“Vaata ringi, kas sa näed siin kuskil kuulipildujaid?” Anton Asperi reklaamiagentuuri koosolekutuba on hiiglasuur, laed on siin nelja, võibolla aga ka viie meetri kõrgused. Betoonseintel ripub kunst. Ruumi lõpus klaasseinte taga näeb väikest rühma trendikalt riides inimesi, kes töötavad Apple’i arvutite taga.

Asperi büroo asub kusagil Eestis. Selle täpne asukoht peab jääma saladuseks. Nii nagu ka Asperi tegelik nimi. Isegi ükski ta töötaja ei tea, millega Asper tegeleb reklaamitöö kõrvalt: “See on lahing. Aga mul ei ole vaja relvi. Ma kasutan võitluseks seda siin.” Ta osutab oma MacBookile.

See siin on lugu uutmoodi sõjast.

Me teame kuuma sõda, kus riigid võitlevad üksteise vastu. Me teame külma sõda, kus riigid üksteist ähvardavad ning peavad varisõdu. Kümne aasta eest, 2007. aasta 26. aprillil, õppis maailm tundma uut laadi sõda: Eestis lahvatas kõige esimene nähtamatu sõda. Sõda ilma tankide ja kuulipildujateta. See-eest aga uute relvade, uute strateegiate ja uutlaadi ohvritega. Sõda, mille kohta maailm ei saanud peaaegu midagi teada ja mille puhul tänini pole ametlikult teada, kes oli ründaja.

Vallutamise asemel destabiliseerida

Üks, mis on teada: kaaperdatud arvutivõrgud kogu maailmast, Malaisiast Ameerikani, pommitasid Eesti panku, ametiasutusi ja meediat andmevoogudega, kuni nad rivist välja langesid. Aga need ei olnud klassikalised häkkerirünnakud, vaid midagi enamat: kodanike seas külvati valeuudistega ebakindlust ning online-kommentaaridega köeti inimesi üles oma riigi valitsuse vastu, kuni lõpuks politsei märatsevad demonstrandid kinni võttis. See oli esimene organiseeritud küberrünnak ühe riigi vastu. Militaarajaloolased räägivad sestpeale Esimesest Internetisõjast – “Web War I-st”.

Kübersõda ei käi territooriumide vallutamise ega toorainele ligipääsu, vaid hoopis digitaalse infrastruktuuri ja informatsiooni tõlgendamise nimel. Vastaseks olevat riiki ei taheta mitte füüsiliselt rünnata, vaid destabiliseerida. See on rünnak inimese usalduse vastu omaenda valitsuse suhtes, kõige vastu, mis seda maad “käigus hoiab”, ja rünnak võimaluse vastu eristada fakte väljamõeldistest.

Selle taga olevad geostrateegilised eesmärgid ei pruugi olla uued, Venemaa puhul on need aastakümneid samad: naaberriik, kus valitseb ebakindlus, on nõrk vastane ja – ennekõike – nõrk liitlane Venemaale vastanduvatele suurjõududele.

Sellel 2007. aasta 26. aprillil hakkas vihane venekeelne jõuk rüüstama Tallinna hoolitsetud kesklinna tänavaid. Asja vallandajaks oli Eesti valitsuse teade, et kesklinnast viiakse ära Nõukogude sõduri pronkskuju.

Põliste eestlaste jaoks oli pronkssõdur 1944. kuni 1991. aastani kestnud vene okupatsiooni kurvaks sümboliks. Alates nõukogude ajast Eestis elava vene vähemuse jaoks – kes moodustavad 1,3 miljonist elanikust veerandi – sümboliseeris see kuju raskelt saavutatud võitu natside üle.

Selle mälestusmärgi eemaldamine oli nende jaoks järjekordne valus märk diskrimineerimisest – milleks nad peavad ka tõsiasja, et Eesti keeldus pärast taasiseseisvumist automaatse kodakondsuse andmisest etniliste vähemuste esindajatele. Venekeelses meedias ja online-foorumites oli juba pikalt väidetud, et venelasi diskrimineeritakse. Venemaa valitsus oli hoiatanud, et monumendi eemaldamise tagajärjed saavad olema Eesti jaoks “katastroofilised”. 26. kuupäeva õhtul vallandusid niisiis protestid, ja samal ajal avanes ka teine rinne.

