Kuidas me töötame

Politseijuht Elmar Vaher töötab kinniteibitud arvutiga ja teeb turvalised kõned iPhone’i FaceTime’iga

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher tutvustamas oma kontorit. Foto: Ronald Liive

13. jaanuaril 1995. aastal pandi Lääne-Virumaal toime vargus, mis muutis kaudselt paljude eestlaste elu: see oli päev, mil varastati värskelt sõjaväest vabanenud Elmar Vaheri Žiguli. Kuna varastatud autot ei viitsinud toona värskelt loodud politsei väga otsida, ajas Vaher jälgi koos oma sõpradega.

Auto vargus ajendas Vaherit astuma politseikooli. Nüüdseks on Vaher viimased neli ja pool aastat töötanud politsei- ja piirivalveameti peadirektorina.

Hoolimata tehnoloogia kiirest arengust on peadirektori ühest põhiliselt töövahendiks tavaline märkmik ja kirjutusvahend, kuid seda peamiselt turvalisuse kaalutlustel. Suurema osa töökõnesid teeb ta ära iPhone’is oleva FaceTime’i rakenduse abil ning riigisaladusi puudutav informatsioon edastatakse üle turvalisemate kanalite.

Kes: Elmar Vaher, politsei- ja piirivalveameti peadirektor

Arvuti: Teabeturve sätestab kasutatava arvuti. Lenovo sülearvuti, mille veebikaamera on kinni teibitud

Telefon: iPhone 6, FaceTime’i kõne pärast

Kuidas teist politsei- ja piirivalveameti peadirektor sai?

Hea küsimus, mõtlen kogu aeg niimoodi, et ma olen politseinik, kes on üks paljude seast. Lihtsalt täna on mu töö selline. Mul särab silm siis, kui mu meeskonnal silm särab. Kui on vaja kurvastada, siis kurvastan ka mina.

Pigem on küsimus, et kuidas ma politseinikuks sain. See oli ammu aega tagasi, kui mul varastati 13. jaanuaril 1995. aastal auto ära, lumi oli maas. See oli Žiguli, too hetk varastati Venemaal hästi palju Žigulisid. Nägin, kuidas politsei töötab, olin ise just sõjaväest tulnud politsei erivägedest Ida-Virumaalt. Mina oma mõistusega oleksin uurijana paremini teinud.

Ega siis vahendeid ei olnud, oli miilitsast ületuleku aeg, vana oli ära kadunud ja uut veel ei olnud. Nägin, kuidas uurijad minu auto vargust uurisid, sain aru, et null tehnikat ja null tahtmist, null mõtteviisi oli. See inspireeris mind edasi minema.

Kui ma sõjaväe lõpetasin, mõtlesin, et ma kunagi politseinikuks ei lähe. Siis varastati auto ära ja mõtlesin, et kas tõesti on nii, et äkki on minust seal abi. Läksin siis õppima ja läbisin haridustee alates politseikoolist kuni õigusteaduste magistrini välja.

Mis sellest autost edasi sai?

Auto viidi Venemaale. Auto varastati Ulvi külast Lääne-Virumaalt. Viimased jäljed olid 25 kilomeetrit enne piiri. Politsei jälgi ei ajanud ehk neid pidi sõpradega ajama.

Kas teil on peale mobiiltelefoni, mis on meie vestluse vältel vahetpidamata piiksunud, veel muid olulisi töövahendeid?

Mis siin salata, eriti peale Ukraina sõda on tagasi tulnud tavaline märkmik ja pastapliiats. Mul on ka neid kohtumisi, kuhu ma ei saa arvutit kaasa võtta, sellepärast tuleb nüüd märkmeid rohkem teha. Neid kohtumisi, kus ei tohi elektroonikat kasutada, on väga palju. Oluline tööriist on raadiojaam. Kohvitass on ka vahel töölaua peal.

Kuidas hoiate sidet, kui te mobiiltelefoni ei tohi kasutada?

Turvaaladel on tehnika, mis on selleks loodud. Kui ma pean kaitsepolitsei peadirektori või oma kolleegiga midagi rääkima, mis on riigisaladus, siis on selleks omad vahendid. Võtan ühe teise toru ja teen selle kõne sealt.

Kas teie isikliku telefoni osas on pandud mingid näitajad paika, näiteks tarkvara osas?

Me kasutame Apple’it sellepärast, et siin on FaceTime kõne. Eks me teame, mis FaceTime kõne jälgimise võimekus on. Osati teen oma kõned FaceTime’iga. On ka muid rakendusi, kuid oleme kokku leppinud, mida me kasutame.

Miks te muid krüpteeritud äppe ei kasuta?

