Kõige esimest korda kohtusin oma häkkerist sõbraga ühel laupäeva pärastlõunal kohvikus. Ma pidin oma arvuti kaasa võtma. Mu sõber ütles, et ta ostab mulle digiraha. Mina pidin talle hiljem vastava summa üle kandma. Siis küsis ta, mida täpselt ma tahan. Etherit, ütlesin ma. 500 frangi eest.

Ether oli üks tosinatest digivaluutadest. Enamus neist on lihtsalt bitcoini kloonid.

Digitaalne Lenin

Etheri loojad olid näinud vaeva, et üles ehitada omaenese süsteem, nimeks Ethereum. Nende unistus oli luua parem bitcoin. Ma teadsin Ethereumi, sest ma olin kirjutanud portreeloo selle loojast, toona 21aastasest imelapsest Vitalik Buterinist. Buterin oli oma asjas absoluutselt kindel: ta tahtis üles ehitada täiesti uuelaadse võrgustiku väärtuste vahetamiseks.

Ether, valuuta, ei oleks seejuures midagi muud kui vesi, mis voolab uue Ethereumi-nimelise süsteemi digitaalsetes kanalites. Ether ei olevat mõeldud makse- või spekuleerimisvahendina. Buterin soovitas mul seda isegi mitte osta. Tema missiooniks olevat olnud pigem raha kui sellise lõpp, ja pankade oma samuti. Ta oli digitaalne Lenin. Tema nohikute meeskond jättis hea mulje. Nende seas oli isegi naisi.

Paljusid minu tuttavaid peletab digiraha ostu juurest eemale internetis leiduv tehnika-alane targutamine. See hirmutab neid, võibolla kardavad nad, et on millekski selliseks liiga rumalad. Kui nende käest küsida digiraha kohta, tõstavad nad hoiatavalt näpu ja küsivad, kas sellest on võimalik ka tehniliselt aru saada. Otsekui tohiks autot juhtida alles siis, kui osatakse mootori olemust üksipulgi lahti seletada. Asju niimoodi võttes peaksid ju isegi pliiatsid olema paljude inimese jaoks tabu!

Meie kõrgelt arenenud maailm toimib tegelikkuses vaid tänu sellele, et me kasutame asju, ilma et neid mõistaksime. Kujutage endale ette, mis oleks, kui inimesed kasutaksid arvuteid ainult siis, kui nad ise programmeerida oskavad. Maailm jääks seisma.

Tegelikult on asjad nii, et ethereid ja bitcoine saab ilma probleemideta osta ja müüa, ilma et sellest, kuidas asi tehniliselt funktsioneerib, aimugi oleks. See on isegi lihtsam kui turul õunu müüa. Ainult algus on ebatavaline.

Kui ma 2015. aasta keskel Vitalik Buteriniga kohtusin, oli etheri kurss 1,33 franki.

“Ether on praegu 2,67 franki,” tegi mu sõber kohvikus kindlaks. Oli 2016. aasta veebruar. Väärtus oli niisiis kuue kuuga kahekordistunud. Ma noogutasin. Ta avas millegi, mis nägi välja nagu meilikonto. See oli digitaalne rahakott, mida kutsutakse walletiks. “Ma pean sinu raha ju kuskile panema,” ütles mu sõber. Ta avas ühe tekstifaili ja kopeeris sinna minu digitaalse rahakoti aadressi: 0xb32b63a61be2f4b3525a2cac1d1e56685abf9e58.

See oli numbriline konto, mis eksisteerib vaid internetis. Konto, mis kuulus legendaarse “plokiahela” alla. Plokiahel ei ole midagi muud kui kõigile nähtav ülemaailmne raamatupidamisregister, mis kajastab, kui palju krüptoraha millisel kontol parasjagu on. Miljonites arvutites on selle andmepanga identsed koopiad – varukoopiana. Plokiahel toimib nii, nagu istuksid kõik inimesed ringis ühe suure laagrilõkke ümber, ja kui üks neist teisele midagi annab, näevad ja märkavad seda kõik. Seeläbi on süsteem praktiliselt mittehäkitav. Tänapäeva digirahad tuginevad plokiahela tehnoloogial.