Sellel õhtul istus Jaan Priisalu, üks riigi digitaalse ülesehituse taga olevaid keskseid “ajusid”, koos sõbrannaga Tallinnas mere ääres. Suurima Eesti panga infoturbeekspert ei teadnud esiotsa meeleavaldustest midagi. Siis helises tema telefon. Teisel pool toru oli Hillar Aarelaid, riigi küberintsidentide lahendamise üksuse tollane juht. “Hakkab pihta,” ütles Aarelaid napilt.

Priisalu ja Aarelaid olid aimanud, et midagi sellist võib ühel päeval juhtuda: digirünnakud Eesti vastu olid alanud.

Järgnevatel päevadel kadusid internetist parlamendi, ülikoolide ja juhtivate ajalehtede veebisaidid. Priisalu alustas koos IT-sektorist pärit sõpradega kaitsesalga loomist. Rünnak lähtus kümnetest tuhandetest arvutitest – kogu maailmast. Rünnakus kasutati nn botnete, kust tuli üüratus mahus automatiseeritud päringuid, et arvutisüsteemid üle koormata ja kokku jooksutada.

Priisalu hakkas sissetulevaid andmepakette analüüsima. Ta nägi kõikvõimalikku andmerämpsu: rämpsmeile, ebavajalikke staatus- ja kohapäringuid, mis võrku üle koormasid. Ehk niinimetatud teenustõkestusrünnakud. Samal ajal, kui parlamendi meiliserverid rivist välja läksid, kubisesid tänavad demonstrantidest. Eesti valitsus oli sügavalt mures – kas need on invasiooni esimesed kuulutajad? Kas peaks helistama NATOle? Aktiveerima artikkel 5? Ja kõige suurem küsimus oli: kes meid ikkagi ründab?

Kui tänavalahingud vaibusid kahe ööga, siis rünnakud Eesti infrastruktuuri vastu võtsid üha hoogu. Kogu digitaalse “tule” intensiivsus oli esimesel päeval tuhat andmepaketti tunnis. Teisel päeval kaks tuhat. Ja kõrghetkel, 2007. aasta 9. mail neli miljonit andmepaketti – sekundis. Tundmatud ründajad kasutasid enam kui 300 erinevat rünnakutüüpi. Näiteks veebikülgede nn defacingut – veebiküljel ei ole ühtäkki enam sinu enda sisu, vaid kellegi teise sõnum kirillitsas. Nad kasutasid wardialingi – massilised telefonikõned blokeerisid ära politsei, tuletõrje ja teiste häireteenistuste numbrid. Ja mailbombingut – e-postkast ummistub.
10. mail kell 9.42 – Priisalule jääb see hetk alatiseks meelde – jõudis see ka temani. Tule alla sattus tema tööandja, Hansapank, nüüdne Swedbank. Priisalul õnnestus hoida suuremat osa süsteemist töös. Päeva lõpuks pidi Priisalu siiski osa oma panga süsteemist välja lülitama.

Lahendus oli lõpuks nii intuitiivne, banaalne ja äärmiselt inimlik, et see vaatamata kogu dramaatikale muigama ajab: eestlased tõmbasid stepsli välja. Ligipääs välismaistele teenusepakkujatele pandi kinni – ja nii saabus viiekümnest riigist tulnud turmtule lõpp. Sellal kui suur osa Eestist kadus võrgust, lülitas rühm eksperte välja aadresse, kust lähtus rünnak. Üksteise järel, tehes vaevalist peentööd.
2007. aasta 19. mail rünnakud lõppesid. Tundmatu vastane lõpetas tuleandmise, otsekui poleks olnud tegu tõsise rünnaku, vaid lihtsalt põhjaliku katsetusega. Aga kes oli see vastane?

Ilmselt pole juhus, et uutlaadi sõjapidamine algas Eestis. Eesti on kolmest Balti riigist põhjapoolseim, sama suur nagu Šveits, ning tema pikk ja õnnetu ajalugu on täis vahelduvaid okupatsioone ja valitsejaid. Alates 1991. aastal saavutatud iseseisvusest maa õitseb. Tallinnas elatakse hästi, seal on rannad, vanalinn koos oma baaride, galeriide ja restoranidega on turismimagnet, ning vanades tehasehoonetes toimetavad start-upid.

