Kinks märgib, et eriala valides ta tegelikult ei soovinudki programmeerijana või mõnel kindlal ametikohal töötada ning leiab, et ülikoolis ei olegi põhiline eesmärk ametit õppida. Ta toob välja, et arvutisüsteemide eriala oli edasiõppimiseks hea valik, kuna see on laiapõhjaline ja andis tugeva arusaama sellest, kuidas arvutid töötavad.

“Tarkvara kirjutades ei mõtle ma alati bittidest või baitidest, aga aastatega tekib teatud kõhutunne, mida riistvara teeb, kui programm käivitada.”  Näiteks mõne aja eest oli Kinksil vaja kirjutada programm, mis töötleks helifaile. Olgugi, et selleks tarbeks leidub olemasolevaid mahukaid lahendusi, piisas seekord koolis õpitu meenutamisest ja paari rea koodiga said baidid õigesti ritta. 

Ta lisab, et tarkvara on kindlasti võimalik edukalt arendada ilma riistvara tundmata, aga on olukordi, kus need teadmised kasuks tulevad. “Võib-olla analoog automaailmast on see, et autot võib juhtida ilma, et teaksid, mis kapoti all toimub, aga näiteks kogenum autojuht või tasemel rallisõitja kuuleb häälest ära, kui autoga midagi viltu on ja oskab sellega arvestada,” võtab Hannes Kinks kokku.

Eriala annab põhjaliku alusbaasi

Arvutisüsteemide erialalt saadud vundament annab Hannes Kinksi meelest teatud kindluse IT-valdkonnas töö leidmisel, kuna kogu valdkond baseerub arvutitel ja digitaalloogikal. Ka kõik ülejäänud IT-süsteemid on sellele loogikale ehitatud ning nende spetsiifikat on põhiasju teades lihtsam juurde õppida. 

Eriala lõpetades on IT-teaduskonna vilistlasel olemas kõik võtmeoskused infotehnoloogia maailmas karjääri tegemiseks: tugev teoreetiline baas riist- ja tarkvarakomponentidest koosnevate süsteemide loomiseks ning palju praktilisi kogemusi, mis annavad oskuse süveneda probleemidesse põhjalikkusega. 

“Samas saab ülikoolist kaasa ka pehmemaid oskused, nagu projektide läbiviimine, dokumenteerimine või kuidas anda õpitut edasi teistele,” selgitab Kinks.

Magistriõppes valmistuti päris eluks

Arvutiteaduste magistriõppekavast meenuvad Kinksile just projektipõhised ained, mis olid tema jaoks kõige rohkem seotud n-ö päris eluga. Ülesanded ei olnud alati täpselt ette dikteeritud, mistõttu tuli saada hakkama teatud määramatusega ja panna ülesanne enda jaoks realistlikesse piiridesse, planeerida, töö efektiivselt ära jaotada, leida viis, kuidas teha koostööd tiimikaaslastega, tulemus vormistada ja kanda ette nii, et teised selle töö väärtusest aru saaksid.

Praegu tegeleb Kinks tarkvara verifitseerimisega. “Arvutisüsteemide magistriõppes puudutatakse küll riistvara verifitseerimist ja olgugi, et riistvara ja tarkvara testimine on paljuski väga erinevad maailmad, võib teine vaatenurk teinekord häid mõtteid anda,” sõnab mees. 

Õppeainetega käib muidugi kaasas ka teooriaosa, mis õpetab, kuidas saab praktilistele probleemidele analüütiliselt läheneda ja omandada abstraktsem ning ülevaatlikum arusaam. 

Tööülesandeid seinast seina  

“Idufirmas töötades olin full-stack arendaja ja selles suhtes on idufirma elu äärmiselt põnev, et probleemid, millega tegeleda, on väga erinevad,” meenutab Kinks. Ülesandeid oli seinast seina: kontorivõrgu ja serverite haldamine, pilve infrastruktuuri ehitamine ja haldamine, masinõppemudelite treenimine, veebiteenuste arendamine, teiste teenusepakkujatega integreerimine, andmeanalüüs või kliendisuhtlus. 

“Minu praegune töö Microsoftis erineb oma iseloomult ja tööülesanded on rohkem piiritletud,” tunnistab Kinks ja toob välja, et peamiselt on tema praegune töö ja igapäevased probleemid seotud telekommunikatsioonirakenduste heli ja video kvaliteedi tagamisega, testimise ja automatiseerimisega.

Ta selgitab, et praegused tööülesanded nõuavad küll väga spetsiifiliste probleemide lahendamist, kuid kvaliteetse töö tegemiseks peab sageli aru saama suuremast pildist ning selle mõistmiseks ei piisa lihtsalt interneti otsingust. 

“Arvan, et õpingud andsid palju erinevaid kogemusi, mis omakorda aitas vaheldusrikast tööd tehes kiiremini seoseid luua,” sõnab Kinks. 

Lõpetuseks tunnistab ta, et laiapõhjalisest ülikooliharidusest on kõige rohkem kasu just neil momentidel, kui on vaja analüüsida tööülesannete nõudeid ja saada aru, mida töö tellijal tegelikult vaja on ning leida kõige lihtsam ja optimaalsem lahendus.