Jah, teised äpid pakuvad sama. Tuleb lihtsalt võtta üks ja teha kokkulepe. See telefon on ikka tavakõnede jaoks. Tööasjad tuleb teha kas kohtumiste kaudu või läbi punase liini.

Ega üle FaceTime’i riigisaladusi sisaldavaid kõnesid ei tee?

Ei, muidugi mitte.

Mis on teie kõige olulisem töövahend?

Ma räägin siin ühe loo. On olemas selline kool nagu sisekaitseakadeemia, kus on olemas justiits-, pääste- ning politsei ja piirivalveameti kolledž.

Kunagi olin eksamikomisjonil, kui noored uurijad lõpetasid kooli. Üks on teadmistepagas aga minu jaoks on väga oluline, et teoreetiline pagas pööratakse praktikasse. Ma ei ütle, et üks on vähetähtsam kui teine, mõlemad on tähtsad.

Eksamil oli viimane selline smalltalk küsimus, et mis on sinu kõige tähtsam töövahend. Hakkad homme tööle, oled kolm aastat õppinud noor inimene, tahet ja aega on ning haridus on hea, keeled suus, mis on sinu parim töövahend.

Mõned noored ehk veidi hirmunult ütlesid, et hea andmekogu, kiire auto ja midagi veel. Minu jaoks oli see välistatud. Minu jaoks on politsei parim töövahend tema suhtlemisoskus, infokogumisoskus, hea allikas ja tehniline vahend on abiks. Tehnilise vahendi olemus aina tähtsustub.

Praegu räägitakse palju, et tehnika arengu tõttu pole paljudel inimestel enam vahet, kus nad oma tööd teevad. Mida te sellest arvate?

Kaugtöö, kahe käega poolt. Oleme oma korda muutmas, kuid muidugi on ka neid töid, kus see ei ole võimalik. Patrull peab ikka alustama majast nii palju kui võimalik, siis ei ole ühtegi takistust.

Tean ühte (PPAs töötavat toim.) perekonda, kelle põhibaas on keskkriminaalpolitseis Tallinnas, kuid tegelikult füüsiliselt töötavad ta Tartust. Tema kaasa peaks töötama Jõhvist, aga väga palju asju teeb ta Tartust ja Tallinnast.

See ei ole takistus, et nad peavad olema Tallinnas või Jõhvis, ei pea, mõlemad on hoopis Tartus. Toetame ja soodustame nii palju, kui saab. Suhtlemise osas ei ole tänapäeval takistust, FaceTime kõne pildiga on super näide.

Kas tänu aina parematele tehnikaseadmetele saaksite ka teie mingi osa oma tööst ära teha kaugtööna?

Eile töötasin terve päeva Rakverest. Tegin kaks nõupidamist, mis nägi välja niimoodi, et rääkisin inimestega, kes olid Tallinnas, Jõhvis, Tartus, bussis Võrtsjärve ääres ja Pärnu kandis. Ei jää üksi asi ajamata, meil on see üsna tavaline.

Veedan oma kabinetis 10 protsenti oma tööajast, ma võiksin selle ära anda. Miks ma ka näiteks oma kontoris tooli ei taha, see on kulu, andsin selle ühele kolleegile ära. Olen hästi palju majast ära ning peadirektorina on hästi palju vaja ringi käia.

Mulle siiralt meeldib kuhugi tulla. On olemas inimesed, kes mõtlevad teistmoodi ja ma aktsepteerin seda, aga mulle meeldib kuhugi minna.

Kuidas näeb teie jaoks välja töörutiin? Kas teil on nippe ja nõuandeid, kuidas sellest vabaneda?

PPAs ei ole rutiini. Mõnes mõttes on tõsi, et kui oled neli ja pool aastat seda tööd teinud, siis hakkavad mingid asjad korduma. Rutiinsed kohtumised on meil kord nädalas, mis toimub riigi julgeoleku mõttes. Mida teevad kurjategijad, mis toimub piiril, mida meie välispartnerid räägivad. Vahel mõtlen, et pagan, seda peaks teistmoodi tegema. Pigem on infos küsimus, mitte et see oleks rutiin kui selline.

Toon näite, kus mina ei olnud uurimismeeskonnas. Ida-Virumaal oli noore tüdruku Varvara otsimine, leiti tüdruk surnuna. Siis me nägime, et uurimismeeskond kukkus rutiini. Oli tuumikmeeskond, kes päevad läbi tegeles ühe asjaga. Mingil hetkel saad aru, et nad on lukus, edu ei ole. Inimene vajab edu elamustena. See asi oli lahendamata, ühiskond nõuab hästi palju, kõik on kurjad, juhid küsivad, ühiskond ootab ja on nutvad vanemad.