Eesti uhkustab sellega, et tal on tehnoloogiliselt progressiivseim valitsussüsteem maailmas. Igal kodanikul on digitaalne identiteet. Alates aastast 2007 saab e-hääletada, tulusid saab deklareerida digitaalselt, arstid kirjutavad retsepte digitaalselt ja igal hetkel saab vaadata, millised ametkonnad soovivad su andmetele ligipääsu. Iga eestlane on otsekui klaasist kodanik, ja riik on samamoodi läbipaistev.

“Me elame tulevikus. Internetipangandus, online-uudised, tekstisõnumid, internetis ostlemine – totaalne digitaliseerumine on kõik teinud kiiremaks ja lihtsamaks,” selgitab Priisalu, “aga ühtlasi loonud ka võimaluse vaid mõne sekundi vältel meid sadu aastaid ajas tagasi heita.” Riik on muutunud ühtaegu äärmiselt tõhusaks ja äärmiselt haavatavaks. “Kui elekter kaob, pangaautomaat enam raha ei anna, supermarketikassad on ära häkitud ja ajalehed offline’i lähevad, sellal kui internetis vandenõuteooriaid levitatakse – siis puhkeb kaos.”

Sõda rahus

Uutel sõdadel, nagu Eesti põhjal näha võib, on uut laadi organisatsioonistruktuur. Rünnakud “allhangitakse” – isegi, kui algsed ründajad olid Venemaal, algas Eesti ründamine välismaal. Ja veel – rünnakud olid “crowdsource’itud“. See tähendab: igaüks, kes tahtis, sai osaleda. Retsepte selleks jagati internetis. Tulemuseks oli kummaline, maailma sõdades seniolematu, horisontaalne ja seetõttu äärmiselt dünaamiline kord. Võrk purustab hierarhia, nendib Priisalu napilt.

Ta tegi rünnaku põhjal kaks tähtsat järeldust:

Esiteks kandvat rünnakute eest vastutust Venemaa. Miks muidu lükkas Venemaa tagasi õigusabipalved, mida Eesti rünnaku uurimise käigus esitas?

Teiseks: kübersõda on enamat kui häkkerite rünnak. Häkkerite kallaletung – see tähendab riigi infrastruktuuri puhttehniline ründamine – oli vaid osa kogu rünnakust. Osa sõjast olid ka vihatiraadid venekeelsetes internetifoorumites ja blogides, ning ajalehtede internetikommentaariumide üleujutamine. Ja see oli see, mis Priisalu ärevaks muutis.

Jaan Priisalu tegi lobitööd, et Eesti pealinnas Tallinnas loodaks NATO küberkaitsekeskus. Alates aastast 2008 korraldatakse igal aastal Tallinnas maailma suurimat rahvusvahelist küberkaitseõppust “Locked Shields”. Sel aastal lasid 25 liikmesriiki oma kübersõdalastel võidelda tuhandete simultaansete rünnakutega virtuaalse, Crimsonia nimelise riigi vastu. Hiiglasuurtel ekraanidel võis läha “lahingukäiku”, mõned sõdurid tulid ülikondades, mõned dressipluusides, aga enamus logis sisse kodust. Eelmisel aastal kuulutas NATO küberruumi ametlikult lahinguväljaks – maa, mere ja õhu kõrval.

Muuhulgas põhjusel, et õiguslik olukord on pikalt olnud ebaselge, pole siiamaani kunagi pärast digirünnakut ametlikku sõda kuulutatud. Veebruaris avaldas NATO teise “Tallinn Manuali”, mis kirjeldab väljaspool sõjaseisukorda aset leidvate digitaalsete konfliktide õiguslikku regulatsiooni. See puudutab reaalset olukorda, kui rahuajal käib sõda. Tegu on millegi põhimõttelisega: kuidas peaksid konflikti osapooled võrgus käituma, võttes arvesse tõsiasja, et enamus küberrünnakuid ei leia aset mitte relvastatud konflikti raames, vaid rahuajal? Mida tähendab suveräänsus internetis? Mis on territooriumi hõivamine? Üldiselt kehtib online’is sama sõja definitsioon kui offline’is: sõjaga on tegu siis, kui ühe riigi korraldus ja elu on ohus. Priisalu jaoks oli nii Eestis aastal 2007.