Kuna see arveraamat – erinevalt mu pangakontost – on avalik, võib igaüks, kes teab minu digitaalset kontonumbrit, näha, et 2016. aasta 9. veebruaril kell 14:15 laekus sinna 187.74082 etherit. Selleks tuleb vaid sisestada mu kontonumber Etherscan.io aadressil.

Sõber kopeeris mu tekstifaili veel kaks salasõna. “Salasõnu on sul vaja raha liigutamiseks. Sa ei tohi neid kellelegi näidata.” Kõige parem oleks need välja trükkida ja siis arvutist kustutada. Olevat tohutu hulk digitaalseid taskuvargaid, kes ainult seda ootavadki, et minusuguste algajate kontod tühjaks teha. Ükski häkker ei saa muuta seda, mis seisab suures plokiahela registris ega endale seeläbi raha tekitada, aga virtuaalsete rahakottide ligipääsutunnuseid saab näpata sama lihtsalt nagu meilikontode salasõnu.

Õppetund 1: Internet on sama turvaline nagu Somaalia.

Turvakoopia vanematele

Ma noogutasin ja salvestasin tekstifaili oma arvuti ühte raskestileitavasse alamkataloogi ning tasusin kohvi eest. Kodus printisin ma faili otsekohe välja. Ja andsin alamkataloogile turvakaalutlustel veel silmatorkamatuma nime: ET. Aga mis siis, kui minu korter maha põleb? Koos arvuti ja prinditud paberilehega? Ma saatsin häkkerist sõbrale SMSi. Ta soovitas mul saata varukoopiad mälupulkadel oma vanematele.

Õppetund 2: absoluutne turvalisus on vaid vanemate juures.

Alates sellest kui bitcoin 2008. aasta lõpus käivitati, eksisteerib kontosid, kus on sadade miljonite väärtuses bitcoine, aga mida pole kunagi puudutatud. 64 protsenti bitcoinidest pole kunagi kasutatud.

Siin paar spekulatsiooni selle kohta: 1. Raha kuulub legendaarsele anonüümsele bitconi-loojale, kes võib peagi olla üks maailma rikkamaid inimesi (juhul kui ta eksisteerib ja elus on). 2. Kontod kuuluvad inimestele, kes on bitconi korra proovinud ja seejärel oma paroolid kaotanud. Keegi ei võinud ju aimata, et täiesti tarbetud arvu- ja tähekombinatsioonid võiksid millalgi maksta rohkem kui 7000 franki ühik.

Alates bitcoini edust leidub ikka ja jälle inimesi, kes loovad uusi vääringuid. Nad loodavad läbimurdele. Ja läbimurdeid tuleb ette ikka ja jälle. Isegi trotslik programmeerija, kes lõi koeralogoga ja bitcoini naeruvääristava paroodiana mõeldud digimündi dogecoin, sai ootamatult rikkaks. Inimesed lihtsalt hakkasid seda ostma. Neid ahvatles ainuüksi krüptoraha mõiste. Kõige enam võitsid need, kes ostsid varakult ja odavalt.

Tekkis uus rikaste klass: krüptomiljonärid. Nende seas on asutajaisadeks bitcoini-miljonärid. Enamus neist olid kanepisuitsetajad, nii laisad ja arad, et nad ostsid uimasteid meelsamini internetist, kui tänavalt. Ja maksid bitcoinidega, sest seda ei saanud politsei jälgida – erinevalt teistest makseviisidest. Millalgi märkasid kanepisuitsetajad, et rahaäri paneb katuse paremini sõitma kui uimastid. Tegelikult on bitcoin ise uimasti.

