, siis on sellest kõige parem teha audiolugu.
Kristi: Näiteks retseptis oli kirjas, et “munakollaseid tuleb kartohveli jahuga õeruda tund aega”.
Marit: Hõõrusime. Nelja minuti pärast ma sain rämedad villid, aga me ei jätnud. Küpsetasime – ja ei ole me kunagi nii maitsvat rooga söönud.
Miks te Internetis olete?
Kristi: Meil ei ole muud kanalit praegu, me teeme oma saadet veebiajakirjana edasi. Meil on ka üsna aktiivne Facebooki lehekülg. Kodulehele paneme kirjutisi ja fotosid.
Mis teie järgmine samm oli, kui Internetti läksite?
Marit: Aastast 1996 olime me kuulnud sellist lühendit nagu HTML. Ma tean, kuidas panna teksti Boldi ja kaldu, natuke veel midagi ja sellest piisab, et endale üks väga normaalne koduleht üles ehitada.
Kristi: Eks see tegelikult on natuke liialdus, mis Marit räägib. Me ikka alguses otsisime ja proovisime mitut asja. Alustasime Blogspotist, aga tahtsime rohkem, tahtsime veebiajakirja.
Marit: Ja siis me tahtsime, et meid leitaks meie enda nimega, naisedeijata.ee. Tuli domeen registreerida. Ja edasi me väga kaua katsetasime, enne kui avalikkuse ette läksime. Professionaalsed veebitegijad kindlasti naeravad homeeriliselt selle peale, et meil polnud mingit kontseptsiooni, vaid hakkasime lihtsalt proovima, mida üks või teine asi teeb. Olime varasemast suured Facebookis möllajad ja meil oli igast saatest pilte, seega kujunduses on pildid kõik meie endi omad. Meil on tohutu fotoarhiiv, kust saame vajaliku alati välja otsida.
Mis sisuhaldust te kasutate?
Marit: Oleme oma kodulehe ehitanud sisuhaldussüsteemi Voog põhja peale. Seal on väga erinevaid põhjasid, valisime välja sobiva ja olemegi sellega hästi sõbraks saanud.
Kes kodulehel käivad? Kuidas turunduspoolega on?
Kristi: Peab tunnistama, et mingi osa meie kuulajatest jäid maha koos raadioga. Need on inimesed, kes netti ei tulegi. Kuigi me reklaamisime oma Facebooki lehel, et me kolime Internetti ja viimases saates ka. Aga eriti just vanemad inimesed ei tulnud. Meie sõbrad, ka Facebooki sõbrad jälgivad meie portaali. Meie endistest kuulajatest suur osa ka. Nemad ise pakkusid meile, et minge pärast raadiosaadet Internetti. Peamiselt ikka turundame oma veebi läbi Facebooki.
Marit: On ka uusi inimesi, kes kuskil mõne lingi jagamisest on meid alles avastanud.
Kuidas siis Facebookis silma paista?
Marit: Facebook käitub ettearvamatult. Kõik sõltub bussiaegadest ja palgapäevadest, milline on ilm jne. Ega ette ennustada midagi ei saagi, see on väga keeruline, kuigi me oleme läbi lugenud igasugused õpetused, millal ja kuidas postitada. Vahel võib olla sul tohutult hea sisu, mida rahvas ei noki üles, mõnikord aga täiesti mõttetu postitus läheb massidesse. Näiteks ükskord me Kristiga koeraga jalutades leidsime Kalamaja pargist uisud. Number 34 lasteuisud – tegime pilti ja panime Facebooki küsimuse, et kelle omad. Seda jagati üle kümne tuhande korra, aga uisud omanikku ei leidnudki.
Kristi: Kõige paremini töötab siiski pilt koos inimesega. Pilt peab olema intrigeeriv ja hea. Kui nüüd uisupostitus välja jätta, siis ikkagi inimese pilt läheb alati paremini.
Miks te just Veebimajutuse valisite oma veebi jaoks?
Marit: Tean, kuidas tekste veebi paigutada ja nendest teadmistest täiesti piisab, et omale püsiv koduleht üles ehitada. Alguses tuli Google’i abiga õppida. Kuna meil ei ole laual serverit, siis on vaja kodulehte kuskil hoida. Vaatasime läbi erinevaid pakkumisi ja Veebirebane tundus meile sümpaatne, kuna meile loomad väga meeldivad. Kui vaatasime, et seal saab ise põlve otsas veebi ehitada, siis see tundus kohe eriti atraktiivne. Veebirebane ei rääkinud meiega võõrkeeles: kui meil tekkis küsimusi, siis kirjutasime ja Veebimajutus vastas kohe. Rõõmsameelsed tüdrukud ei öelnud meile, et suhelge oma veebimeistriga, vaid aitasid ise. Sai “rähni korstnast ära” ja leht läks ilusti üles.
Millised olid kulud?
Kristi: Me ei pea ostma SoundCloudi (audioplatvormi), aga ostame. Meie enda eksperimendid lähevad ju märksa kallimaks maksma kui see tühine kuutasu.
Marit: Kui me ostame kokku Barbisid ja võtame neil meiki maha, siis läheb see ju palju kallimaks kui üks veebitegu!
Kuidas tundub, kas Internetti minek ongi väga keeruline või on rohkem selline pealehakkamise asi ja igaüks saab veebiga hakkama?
Marit: Igaüks, kes on mõelnud, et võiks olla mõni koduleht, võiks enne korra mõelda, mida sinna panna. Kas mul on paar kobedat pilti, kas ma oskan kirjutada kuus lauset enda teenuse või toote kohta ja kas mul on mõni hea sõber, kes oskab Wordi failist panna mõne teksti suuremaks ja mõne väiksemaks?
Kristi: See oleneb hästi palju inimesest, kas ta julgeb hakata veebilehte tegema või mitte. Ma saan sellest hirmust mõnevõrra aru. Proovida tasub ise igal juhul.