Lisaks koostööle NATOga hakkas Priisalu ümber kogunenud meeskond 2008. aastal tööle, et luua Euroopa esimene vabatahtlike küberkaitseliit. Priisalu eesmärk oli luua kaitsesüsteem, mis oleks sama detsentraalse struktuuriga nagu vaenlase rünnakud. Alates 2010. aastast on küberkaitseliit Eesti kaitseliidu allüksus. Küberkaitseliidu logol on kotkas, kelle parem jalg hoiab mõõka ja teine kilpi, millel on @-märk. Liikmete arv ja nende nimed on salajased. Tegu on tsiviilisikutega, kes hädaolukorras haaravad arvuti.

Me istume väärika Von Stackelbergi hotelli lobbys Tallinna kesklinnas. Priisalu on kõnelenud kiiresti, viimased tunnid olid pigem ettekanne kui vestlus, informatsiooni tulvab nagu tihedat vihma. Nüüd tahab ta lõpetada, aega on veel viimaseks küsimuseks. Ja see on: mida me peame kartma? Priisalu mõtleb hetke järgi, ja siis ütleb:

“Infosõda.”

Tegu on teise suure väljakutsega, mis uue sõjaga kaasneb, ja see on oluliselt komplekssem. Sellal kui küberkaitse üksus keskendub tehnilistele häkkidele, peab keegi tegelema niinimetatud ühiskondlike häkkidega: desinformatsiooni, valeuudiste, lekete, vihakommentaaride ja shitstormidega – mis on samuti kübersõja osa ning mida nimetatakse “Information Warfare’iks” ehk infosõjaks.

Eestis tegeleb selle tööga näiteks Anton Asper, reklaamimees, kellel on salajane osaajategevus kübervõitlejana.

Asperi koostöö Eesti küberkaitseliiduga on lõtv, ta juhatab paarist tosinast inimesest koosnevat vabatahtlike üksust, kes on jaotunud üle kogu riigi ning kes võitlevad sihipäraste valeuudistega. Rühma nimi on “Propastop”. “Nagu propagandastopp. Ja nagu Mister Proper,” ütleb Asper. Propastop peab veebilehte ja mitmeid sotsiaalmeediakontosid, kus käsitletakse viraalseid sõnumeid, mis tekitavad rahutust. Nagu näiteks uudis Lisast,  teismelisest vene-saksa tüdrukust, kelle Berliinis väidetavalt põgenikud vägistasid. Vihased Venemaalt naasnud sakslased läksid Berliinis tänavatele, Venemaa kritiseeris Saksamaad väidetavate salastamiskatsete eest. Ja siis tuli välja, et tegu oli Venemaa riigimeedia poolt manipuleeritud looga.

Krimmi kriisi stsenaarium

Asperi tiim avaldab nädalas kaks ülevaadet. Tema projekt algas Ukraina kriisi ajal, kui 2014. aasta kevadel ilmusid Ida-Ukrainas välja hambuni relvastatud ja ilma eraldusmärkideta kaitseriietuses võitlejad. Toona istus ta nagu kõik teisedki eestlased närvilisena teleri ees, sest Eesti on, nagu Ukrainagi, endine idablokiriik, kes peab end läände kuuluvaks. Ja provotseerib seeläbi Venemaad. Nii nagu eestlasi, sõimas Vene meedia fašistideks ka ukrainlasi.

Krimmi kriis oli aga ebatavaline. Sest invasioone oli kaks. Välja ilmusid eraldusmärkideta sõdurid, lisaks sellele toimusid digitaalsed rünnakud. Kodanikud said SMSe hoiatustega, et neid jälgitakse, Facebookis postitasid inimesed teateid, kuidas ukrainlased neid kohutavalt väärkohelnud olid, Instagramis ringlesid dramaatilised sõnumid põgenikelainetest. Kiievi reklaamtahvlitel ilutsesid ühtäkki venemeelsed tekstid. Sellele järgnesid demonstratsioonid, mida korraldanud grupid polnud varem olnud avalikkusele nähtavad. Kasvav ebakindlus ja vastastikune umbusk lõhestas Ukraina ühiskonna. Mõne kuu jooksul lahvatasid lahingud. Siis saatis Venemaa “abikonvoisid” ja esitles end hädaliste päästjana. Asper nägi selles teatud laadi stsenaariumit: kõigepealt kaotavad inimesed vastastikuse usalduse, siis hakatakse üksteist kartma, siis tuleb vihkamine, ja millalgi kõlavad lasud. See, mis toimus Ukrainas, nägi välja nagu Eesti Esimese Kübersõja edasiarendatud versioon. “Kas järgmine rünnak tabab jälle meid?” küsis Asper endalt.