Me nägime, et see meeskond oli rutiinis, aju on nii kinni juba, et nad ei ole kvaliteetsed, neid on vaja aidata. Tegime üht, teist ja kolmandat, et neid rutiinist välja tuua. Kui ma kunagi ise uurija olin, siis võtsime samamoodi päevi, et kus ütlesime, et me ei tegele sellega. Võtsime puhkuse välja, tegelesime vaid perekonnaga. Aju oli värske ja panime edasi.

Kui niimoodi tõlgendada rutiinis olekut, siis oht on loomulikult olemas. Eduelamuse puudus lükkab rutiini.

Kui palju e-kirju päevas saate ja kuidas neis korda peate?

E-kirju tuleb päris palju, aga asjalikke kirju, mida peab läbi töötama on paarkümmend. SMS-e millegi osas, mis toimub Eesti riigis, tuleb rohkem. Üsna tihti ärkan hommikul kell viis, iga päev peab leidma aja, millal kirjadega tegeleda. Eile Rakveres olles oli intensiivne 1,5 kuni 2 tundi, mil töötasin kõik oma meilid läbi.

Nimetage üks tehnikavidin, mille mõttekusest te aru ei saa ja mida ebavajalikuks peate. Miks teil ei ole käel nutikella?

Ma imestan vahel inimeste üle, kes kasutavad väga palju vidinaid, kuidas nad seda suudavad? Kuidas nende vahel opereerida? Ma olen elus teinud peaaegu tipptasemel sporti, ma tunnen oma keha. Mul on olemas väga hea spordikell, mida vahel kasutan. Ma ei ole pidanud nutikella vajalikuks. Kui lähen turvaalale, siis peaksin selle ära võtma.

Millised äpid teie telefonis kõige olulisemad on?

FaceTime ja muud vaikimisi iPhone’i rakendused, kontaktid, kalender ja sõnumiäpp.

PPA teenistujate nimekirjas on sõudja Allar Raja. Kui Rajal on vaja osaleda OM-il, EM-il, MM-il, siis kas te võimaldate selle talle?

Meil on temaga kokkulepe, ta on meil osalise tööajaga. Ta oli meil osalise tööajaga, kui ta valmistus viimasteks olümpiamängudeks, nüüd ta peaks olema suurema tööajaga. Tal on ambitsioonikad eesmärgid. Kui ta käib Eesti riiki esindamas, siis meil on uhke tunne, kuid me osalemist rahaliselt ei toeta. Kui ta saab hea tulemuse, kohtleme teda väärikalt, nii nagu ka paljusid teisi (PPAs töötavaid toim.) sportlaseid. Väärikas kohtlemine tähendab rahalist aitamist. Meil on maailmameister spinninguviskamises, maailmameister sangpommi rebimises ja kuulsad maletajad ning orienteerujad on tööl olnud.

Tõite välja, et toetate rahaliselt neid PPA teenistujaid, kes saavutavad Eestit spordiüritustel esindades häid tulemusi. Kas sama toetus kehtiks ka e-spordi puhul?

Minu arvates ei ole siin piiranguid. Minu ja PPA mõtteviis juhtkonna näol on, et me ei pane piire ette. Kui inimestele meeldib, siis me tuleme organisatsioonina igas mõttes vastu ja võimaldame. Kui me räägime e-spordist, siis ma saan aru, et see on arvutimängude rägastik. Ka meie töös on palju selliseid töökohti, kus on kasutusel nn arvuti luuremängud. Kohtleme väärikalt ka e-spordi võistlustel häid tulemusi saavutanud teenistujaid.

Mis on parim nõuanne, mille olete saanud? Kellelt?

Mul on olnud kogu aeg võimalus töötada heades tiimides, see on tohutu väärtus. Elu on õpetanud olema uudishimulik. Näen seda praegu oma abikaasa pealt, kuidas ta hüppas riigitöölt välja ja kuidas ta on arenenud, mul on vahel kade meel. Tehnoloogiaalaselt olen saanud nõu, et ära arva, et sa ise kõike tead.

Mis on suurim õppetund, mida sooviksite ka teistega jagada?

Süsteemid on toredad, aga süsteemi taga on inimene ja süsteemi loob ka inimene.

Kellele esitaksite needsamad küsimused? Miks?

Taavi Veskimägi, olen teda kunagi intervjueerinud, mulle meeldib inimesena ta suhtumine.

Rubriigis “Kuidas me töötame” räägivad tuntud inimesed, kuidas nad tööd teevad ning millised on nende nipid, üle pea kasvava töövooga hakkama saada.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.