Etheri-spekulandid, sain ma aru, olid tegelikult tehnikautopistid. Nad uskusid paremasse tulevikku ja noore Ethereumi-looja geniaalsusse.

Mina omalt poolt mõtlesin, et vaatemänguliste kasumite aeg on möödas. Ja nii või teisiti: ma panin mängu ju ainult 500 franki. Ma ei mõelnud seda tehes tegelikult suurt midagi. Minu arvates oli etheril kõigist krüptovääringutest parim logo. Sinihall romb, mis koosneb mitmest kolmnurgast. Väga šikk.

Järgnevatel nädalatel jälgisin ma aeg-ajalt, kuidas Etheri kurss arenes. Ma guugeldasin “ETH CHF Chart” ja leidsin veebisaite nagu Coingecko, mis näitasid mulle vapustavaid kursitõuse. Minu investeering oli neljakordistunud. 2016. aasta märtsiks oli minu 500 frangist saanud 2000. Kinnisvara soetamiseks mõeldud säästukonto või aktsiatehingute kasumlikkuse olin ma juba ammu ületanud. Rõõmsalt postitasin ma Instagrami ekraanitõmmise ja sain paar laiki.

Ma küsisin endalt, kas peaksin müüma. Igal juhul polnud mul aga aimugi, kuidas seda teha. Oma häkkerist sõpra ei tahtnud ma tülitada. Teine sõber, kes juba aastate eest oli krüptorahaga mängimisest loobunud, soovitas mul kõik müüa või siis algselt panustatud 500 franki välja võtta ning ülejäänu niiöelda “tasuta” kontole jätta. Krüptovääringud olevat üks suur pettus. Temagi olevat kunagi olnud üks selline pettur. “Whale”, vaal, nagu suurte koguste omanikke kutsutakse.

Vestlusfoorumites lepitavat kokku mõne kindla digiraha ühiku väärtuse üles viimises, seda ühiselt kokku ostes. Seda kutsutakse “pumpamiseks”. Ja siis, ühtäkki, ühe kokku lepitud märgi peale, müüb terve “pumpamisgrupp” ühiselt oma digiraha maha. Alati korduvat üks ja sama. Vaaladel on tohutu kasum. Kõik teised kaotavad. Ta oli aastaid elanud nagu miljonär. Lõpuks ei jäänud tal järgi muud, kui kokaiiniprobleem. Mina kõhklesin. Ma lootsin edasist kasumit. Nii algas ahnus.

Otsekui karistuseks tuli kurss alla. Neli nädalat hiljem oli mul ümberarvestatult vaid 1000 franki. Ühele hädale järgnes teine. Suur Ethereumi projekt langes häkkimise ohvriks, kadus enam kui 50 miljonit dollarit. See viis suure sõjani arendajate vahel. Mis omakorda viis valuuta lõhenemiseni: ether (ETH) ja ether classic (ETC). Mis omakorda viis selleni, et ma kandsin oma 500 franki sisimas maha.

Kuidas 500 frangist saab enam kui 20 000

Aasta hiljem, täpselt 2017. aasta 21. mail istun ma koos oma vana sõbra Moritzaga pargipingil. Moritz keerab endale sigaretti. Purgiõlu on soe ja maitseb pleki järgi. Me vaatame öösse. “Kas sa ei ostnud mitte etherit?” küsib ta ühtäkki. “Kas see veel eksisteerib?” küsin mina. “Viimane kord, kui ma vaatasin, oli kurss 60 frangi kandis,” ütleb Moritz. “Mida?” Ma arvutan ruttu mõttes: minu viiesajane investeering on tänaseks väärt üle 10 000 frangi. Ma guugeldan kurssi. Üks ether maksab 144 franki! See on enam kui 20 000 franki. Wow.