Ta lõi oma arvuti lahti ja hakkas otsima märke sellest. Eesti veebisaitidel ei leidnud ta midagi. Siis avas ta Eestile osutavaid venekeelseid linke. Ja leidis terve meediateadete, sotsiaalmeedia kontode ja blogide ookeani, kus kujutati “eSStoniat” lääne agressiivse marionetina, kes kiusab taga vähemusi ja valmistub koos NATOga salaja ette Venemaa ründamist. Ta nägi vihkamist, mis kulges foorumitest ja sotsiaalmeediast venekeelsesse televisiooni ja tagasi. Asi läks üle võlli. Mida samm edasi, seda räigemad olid ta otsingutulemused, seda vähem tuginesid tekstid reaalsetel faktidel. See oli see, mida tänapäeval kutsutakse võltsuudisteks. Desinformatsioon. Hunnik valesid, mille keskel vaid terake tõtt. Tulemuseks oli ebaselgus. “Nagu udu,” ütleb Asper, “infoudu.”

Üks värske juhtum: 14. juunil 2017 olevat NATO lennuk Leedu kohal maha pillanud tuumapommi. “Me oletame, et tegu oli kampaania testimisega, mis peaks meis tekitama hirmu NATO jõudude kohaloleku ees,” selgitab Asper. Asja uuris Propastop. Kõige esmalt oli uudis postitatud portaalis WN.com – see on üks tugevamaid uudistevahendusportaale. Samas ei anna WN.com, mis jätab endast tõsiseltvõetava meediakanali mulje, enda lehel infot portaali omanike ega rahastamise kohta. Uudist tuumapommist “tõendas” ekraanitõmmis ametlikuna näivast USA kaitseministeeriumi teatest. Pildiotsingu kaudu võis leida originaali: tegu oli uudisega ühel hoopis teisel teemal. Autorinimed ja foto olid tõmmisel samad, tekst välja vahetatud. Erinevate postitajate nimedega oli teade laetud ka olulistesse arutelufoorumitesse Reddit ja Panjury. Lisaks oli keegi kasutaja Vimeosse laadinud video ühest põlevast majast, riputades selle alla valeuudise ja lingid uudismeediasse.

Korduvpostitused on taktika. See peab suurendama usaldusväärsust. Kui keegi asja uurib, leiab ta erinevad “allikad”. Tuumapommiloo väidetavate allikate kontrolli käigus ilmnes kiirelt, et nende kontod olid alles äsja loodud. Neid isikuid polnud olemas.

“On käputäis selliseid narratiive ja neid üha kombineeritakse ja räägitakse”.

Niisiis koostas Propastop “Propaganda-Bingo” koos üheksa olulisema valestooriga.

Ehk niinimetatud eestivastase propaganda algoritmi. Asper on selle mudeli üle uhke.

“Propaganda vastu saab end kaitsta vaid siis, kui koolitada oma pilku. Propaganda levitamise endaga ei saa päriselt võidelda,” ütleb ta.

Asper ja tema paar tosinat abilist tahavad Propastopi näol pakkuda selguse sadamat valeinformatsiooni udus.

See, et juba aastaid kestab võimas Vene propagandalaine, on ilmselge. Aga Venemaa motiivid sama selged pole. Kas eesmärgiks on ehk tõesti Eesti anastamine?

Ühe vihje, ütleb Asper, leiab “Gerassimovi doktriinist”. Nii kutsutakse esimest programmilist kõnet, mille pidas 2013. aastal Valeri Gerassimov, kes oli äsja saanud Venemaa Föderatsiooni relvajõudude kindralstaabi ülemaks. Selles kõnes kirjeldatakse sõjastrateegiat, mida täna tuntakse “hübriidsõja” või “mittelineaarse sõjana”. Gerassimov nendib, et viimasel ajal “hägustuvad sõja ja rahu vahelised piirid”. Sõjaliste konfliktide uued vormid võivat “täiuslikult õitseva riigi muuta mõnede kuude ja isegi päevadega tuliste relvastatud konfliktide areeniks”. Hävitusrelvaks seejuures olevat informatsioon. Gerassimovi järgi võidab sõja see, kes oma vastast desinformeerib.

