Käed küljes: 2007. aasta MacBook ehk kas selle reliktiga on veel võimalik tööd teha?
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Ma kirjutan neid ridu 10 aastat vanal arvutil, oma armastatud mustal MacBookil. See on aastaid seisnud garderoobis lipsukarbi all, oodates hetke, mil vana sõjaratsut jälle vaja on. Tõsi, nüüd tõin ma ta välja puhtalt eksperimentaalsel eesmärgil. Lühike kokkuvõte on see, et vanake jaksaks vist veel küll, kui ainult lastaks.
Riistvara ei pea häbenema
Mustal masinal on sees kahegigahertsine kahetuumaline protsessor, 1 gigabait operatiivmälu ja 128 gigabaiti kõvaketast. Kümne aastaga on mu 2017. aasta MacBook Proga võrreldes kiirus kasvanud pealtnäha vähem kui kaks korda – 3,1 gigahertsi peale – ja ketast on kaks korda rohkem: 256 gigabaiti. Ei tundugi väga suured erinevused. Ainult mälumaht on kaheksakordistunud.
Palun-palun, tulge uuendama! Ah ei, siiski mitte.
Vahepeal kadunud DVD-seadet ja lugematut hulka porte täismõõdus võrgupistikust mikrofonisisendini välja pole vist mõtet taga nutta, need ajad lihtsalt on möödas. Ekraan on kaasaegse Retinaga võrreldes muidugi kahvatu, aga pilt on endiselt terav ja silmi ei väsita. Klaviatuur on terve ja tundub sõrmede all mõnusalt pehme. Ahjah, kas ma ütlesin, et see aparaat kaalub 2,3 kilo? See on täpselt kilo rohkem kui kümme aastat noorem suguvend.
Kuna aku on aastaid tagasi vahetatud, saab temaga mitu tundi tööd teha, mis nii vana seadme puhul on täitsa hea tulemus. Kõige rohkem häirib see plärin, mis hakkab kostma, kui arvuti natukenegi raskema ülesande saab lahendada. Ilmselt olen kunagi amatöörlikult ventilaatorit puhastada püüdes selle kõveraks ajanud (iga asjatundja teab, et seda tuleb teha suruõhu, mitte vatitikuga).
Internet läks eest ära
Vana aga hästi säilinud arvutiga on reegel selline: asju, mida enne said teha, saad ka nüüd. Kuula oma mp3-sid ja kirjuta Wordis, palju kulub. Asju, mis leiutati vahepealse kümne aasta jooksul, sa teha ei saa. See, mis kunagi oli lihtsalt veebileht, on tänapäeval keeruline rakendus selliste tehnoloogiatega, millest keegi 10 aastat tagasi unistadagi ei osanud. Safari ja Firefoxi brauserid üritavad küll tükk aega saiti laadida, saavad aga hakkama ainult hulga veateadetega. Katse Firefoxi uuendada aga naerdakse serveri poolt välja.
Gmail veebis: jah;
Geenius: ei;
Google Docs: ei;
Postimees: ei;
Facebook: ei, peale ühe mingil põhjusel avaneva Henrik Roonemaa postituse;
Facebook Messenger: ei;
Netflix: ei;
Spotify: no way, Jose.
Kaasaegse arvutiga on Geeniuse koduleht palju huvitavam.
Palju loomi on vahepeal mööda läinud
Vana musta MacBooki peal jookseb operatsioonisüsteem Mac OS X 10.4 ehk Tiger. Vahepeal on tulnud ja läinud Leopard, Snow Leopard, Lion, Mountain Lion, Mavericks, Yosemite, El Capitan, Sierra ja High Sierra. Pole siis ime, et tolle iidse süsteemi vahetamine mõne värskema vastu niisama lihtne ei ole. Teoreetiliselt saaks Tigeri pealt minna Leopardi ja Lumeleopardi peale, aga selleks on vaja DVD-d, mida mul muidugi ei ole. Ja olgem ausad, eks see kettaseade on ka natuke väsinud… Võib-olla ongi parem, et see uuendamine ei õnnestu, sest ega hübriidmootor väärikat tõlda kaasaega ei tooks.
Tarkvara on nii aegunud, et liini teises otsas pole enam kedagi, kes vastupidist väidaks.
Kui keegi saadaks mind selle kümme aastat vana MacBookiga üksikule saarele ja ütleks, et kirjuta stsenaarium uuele Eesti kõigi aegade köitvamale sarjale, siis arvuti taha küll asi ei jääks. Igapäevaseks asjaajamiseks eelistan siiski uut.
