Energiasäästu- ning kohati ka reisimisteemadel rääkides on kerkinud üles mõiste carbon offsetting. Millega on tegu ning miks jääb kogu asjast justkui õhu müümise mulje?

Seos kliimaprobleemidega

Kogu ideele panialuse 1992. aastal sõlmitud Kyoto protokoll, millesleppisid riigid kokku selles, et globaalne soojenemine on reaalne ning inimese mõjul suurenev probleem ning selle lahendamiseks tuleb vähendada süsihappegaasi ning teiste kasvuhoonegaaside atmosfääri laskmist. Kasvuhoonegaaside atmosfääri laskmist tuli vähendada sellise tasemeni, et see ei seaks meie kliimat ohtlikku olukorda.

Selge on see, et riikidele pandi kindlad piirid selles osas, kui palju nad võivad kasvuhoonegaase atmosfääri lasta.

Kõikidel riikidel ei ole piirist kinni pidamisega probleemi. Näiteks suunatakse ressursse riigis ümber nii, et kasvuhoonegaase lastakse atmosfääri märgatavalt alla lubatud piiri. Siis jääb justkui osa "õhust"üle. Õhust, mis jäi reostamata. Siit see carbon offsetting või süsihappegaasi bilansi taastamise mõiste tulenebki.

Nimelt mõnedel riikidel on seatud piirist kinni pidamisega probleeme ning selleks, et oleks kauem aega murega tegeleda, müüvad riigid, kellel on nii-öelda õhku üle, seda teistele riikidele, kellel on seda rohkem tarvis. Mõnedel riikidel on seatud konkreetsed piirid ettevõtetele, seega sama kehtib ka ettevõtete kohta. Kui tehased reostavad liiga palju, siis saab endale osta nii-öelda teiste poolt säästetud värsket õhku. Seeläbi toetab carbon offsetting loodussõbralike tehnoloogiate levikut, kuna need endale paigaldades on võimalik niiöelda õhku müüa.

Reisifirmad pakuvad võimalust "õhku" osta

Kogu idee on liikunud lausa eraettevõtete ning ka eraisikute tasemele ning seeläbi seotud ka näiteks reisimisega.

Võtame näiteks põhjamaade tuntud lennufirma SAS. Ettevõte on loonud süsihappegaasi kalkulaatori, mille abil saavad kliendid enda sihtkohta reisimiseks kuluva kasvuhoonegaaside koguse välja arvutada ning sellekorvata ostes siis niiöelda õhku või carbon credit’eid. Seega on klientidel võimalik nullida enda panus kliimasoojenemisse läbi väikese investeeringu mõnda SAS-i poolt valitud taastuvenergia projekti. Piltlikult öeldes ostab inimene endale õhku, kuid reaalsuses panustab ta mõnda taastuvenergia projekti, et teha tasa kahju keskkonnale, mida ta reisimise ajal teeb.

Kriitika

Loomulikult pole kogu carbon credit’ite idee pääsenud kriitikata ning on arvatud, et kogu kontseptsioon võib olla hoopis kahjulik.

Põhiliselt on võrreldud enda ökoloogilise jalajäljerahaga korvamist indulgentside (patukustutuskirjade) müügiga keskajal, kus inimestel oli võimalik enda pattude lunastamiseks jumala ees lihtsalt raha maksta. Ehk raha maksmine selle eest, et keegi teine inimese eest loodust säästab juhib justkui tähelepanu kõrvale probleemidelt ning tekitab mulje, et tegelikult loodust säästa polegi tarvis.

Veidi humoorikam lahendus on leheküljel CheatNeutral.com, kus inimestel, kes enda partnereid petavad, on võimalik maksta raha teistele inimestele leheküljel, et nemad enda partnereid ei petaks. Seeläbi justkui vabastades ennast vastutusest ning teo ebamoraalsusest.

Siiski süsihappegaasi bilansi taastamise võimalust pakkuvate organisatsioonide sõnul suunab carbon credit’ite ostmine inimesi ka rohkem loodussõbralike lahenduste poole, seega on carbon offsetting siiani parim lahendus kliimakokkulepetest kinni pidamiseks.