Gerassimov ei visanda seeläbi sõja ultimatiivse eesmärgina mitte territooriumite hõivamist, vaid “inforuumi vallutamist”: vastase maailmavaate kontrollimist.

Uue informatsioonisõja mõistmiseks tuleb mõista Vene arusaama sõjast. Täpselt formuleeris selle Sergei P. Rastorgujev – vene sõjafilosoof, kes avaldas 2003. aastal raamatu pealkirjaga “Infosõda”. Sealt leiab huvitava mõistuloo, mis reedab vene välispoliitika kohta rohkem, kui enamus Lääneriikide pimeduses kobavaid analüüse: oli kord rebane, kes tahtis ära süüa kilpkonna. Aga alati, kui rebane seda teha üritas, tõmbus kilpkonn kilbi alla peitu. Rebane hammustas ja raputas kilpkonna, aga miski ei aidanud. Ühel päeval tuli aga rebasele uus mõte. Ta tegi kilpkonnale ettepaneku müüa oma kilp maha. Aga kilpkonn ei olnud lihtsameelne: ta teadis, et ilma kaitsekilbita söödaks ta ära ja nii keeldus ta pakkumisest. Aeg möödus, ja ühel päeval rippus puu küljes teler ning näitas hulka õnnelikult lendavaid kilpkonni. Kilpkonn imestas. Oh, kui tema ka vaid lennata saaks! Aga kas kilbist loobumine ei oleks ohtlik? Samas oli ju telediktor teatanud, et rebane olevat hakanud taimetoitlaseks. “Kui ma kilbist loobuksin, oleks mu elu nii palju lihtsam,” mõtles kilpkonn. “Kui ta kilbi ära annaks, oleks lihtsam teda ära süüa,” mõtles rebane ja maksis edasiste reklaamsaadete eest, kus näidati lendavaid kilpkonni. Ühel hommikul, kui taevas oli kõrgem ja heledam kui muidu, heitis kilpkonn kilbi endalt maha. Kilpkonn polnud aru saanud, et käimas oli olnud infosõda, mille eesmärk oli vastane viia kaitsekilbist loobumiseni.

Asja eesmärk on see, et vaenlane end ise nõrgestaks. Tegu pole niisiis pelgalt propaganda, vaid manipulatsiooniga.

Sõna kübersõda – Venemaal räägitakse “infosõjast” – tuleb mõista palju laiemalt. See ei puuduta üksnes tuumajaamade või pankade häkkimist. Ka avaliku diskussiooni häkkimine eesmärgistatud digitaalse desinformatsiooniga on küberrünnak, nii nagu ka sõnumid, mis Facebookis viraalseks muutuvad või jõuavad suurtesse meediakanalitesse.

See mõtlemine lähtub FSB ringkondadest, kust tuleb ka Putin. Veebruaris teatas Vene kaitseministeerium infosõjaüksuse loomisest.

Lääs on reageerinud aeglaselt. Aastal 2014, kümme aastat pärast Rastorgujevi teose ilmumist, mõistis ka NATO hädavajadust ja avas Riias teise kübersõja uurimiskeskuse, mis on spetsialiseerunud strateegilisele kommunikatsioonile, lühendatult StratCom. Prantsusmaa, Soome, Saksamaa ja teised on loonud samuti spetsiaalseid keskusi. Viimastel kuudel avaldas NATO mitmeid analüüse “infosõjast”. Seda strateegiat kirjeldatakse mõnikord ka “Social Engineering’una”: retsipiente mõjutatakse kõikvõimalike meediakanalite kaudu. Instagramist talkshow’deni. Tähtsad on seejuures kaks mõistet: information operations, slängis InfoOps – nagu needsamad desinformatsioonikampaaniad, millega tegeleb Asper -, ja psühholoogilised operatsioonid, niinimetatud PsyOps. Need mõlemad mõisted kirjeldavad NATO ametlikke uurimusi Ukrainast:

1. Viha toita – ära kasutada sihtmärgiks oleva elanikkonna eelarvamusi teiste rühmade suhtes.
2. Levitada hirmu – ära kasutada inimlikku kalduvust karta halvimat.
3. Äratada lootust – näidata hea lõpu võimalikkust.

