Kõik, kes on vaadanud hittsarja “Silicion Valley” viimast hooaega, on ilmselt tähele pannud, et seriaali põhikangelane soovib luua ilma keskserverita internetti, mis põhineks kasutajate telefonidel: kõik soovijad saavad annetada mingi osa telefoni salvestusmahust ning info jaotatakse keskserveri asemel laiali miljonite ja miljardite nutitelefonide vahel.

See tekitab küsimuse: kas see on stsenaariumikirjutajate roosa unistus, või on see tõepoolest see, milliseks interneti tulevik muutub?

Selgub, et see on veidikene mõlemat.

Kui praegu on informatsioon harilikult talletatud mõnes suures hallide välisseintega ruumis, kus sees huugavad serverid ning suured jahutussüsteemid hoiavad ruumi jahedana hoida, et pärast hiirekliki vajutamist jõuaks Facebookis soovitud pilt kasutajani vaid mõne sekundiga, siis ilma keskserverita interneti puhul ei oleks kuskil suurt halli maja, vaid see informatsioon oleks juba sinu telefonis.

Aga mitte kogu informatsioon ning mitte ainult sinu telefonis. Kuna maailmas on andmeid palju, väga palju ning neid tuleb pidevalt juurde, siis peaks säärase “uue interneti” puhul koostööd tegema väga mitmed inimesed. Iga inimese nutiseadmes võiks olla killukene mõnest Facebooki fotost ning kui mõni kasutaja seda näha soovib, kogutakse kõik killukesed kõikidest telefonidest kokku.

Lisaks sellele peaks sama killuke olema mitmes seadmes, veidi nagu varuvõti: võti, või killuke, peab vajadusel olemas olema, aga kui unustad võtme maha, või killukesega telefon on välja lülitatud, siis peab kuskil üks võti, või killuke, veel olema, et uksest sisse saaksid või Facebooki fotot näha võiksid.

Mis veel puudu on?

Nii nagu ka “Silicon Valley” seriaalis, on tehnoloogial pärismaailmas rakendumisel veel mitmeid murekohti, mille tõttu ei saa seda massturul kasutusele võtta. Nendest põhjustest peamiseks on suurus. Failid on suured. Sinu arvutis olev tekstifail võib küll olla suuruselt mõni üksik kilobait, kuid suurfirmadel on terabaitide ning terabaitide jagu andmeid, millele kasutajad soovivad pidevalt ligi pääseda.

Sellise mahu liigutamine nutitelefonide kaudu ei ole neile veel tänapäeval jõukohane, sestap ka esimene probleem, mis vajab lahendamist: kuidas teha failid piisavalt väikseks, et need saaksid muretult inimese juurest inimese juurde hüpata, ilma telefoni ning sidevõrku liialt koormatata? “Silicon Valley” puhul lahendab selle probleemi ülinutikas algoritm, kuid pärismaailmas pole veel probleemile lahendust leitud.

Teiseks suuremaks probleemiks on turvalisus. Kuigi andmed peaksid olema sellise interneti puhul krüpteeritud, et keegi ei leiaks telefoni failides sorades kellegi teise eravestlusi, siis suurfirmad ei ole just kuigi altid informatsiooni teiste kätte usaldama. Kui midagi peaks kuskilt lekkima, võib jooksu minna ärisaladus, või veel hullem, kasutajate andmed, mille tõttu kaotatakse kliendi või kasutaja usaldus.

Kolmandaks suuremaks probleemiks on usaldamatus. Keegi ei taha ära anda midagi, mis on nende oma. Sama kehtib ka telefoni salvestusruumi puhul. Kasutajad ei tea, mida nende telefonides hoitakse, sestap võib olla keeruline anda oma telefoni mälu kurat-teab-kelle kätte, kes võib sinna salvestada mida hing ihkab.

Siiski, teoreetiliselt peaks olema säärane süsteem oluliselt turvalisem, kui andmete ühes kohas hoidmine: ühe pilveteenuse murdmisel võivad häkkerid ligi pääseda kõikidele sinna salvestatud andmetele, kui keskserverita interneti puhul oleks vaja murda tuhandeid individuaalseid seadmeid. Siiski, andmete silma alt eemale usaldamine võib olla keeruline.

Kas midagi sellist juba tehakse ka?

Ilma keskserverita internetiteenuseid võib juba täna maailmast leida, kuid väga populaarseks need veel osutunud ei ole. Üheks tuntuimaks selliseks teenuseks on SAFE Network, mis ei kasuta andmete talletamiseks küll nutitelefone, vaid arvuteid, kuid töötab sellegi poolest üsna sarnaselt eelpool selgitatud ideele.

Kasutajad saavad valida, kui suure osa kettaruumist nad teenusele eraldada tahavad. Seejärel jõuab sinna teiste kasutajate informatsioon, kes soovivad andmeid talletada. Iga kasutaja seadmesse jõuab vaid killukene andmetest ning killukene koopiad viiakse ka teistesse seadmetesse.

Aeg-ajalt liigutatakse killukesi ringi, et andmed alati kättesaadavad oleksid.

Inimesed, kes otsustavad kettaruumi jagada, saavad selle eest Bitcoinide sarnast krüptovaluutat, mida on võimalik järelturul pärisraha vastu vahetada. Teenuse haldajad toovad ise välja, et tegemist oluliselt turvalisema lahendusega kui pilveteenuste kasutamine.

Siiski on tegemist pigem nišitootega ning on keeruline öelda, kas lahendus kunagi ka suurema kasutajaskonna või ülemaailmse aktsepteeriise pälvib. Kui seda ei juhtu, on see vähemalt olemas teleekraanidel.