“Hm… Ma ei tea isegi, kus mu salasõnad on,” ütlen Moritzale. “Ja siis oli ju veel see lõhenemine. Mul pole aimugi, kas mul on ETH või ETC.” ETC kurss on vaid 8 franki. Sel juhul oleks mul vaid 1400 franki. Ma kirjutan otsemaid oma häkkerist sõbrale. Hommikul vastab ta: “Kui sa lõhenemise ajal midagi ei teinud, on sul praegu mõlemad vääringud.”

Kas see võib tõesti tõsi olla? Närviliselt lappan ma paberihunnikut, kuhu ma kõik paberid üksteise peale loobin. Lõpuks leian ma aadressi ja salasõnad. “Vaata järgi, kas Ether on sul veel rahakotis alles,” soovitas sõber. “Võibolla on keegi häkkinud ja kõik tühjaks teinud. Seda tuleb ette.”

Kus on minu etherid?

Ma avan Etherscan.io ja kopeerin aadressi otsingukasti. Ja seal nad ongi, minu etherikesed. Kõik on alles, ja keegi pole neid juba üle 500 päeva puudutanud. Tegelikult oleks ma pidanud selleks hetkeks juba välja selgitama, kuidas ethereid müüa. Või vähemalt korra testima, kuidas raha liigutatakse. Ma vabandan end iseenda ees sellega, et väga hõrku rooga ei kugistata ju kiirelt alla, vaid nauditakse aeglaselt. Ainult ahne õgib. Tegelikkuses olin aga juba ammu sõltlane. Ma tahtsin rohkem.

Kurss läks otse üles – majakõrgune laine, mis otse minu ees tõusis. Laine, mis üha kasvas. Kui vaadata Coingeckol etheri kursi muutusi alates selle loomisest, näeb, et kuude kaupa püsis kurss muutumatuna, kuskil ligikaudu 12 frangi juures. See oli mõõn. Ja siis, 2017. aasta veebruaris, hakkas see tõusma. Algul tasakesi. Siis üha tugevamalt. Lõpuks paisus laine suureks ja võttis kursi kuu poole. “Hokikepp,” ütlevad statistikud selliste arengute kohta. Tegelikult võib selliseid graafikuid näha ainult investeerimisnõustajate esitlustes.

Aga see siin leidis aset päriselt, ja see juhtus minuga. Iga päevaga kasvas iga ühiku hind umbes 20 frangi võrra. Mu intressimääraks oli 10 protsenti – päevas. Iga päev teenisin ma 3000 või 4000 franki juurde. Vähemalt teoreetiliselt. Elu Zürichis hakkas mulle ühtäkki tunduma üsna odav.

Kui kurss oli kuskil 320 frangi juures, kohtusin ma ühes vabaõhuujulas paari tuttavat. Kõik kunstnikud. Jutt läks Ethereumile. Kõik teadsid seda. “Kas sa Birrust oled kuulnud?” küsis üks. Birru on disainer, kes lasi endale maksta üksnes bitcoinides. “Ta on nüüd miljonär, ta saatis mulle Facebookis ekraanitõmmise oma kontoseisust.” Tanja näitas mulle seda. Tõesti. Miljon. Vähemalt ümberarvutatult.

Ma hakkasin unistama. Mingil hetkel hakkasin ma etheri kurssi vaatama sagedamini kui oma Whatsappi sõnumeid. Praegu oli kurss 326 frangi juures. Paar minutit hiljem oli see taas natuke tõusnud, ja mul oli jälle paar tuhat virtuaalset franki juures. Oma mõtetes suplesin ma dollari-rahatähtedes. Ma tahtsin ette kujutada sularaha. Sest etheritega ei saa kuskil maksta. Nende eest ei saa midagi osta. Kõigist erinevatest funktsioonidest, mis rahal teoreetiliselt olla võivad – arvutuslik üksus, väärtuste hoidmise vahend, maksevahend – oli ether kõige vähem just nimelt maksevahend. Kuidas ma saan selle ehtsaks rahaks ümber vahetada, küsisin ma endalt.

