Minu esimene mäng: Karateka
Väikese koolipoisina 1990ndate alguses mul muidugi oma arvutit ei olnud. Mitte kellelgi ei olnud. Aga Teaduste Akadeemia oli otsustanud, et kui keegi juba võttis vaevaks Siberisse minna igikeltsast proove tooma, siis võiks välja uurida, mitu miljonit aastat vanad nad õieti on.
Selleks oli üles ehitatud võimas aparaat, mis katseklaase tundide kaupa edasi-tagasi loksutas. Kogu seda masinavärki juhtis ja ilmselt ka salvestas vajalikke andmeid seninägemata tehnikaime nimega Apple II.
Tolle aparaadi põhifunktsionaalsus ei olnud aga mitte mass-spektromeetria, vaid printsess Mariko päästmine kurja Akuma kindlusest. Apple II jaoks loodud 1984. aasta mäng Karateka oli üks esimesi võitlusmänge üldse ja oma lihtsuses geniaalne. Oma teekonnal õilsa printsessi päästmiseks (loe: vasakult paremale) kohtab võitleja lugematut hulka pahalasi, kes tuleb käte ja jalgadega surnuks lüüa.
Mingeid keerulisi klahvikombinatsioone ega kümne sõrmega jamamist siin ei ole. On võimalus liikuda vasakule-paremale ja lüüa käe või jalaga. Väga soliidne ja tõhus.
Karateka tegi eriliseks veel see, et seda sai mängida kahekesi! Oli see vast lahe. Ega need joystickid küll väga kaua vastu pidanud, sest ka teadlastel oli kange tahtmine printsess ära päästa. Kuna mina pidin suure osa ajast koolis veetma, oli neil ka ajaline eelis.
Tänapäevaste standardite järgi vaid Minecrafti-fännidele koduse graafikaga mängus olid ka väga lahedad heliefektid. Kes pole Karatekat näinud ega kuulnud, saab seda siin teha. Eriti soovitan tähele panna karjatust, millega võidetud vastane areenile langeb.