See on see kolmkõla, mille Anton Asper tundis juba 2014. aastal ära kui kriisi stsenaariumi. Novembris 2016 kirjutas sõjauurija Keir Giles NATO jaoks esimese “Vene infosõja käsiraamatu”.

Selles näidab ta, kuidas Vene relvajõudude metoodika ja strateegia võitluses “informatsioonivälja absoluutse kontrolli” üle edasi on arenenud. Riigi sees manipuleeritakse ajalooraamatute, meedia ja koolitundidega, ning antakse välja seadusi, et kaitsta enda valduses olevat infot. Välismaal – nagu Krimmi invasiooni puhul – hõivati interneti sõlmpunkt Simferopolis ja lõigati läbi ühendus ülejäänud territooriumiga, et kõik kohaliku elanikkonna infovood tuleksid läbi enda kanalite. Giles räägib ka promimentide sotsiaalmeediakontode kaaperdamisest, et levitada nende nime all, aga mitte nende teadmisel sõnumeid. Halvimal juhul, hoiatab Giles, tuleb NATOl ette valmistuda laialdasteks personaliseeritud desinformatsioonirünnakuteks, mis on suunatud üksikisikutele ja saadetud justkui nende usaldusisikute aadressidelt. Nii õõnestatakse usaldust isegi kõige lähedasemate vastu.

Kui eestlased praegu loevad, kuidas Lääne inimesed valeuudiste, vihakõne, agressiivsete Facebooki-gruppide ja valimiskampaaniateks täpselt ajastatud lekete küüsis vaevlevad, siis nad vaid imestavad: kuidas seda kõike nii kaua märgata ei tahetud? Teisisõnu: ka Lääs on infosõjas, me lihtsalt ei ole seda veel märganud. Ka Läänes eksisteerivad juba kaua aega sotsiaalmeediakontod, mille taga ei ole reaalseid inimesed, vaid arvutiprogrammid, mis viivad ellu ette antud ülesandeid nagu näiteks teatud teemade eesmärgipärane infovoos etteotsa upitamine ehk “trending“. See tähendab, et algoritmid näitavad neid teateid rohkematele kasutajatele. Teema levib. Trendid on ajalehtede ja teistele klassikalise meedia kanalitele oluline indikaator, kas midagi kajastada. Nii levib teema veelgi edasi. Siis hakkavad lugejad teateid edasi levitama. Ja mõjutavad võibolla ka tegelikku asjade käiku. Tekivad ahelreaktsioonid. Peaaegu et reaalajas. Infosõja ajastul ei levi üksnes valeuudised, vaid ka valetrendid.

Twitteri ja Facebooki peakorterites jälgitakse neid arenguid murelikult. Aprillis avaldas Facebook uurimuse, kus nimetas InfoOpe esimest korda avalikult ohuks. PsyOpide kõige tuntumaks vormiks on aga kindlasti Twitteri shitstormid. Ettevõte on juba ammu tunnistanud, et tema platvormi kuritarvitatakse propagandarelvana. Ühe iseenesest rahumeelse kommunikatsioonikanali relvaks muutmist kutsutakse “weaponizationiks“.

Muidugi ei kasuta neid relvi pelgalt pahaendelised jõud, nagu üks viimane näide tõendab: päev, kui Charlottesville’is suri Heather Heyer, oli Logan Smithi, Twitteri-konto @YesYoureRacist jaoks tähenduslik.

Tema missioon on paljastada internetis rassiste. Juba demonstratsiooni ajal identifitseeris Smith Google’i pildiotsingu ja lihtsate võtmesõnade alusel meeleavaldajaid. Ta teeb seda juba aastaid. @YesYoureRacist Twitteri-konto all avaldab ta enda tuvastatud rassiste. Lingib nende Twitteri-kontod, Instagrami või Facebooki. Konkreetset üksikisikut puudutava andmehulga avalikustamist nimetatakse doxinguks, ja üldjuhul on selle eesmärk inimest kahjustada.

Logan identifitseeris näiteks Cole White’i. Ühel fotol seisab White, blondeeritud juustega, parempoolsete demonstrantide vahel ja naeratab. @YesYoureRacist postitas tema nime ja tööandja. Ja kutsus tuld andma.