Maksuõiguse põhikursus

Ma helistasin Davidile. David oli minu jokker. David oli äss. Ta oli mõne aasta eest müünud oma firma, raha eest kulda ostnud, ja 2013. aastal, pärast seda kui kurss tohutult tõusis, selle just õigel hetkel bitcoinide vastu välja vahetanud. Ja seda Zürichi raudteejaamas, ühel kokkusaamisel. Kuld koodide vastu. David sai kullast lahti, tal sai salajase ligipääsu bitcoini-kontole ja ta läks kergendatult koju. Kohe pärast seda kukkus kulla kurss alla. Bitcoini kurss seevastu tõusis taevasse.

“David, kui ma ethereid müün, pean ma tulult makse tasuma?”

David elab järve lähedal villas, ta oli just lilli kastmas.

“Ei,” ütles ta rahustava šveitsi murdega, “selle pealt ei pea sa makse maksma.” Seda peetavat eraviisiliseks kapitalituluks vallasvaralt.

Bamm! Varem olin ma väga kapitalitulu maksustamise poolt. Ma pidasin ebaõiglaseks, et inimesed, kes ei liiguta väikest sõrmegi, ei pea midagi loovutama tulult, mida nad teenivad aktsia-, kinnisvara- või valuutaspekulatsioonidelt. Nüüdseks olin ma pooli vahetanud. Ma olin kapitalist.

“David, kuidas ma peaksin etherit müüma?” Bitcoin Suisse vahendusel, ütles ta, see olevat börs, mida peab üks tema tuttav Zugist. Kallim kui mõned teised börsid, aga usaldusväärne. Mitte nagu need, kes pidasid Mt. Goxi, bitcoini-börsi, mille varad ühtäkki jäljetult kadusid. See tohutu skandaal viis bitcoini-äri 2013. aastal kriisi.

“Etheri jaoks on käputäis börse,” selgitas David. “Kraken, Poloniex ja nii edasi. Keegi ei vaheta ethereid Šveitsi frankide vastu. Krakenis vahetatakse ethereid eurode vastu.” Siis jutustas ta mulle, et ta oli eile müünud natuke ethereid. Tal oli järsu kursitõusu juures tekkinud halb eelaimdus. “Kui paljuga?” küsisin ma. “Ümberarvestatult 280 frangi eest.” “Täna on see juba 320,” ütlesin ma. David neelatas.

Infopuudus ja spekuleerimine

Õhtul tegin ma oma arvuti lahti ja otsisin üles lehe kraken.com. Ma ei kirjutanud aadressi otse veebilehitsejasse, vaid guugeldasin. See on trikk, mille häkkerist sõber mulle õpetas. Nii pääseb kindlasti just ametlikule lehele, mitte ei satu kellegi poolt manipuleeritud veebilehitseja kaudu valele aadressile, mis võiks mu salavõra lihtsalt ära varastada. Ma klikkisin kraken.com’i lingile, ja kontrollisin aadressirea veelkord üle. Kurss oli 330. Tundsin, otsekui lendaksin.

On üks film, “Cosmopolis”, Don DeLillo raamatu põhjal. Tegevus toimub ühe valuutaspekulandi pikas limusiinis, mis sõidab läbi linna, kus valitseb kaos. Ainus, mis spekulandile korda läheb, on hiina renminbi vahetuskurss dollari vastu. Autos valitseb täielik rahu. Seda kuni spekulandi surmani. Just see meenus mulle.

Krakenis tegutsemiseks tuleb avada konto. Siis saab väljale “müüa” kirjutada, kui palju Ethereid pakkuda tahetakse, ja teisele väljale saab märkida, millise kursi eest. Seejärel tuleb vajutada “Sell” – Müüa – ja rahulikult oodata, kas keegi hakkab võimalusest kinni. See on kõik. Peaaegu.

