Telefonidega saab tänapäeval teha juba väga palju erinevaid asju, seetõttu me neid nutitelefonideks nimetamegi. Meie telefonid asendavad meie jaoks tihti arvutit, millega käia internetis, stopperit, kalendrit, märkmikku, bussigraafikut või ajalehte. Need on aga kõik üsnagi lihtsad asjad, mida on võimalik kerge vaevaga paberi asemel lihtsalt ekraanil kuvada ning stopperi ja internetibrauseri puhul teisel ekraanil.
Hiljuti on aga hakanud tekkima 3D-sensoritega nutitelefonid, mis lubavad ümbritsevas maailmas teha palju enamat, kui uudiseid lugeda.
Mis see on?
3D-sensoritega telefonil on üks põhiline idee: inimese ümber oleva ruumi skaneerimine. See tähendab, et telefon ei taju enam ainult seda, mis pidi seda käes hoitakse, vaid suudab aru saada ka sellest, kui kõrgel on see põrandast või kui kaugel on ees olev sein – seade tajub maailma ruumiliselt.
Kuid lahendus pole loomulikult mõeldud vaid selleks, et telefon ise aru saaks, milline teda ümbritsev ruum on. Peale skaneerimist võtab töö üle telefonis olev tarkvara ning lubab hakata skaneeritud ruumiga niiöelda mängima. Kui oled toa üles jäädvustanud, siis on nüüd võimalik hakata tuppa erinevaid objekte panema. Luuakse teatud sorti liitreaalsus lahendus. Idee poolest on võimalik võtta mõõtmeid sellest, kui pikk on mõni laud või tool.
Kogu asja lasevad telefonil teha eelnevalt mainitud sensorid. Viise, kuidas tuba ruumiliselt jäädvustada on mitmeid, kui üks mudel on näiteks selline, kus telefoni tagaküljel on tavaline kaamera, ruumi sügavust jälgiv kaamera ning liikumist jälgiv kaamera.
Miks see homme oluline on?
Põhiliselt seetõttu, et see toob telefonidesse palju uut funktsionaalsust, mida seal siiani olnud ei ole. Lisaks ka seepärast, et selline tehnoloogia on juba täna olemas, seega tasub ennast arengutega kursis hoida.
Uutest funktsioonidest võib välja tuua vaid mõned näited ning on selge, miks 3D-sensoritega varustatud taskukohased telefonid võiksid kasulikud olla.
Kõige lihtsam näide on mängimine. Kui kasutaja on seadmega toa sisse skaneerinud, siis võib sellest teha täpselt toa kujuga virtuaalse mänguruumi. Võib hakata virtuaalset palli ringi viskama või draakoniga võitlema. Olgu mainitud, et seda kõike loomulikult telefoni ekraani kaudu.
Teine näide on mööbli valimine. Kuna 3D-sensorid suudavad pädevalt mõõta ka ruumis olevate objektide laiust ja kõrgust, siis on võimalik peale skaneerimist tuppa ka uusi asju asetada. Näiteks saab tõsta diivani, mida internetipoest vaadanud oled, elutuppa ning uurida, kuidas see sinna sobiks.
3D-sensoritega telefonid võiksid olla heaks tööriistaks ka nägemispuudega inimestele. Kui seade suudab piisavalt efektiivselt skaneerida ümbritsevat keskkonda, saab see anda reaalajas infot selle kohta, mis on inimese ees või taga.
Lõppude lõpuks tähendab see, et sisuliselt hakkab telefon andma tarkvarale silmi, mis päriselt ruumi tajuvad. See on laias laastus sama funktsioon, mida kasutavad kasvõi isesõitvad autod ümbritseva keskkonna mõistmiseks. Kui me suudame arvuti tõepoolest maailma kolmemõõtmeliselt nägema panna, ei suuda me selle kõiki kasusid veel välja mõeldagi.
Kui kaugel asjad täna on?
Asjad on algstaadiumis, kuid kindlasti ei ole tegu mingit sorti ulmestsenaariumiga. Kõige tuntumaks ettevõtteks, kes sellise projekti ka ellu on viinud on Google ning nende Project Tango. Project Tango tehnoloogia on reaalseks seadmeks kokku pannud Lenovo, kes lasi 3D-sensoritega tehnoloogiat kasutava nutitelefoni ka reaalselt turule.
Seade Lenovo Phab 2 Pro ongi täpselt selle ideega, mis eelnevalt kirjeldatud. See tähendab, et on võimalik skaneerida ennast ümbritsevat ning seejärel hakata ümbritsevat keskkonda virtuaalselt muutma. Siiski on praegune tehnika veel puudujääkidega, et sellist tarkvara edukalt jooksutada. Phab 2 Pro seade kipub liitreaalsuse rakendusi jooksutades üle kuumenema ning ei saa võimsama tarkvaraga kõige paremini hakkama.
Seega sellisest ideaalmaailmast nagu ülalpool kirjeldatud on asi veel kaugel. Lenovo 3D-sensoritega telefonile ei ole praeguse seisuga ka eriti palju rakendusi, mis viitab sellele, et tehnoloogia levikuks on vaja nii riistvara tootvaid tehnoloogiaettevõtteid, kui ka tarkvara loovaid arendajaid, et riistvaraga midagi teha oleks.
Kas ka Eesti selles asjas kaasa räägib?
Üldiselt mitte. Google Tango sarnase ruumilise maailma skaneerimiseks mõeldud nutitelefoni ei tegeleta.
Teatud tüüpi pärismaailmas eksisteerivate objektide skaneerimisega me siiski tegeleme. Näiteks Eesti ettevõte Timbeter, kelle telefonirakendus laseb metsaomanikul kiire vaevaga ning telefonikaamera abiga saada ülevaade metsamaterjali mõõtudest. Siinkohal on tegu siiski tarkvaraga, mitte tehnikaseadmega, mille ülesandeks on tajuda maailma ruumiliselt.
Küll aga toetame me liitreaalsusega seotud lahendusi. Näiteks Eesti idufirmade kiirendi Startup Wise Guys on enda alla võtnud liitreaalsuslahenduse Monolith. Tegu on tehnikaseadmega, mis skaneerib masina ees seisvat inimest. Lahendus lubab näiteks selle ees seistes erinevaid riideid poes virtuaalselt selga proovida ilma proovikabiini minemata.
