Näiteks leidis Washington Posti ajakirjanik Geoffrey Fowler, et ühel esmaspäeva õhtul, kell 23:43, sai turundusfirma Amplitude tema telefonilt teabe tema täpse asukoha kohta, tema meiliaadressi ning telefoninumbri. Öösel, kella kolme ajal, saatis telefon ühele teisele turundusfirmale tema seadme digitaalse sõrmejälje, mille järgi tulevikus saab ettevõte selle telefoni külastusi nende klientide lehel jälgida.

Kell 6:25 hommikul sai juba kolmas firma endale infot seadme identifitseerimiseks ning saatis seadmesse hulga jälgijaid, mis kasutaja kohta infot koguvad.

Tegemist ei ole pahavaraga – tõenäoliselt teavad kõik äppide loojad, et nende reklaamiteenuse pakkujad sääraseid meetodeid kasutavad. Osad rakendused kasutavad jälgijaid selleks, et vältida pettust, teised selleks, et oma teenust parandada. Palju kogutavat infot on anonüümne – serverisse saadetakse vaid näiteks info, kus äppi kasutati, kuid selle infopaki küljes pole infot, mis aitaks konkreetset kasutajat identifitseerida.

Teised rakendused jagavad kõva häälega aga kasutaja telefoninumbrit, IP-aadressi ja muud isiklikku teavet. Paljud rakendused kasutavad ka kolmandate osapoolte jälgijaid, näiteks kasutas USAs populaarne toidu koju tellimise äpp Door Dash Facebooki ja Google’i jälgijaid, seega teab Facebook seda, et kasutaja süüa tellis ka siis, kui kasutaja Facebooki tol hetkel ei kasutanud.

Fowler avastas, et infot saadavad tuntud äpid nagu Microsoft One Drive, Spotify, The Weather Channel, Mint, Door Dash ja isegi Washington Posti oma enda äpp. Nädala jooksul avastas ta oma seadmest üle 5400 jälitaja, mis kokku saadavad kuus infot umbes 1,5 GB.