Enne seda tuleb veel läbi teha kolmeastmeline identifitseerimine. Peaaegu nagu pankades. Seda kutsutakse “Know your customer”. Nii juhtubki, et ma saadan veebisaidile Kraken, mille pidajatest ma ei tea mitte midagi, oma kõige isiklikumad andmed: passipildi ja krediitkaardi väljavõtte. Kraken vastab, et pean paar päeva ootama. Neetud.

Ma tundsin end ebakindlalt, aga olin hasarti täis. “Kui kaua võtab Krakenis aega, enne kui müüa saab?” küsisin ma häkkerist sõbrale. “Minu puhul kestis see kaks nädalat,” vastas ta. Temagi oli ebakindel. “Miks need kursid tõusevad ja langevad?” küsis ta.

Aus vastus: keegi ei tea. Üks ostab, sest ta arvab, et asjad lähevad ülesmäge. Teine müüb, sest ta mõtleb, et läheb allamäge. Hetkekurss on selliste mõtete summa. Kui oleks teada, miks üks või teine kurss tõuseb või langeb, ei oleks spekulatsioone, sest kõik teaksid õiget hinda. Spekuleerimine on puuduva teadmise tulemus. Kursi ennustamiseks peab teadma, milline info on spekulantidel. Mida nad loevad.

Ma lugesin Ethereumi ja lugesin, et vahepeal 23-aastaseks saanud Ethereumi looja Vitalik Buterin oli just isiklikult kohtunud Vladimir Putiniga. Igal juhul ei teadnud ma aga, kas see oli hea või halb uudis, niisiis, kas ma peaksin müüma või ostma. Siis meenus mulle, et Buterin oli saatnud pikki tekstisõnumeid mandariini keeles ja nägi Hiinas suurt potentsiaali. 1,4 miljardit võimalikku ostjat, mõtlesin ma. See tekitab lootust, et asja järgi võib olla nõudlust.

Minu häkkerist sõber kirjutas mulle, et ta on koostamas üksikasjalikku etherite müügiplaani ja kui kurss jõuab 500 frangini, olevat kõik tema rahamured lõplikult lahendatud. Siis kuuluks ta krüptomiljonäride klubisse.

Järgmisel päeval, esmaspäeval, 2017. aasta 12. juunil kohtusin ma Baselis ühe kirjanikust sõbraga. Keskpäeval ujusime me Reini jões, ta tegi juttu etherist. Ta oli sellest kohutavalt huvitatud. Ja jutustas enda kunstnikest sõpradest, kes on oma elukutsest loobunud, et hakata etheri-spekulantideks. Nende meeleolu tõusvat ja langevat paralleelselt vahetuskursiga. Nii oli ka minuga.

Samal esmaspäeval kella 16 ajal jõudis etheri kurss oma absoluutse tipuni, milleks oli 386 franki. Ma olin õnnelik. Ja otsustasin oma etherid müüa, kui minu 500 frangist on saanud 100 000. Niisiis, “Exit” vahetuskursi juures 1:530. Ahnus? Pole minu rida.

Kella 17 ajal hakkas kurss langema. Mõne minutiga langes see 340 frangile. Coingecko sait oli blokeeritud. Zerohedge, tähtis finantstviitija, kirjutas, et Ethereumil olevat tehnilisi probleeme. Teisipäeva hommikul oli Coingecko ikka veel maas. Mul oli raskusi isegi sellega, et kurss üldse üles leida. Iga veebisait näitas midagi erinevat. Kurss langes. Veerand minu armsast tulust oli juba kadunud. Ja mu käed olid seotud. Mu Krakeni konto polnud ikka veel aktiveeritud. Ja minu häkker oli ära sõitnud!

25. juunil kirjutas üks anonüümne kasutaja armastatud 4chani onlainfoorumisse: “Vitalik Buterini surm kinnitatud. Insaiderid müüvad etherit.” Kurss langes edasi. Selgus, et tegu oli valeuudisega: Buterin postitas ühe selfi. Aga närvilisus ei kadunud.