Kõik ülejäänu tegid ära Logani jälgijad. Ühe konto üleujutamist massiliste meilidega kutsutakse “floodinguks“. Järgmisel päeval kaotas White oma töö. Iga paari tviidi järel toob Smith ära oma crowdfundingukampaania aadressi, kuhu saab talle raha üle kanda teenuse eest, mida ta kirjeldab kui “probleemide tekitamist rassistidele”. Charlottesville’i sündmuste eel oli Loganil ligi 50 000 jälgijat. Kolm päeva hiljem oli see arv viiekordistunud.  Teda on toetaud peaaegu tuhat annetajat.

Mõne aasta eest avastasid ka riigid, kuidas nad sarnaseid protsesse enda jaoks ära kasutada saavad. Vaid vähesed märkasid, kuidas Charlottesville’i tänavalahingutes venemeelsed automatiseeritud Twitterikontod ehk botid postitusi hashtagidega nagu #Charlottesville #AnTIFA oder #Trump tuhandeid kordi retviitisid.

Samal ajal lükkasid nad välja nad valeteateid, mis tekitasid kahtlusi Heather Heyeri rollis – aga ka selles mehes, kes Heyeri tappis. Niisiis tugevnesid mõlema osapoole – nii vasakpoolsete kui ka parempoolsete – seisukohad. Ja millalgi oli Charlotteville’i mäss internetis justkui olulisem, kui Kim Jong-Uni tuumapommid.

Selliste näiliselt vastanduvate netimanipulatsioonide eesmärk: suurendada vastase – sel juhul USA – sisemist rahutust.

Sarnasused kahe kuju eemaldamise ettepaneku intsidentidega – esmalt Tallinnas ja seejärel Charlotville’is – on ilmsed. Aga vaid mõne päeva eest avastas USA meedia, et terve seeria Trumpi-pooldajate miitinguid 2016. aasta suvel olid algatatud Venemaaga seotud sotsiaalmeediakontode poolt. Endine FBI direktor ja praegune Vene mõjutuste teemalise uurimise juht Rovbert Mueller on praeguseks nõudnud Facebookilt infot Venemaaga seotud valimisreklaamide sisu ja ulatuse osas. Pidevalt kestvate mõjuoperatsioonide küsimus on USA peavoolumeedias tõusmas kiiresti uudisteemaks. Pole siis mingi ime, et USA on üks uue Soomes asuva ning “hübriidohtudega” tegeleva NATO küberkompetentsikeskuse kaasasutajaid.

Olgugi, et viimastel aastatel on välja tulnud, et neis lahingutes löövad kaasa paljud riigid või olgugi, et ei tundu, justkui oleks Charlottesville’i sündmused olnud mõne riigi, näiteks Venemaa poolt ette kavatsetud ja olgugi, et pole kaugeltki selge, kes seda uut sõda kõige edukamalt peab, selge on ometi, kus ja kuidas see sõda algas. Kümne aasta eest, 2007. aasta 26. aprillil Eestis.

Eestis ei tegeleta mitte üksnes küsimusega, kuidas end infosõjas kaitsta, vaid ka sellega, kuidas pärast ebaedu jätkata.

Kõige radikaalsem visioon pärineb Taavi Kotkalt. 38aastane majandusministeeriumi endine IT-asekantsler istub Tallinnas oma lemmikrestoranis, kiidab külma filtrikohvi ja krõbistab praetud sipelgaid. Kotka visioneerib digitaalsest riigist – ilma territooriumita. “Kujutage ette, et meid okupeeritakse. Eesti võiks digitaalselt edasi toimida.”

Kotka on nn andmesaatkondade isa. Nii kutsutakse backup-servereid, mida Eesti on hakanud paigutama turvalistesse kohtadesse. Nende peal on Eesti digitaalse halduse tarkvara ning kõigi kodanike andmed. Esimese andmesaatkonna asukoht on Luksemburg. Hädaolukorras, kui serverid kinni pannakse, saaks Eesti digitaalselt uuesti üles tõusta. Riik kui operatsioonisüsteem. Eesti kodanikud saaksid selle abil oma valitsuse üle jätkuvalt ise otsustada, maatükke müüa, sünnitunnistusi saada. “Nagu digitaalselt organiseeritud diasporaa.” Virtuaalne riik.

Hannes Grassegger on “Das Magazini” reporter.

Saksa keelest tõlkinud Külli-Riin Tigasson.