Hommikuti ei olnud mu esimene pilk suunatud mitte mu naisele või lapsele, vaid nutitelefonile. Etheri-börsidel toimus optimistide ja pessimistide vaheline heroiline võitlus. Kurss tõusis ja langes ligi 20 protsenti – igas tunnis. Seda kutsutakse volatiilsuseks. Ma tundsin end ebakindlalt ja helistasin oma kõige vanemale sõbrale. Kas ma peaksin püüdma kõigest kiiresti lahti saada? Või kuidagi tegutsema, minnes üle teistele vääringutele? Või mängima? “Ei,” ütles Paul, nii on tema nimi, “spekuleerimise idee on teenida raha ilma sõrme liigutamata.” See olevat spekulatsiooni tarkus. Paul on disainer. Tal pole digirahast aimugi. Ma kuulasin teda.

Tesla ja säästud lastele

Ma olen maratonijooksja poolel distantsil. Raske on vastu pidada. Ma ei tohi müüa seni kuni olen jõudnud eesmärgile. Kuidagi pean ma end motiveerima. Ma kõnnin mööda Tesla poest Zürichis, ja seal tuleb mulle üks mõte. Seal seisab mudel S. Ma libistan käed üle. “Kui palju?” küsin ma. Umbes 80 000 eest saaksin ma osta selle auto, räägib müüja. Aga mul on ümberarvestatuna umbes 55 000 franki. Tendents allamäge. Mul on veel mõnevõrra puudu, mõtlen ma. Ja kui ma tahan ka laste jaoks midagi kõrvale panna, on puudu veelgi enam. Aga nüüd on mul olemas eesmärk: Tesla ja varud lastele. Ühtekokku 100 000 franki. Nii kaua ma hoian oma ethereid.

Esimene kokkuvarsisemine on algaja spekulandi jaoks äratus. See eristab terasid sõkaldest. Sa kas pead vastu – või oled mängust väljas. Lõpus võidab see, kes suudab kontrolli all hoida kiire kasu järel tekkinud lühiajalist ahnust. Loodan mina.

2. juunil toimub nn Flashcrash, ja paari sekundi jooksul on ether väärt veel vaid 15 franki, nii nagu alguses. Siis hüppab kurss tagasi 200 peale. “Krypto Life,” ütleb selle kohta mu häkkerist sõber: puudutada päikest, ja siis langeda põhjatusse.

Aga mina ei taha kukkuda. Ma tahan sellest asjast väljuda. Ja just see on koht, kus väidetavalt nii arenenud Ethereumi süsteem näitab oma nõrka kohta. Ma küsin endalt üha enam, kas õigus ei olnud mu eksspekulandist sõbral, kes juba algusest peale soovitas kõik müüa. Et kõik olevat ainult üks lumepallisüsteem, hiiglaslik pettus, mis lõpuks õhku lendab, ja et ma saan alles siis aru, et baite ja bitte süüa ei saa.

Ma püüan muutuvatel kurssidel mitte lasta oma meeleolu suunata. Aga see on raske. Mu silmalaug hakkab samamoodi tõmblema nagu ülikoolis enne eksameid.

2. juuli öösel ärkan ma üles, haaran mobiiltelefoni ja vaatan kursse. Mu elukaaslane magab. Ta oli enne uinumist tulivihane. Sest ma ei huvitu enam millestki, ei temast ega lastest. Ma rääkivat ainult rahast. Tegelikult olevat ma ise juba nagu raha: seest tühi, ütles ta.

Ma lähen kööki, teen akna lahti. Väljas on soe suveöö. Mis mind enim üllatab, on see, et tema viha jättis mind nii külmaks. Ma tundsin, et õigus on minu poolel.

Minust on saanud nüüd keegi, kes on kapitalimaksu vastu. Ratsionaalne investor, kes läheb Tesla poodi. Kes parema meelega annetab kui maksab makse, “et oma panus anda”. Kes laste mänguväljakul kursse jälgib. Kes hoiab nutitelefoni käte vahel sagedamini kui oma last. Ma tunnen end ebameeldivalt. Närviliselt, hektiliselt, ehkki tegelikkuses pole mul kaotada muud kui 500 franki. Ma olen sigaahne.

Minu vend ja ether

On natuke enne südaööd. Ma helistan oma suurele vennale. Ta on arvutifriik. Ma usun, et ta on nii tark, et saab aru plokiahelast. Varem teenis ta kõrvaltegevusena natuke raha haruldaste Lego-mudelite müügiga eBays. Kui ma talle etherist rääkisin, tuli temagi teemaga kaasa. Ta ostis ethereid kõrgema kursi pealt kui mina. Ma räägin talle oma muredest. Ta vaikib. Võibolla vaatab ta praegu kursse, mõtlen ma. Võibolla huvitab tedagi vaid raha. Taevane jumal! Äkki olen just mina toonud talle ahnuse nakkuse. Teen ettevaatlikult katset: “Kas sa tunned end halvasti, et ether on langenud?” Vastupidi, ütleb ta: “See on ikkagi 230 franki.” – “Aga see on katastroof”, ütlen mina, “ma püüan midagi teenida. Ma tahan 100 000.”

“On alles jama,” vastab ta. “Ma tean seda segu paanikast ja ahnusest. Kuni viimase ajani olin mina ka täiesti endast väljas. Ma tahtsin õigel hetkel kohal olla, nupule vajutada, müüa. Aga millalgi märkasin, et ma ei vaja digiraha. Minu üürikorter, väike auto, puhkusereis – selleks kõigeks mu palgast ju piisab.” Seetõttu otsustas ta, et ei liiguta enam näpuotsagi. Võidud ja kaotused on tema jaoks nüüdsest veel vaid meelelahutus. Mu sõber peab väikese pausi. “Ma arvan, et just selles seisneb rikkus. Õige rikkus tähendab, et raha on minetanud võimu sinu üle.”

Sel ööl muutub minu jaoks kõik. Nüüdsest peale saan ma jälle rahulikult elada. Just nii peab elama spekulant: ei tohi enam endast mõelda kui otsustajast. Ega kursse kontrollida, nagu sul oleks selles mängus oma roll. Turul on sinust ükskõik. Sa pead lihtsalt vabaks laskma nagu peol, kus tantsitakse ja millalgi koju minnakse.

27. juulil avatakse minu Krakeni konto. Pärast kuuenädalast ootamist. Selle aja jooksul on Etheri väärtus kõrgajaga võrreldes poole võrra langenud. Ükskõik.

Siis hakkab Ether tõusma. See jätkub kogu ülejäänud suve. Algul tasapisi ja natuke kobamisi, siis üha järsemalt. Ma jälgin seda kõike rahulikult. Paar tuhat siia või sinna? Selles ongi asja võlu. Tuleb tajuda laineid. Ja neist mõne harjal sõita.

2. septembril, ühel laupäeval, pärast seda, kui ma olen väiksema lapse mähkmeid vahetanud, heidan ma hommikusöögilaua taga, kui mu elukaaslane parasjagu kohvi toob, taas pilgu kurssidele. Asi näeb välja nagu enne seda, kui esimene hiidlaine murdus.

See siin on minu laine.

Ma jätan alles vaid 20 etherit. Tund hiljem kannan ma oma päris kontole 60 426,13 franki. Ma teenisin enam kui 12 000 protsenti tulu.

Mida ma rahaga tegin? Ma läksin ühte nendest vanamoodsatest pangafiliaalidest, mu lastele pakuti seal säästukontot. Intressimäär: 1 protsent.

Saksa keelest tõlkinud Külli-Riin Tigasson.