Vanemad inimesed armastavad rääkida, kuidas nende nooruses pidasid asjad kauem vastu ja igaüks oskas katkise raadio või auklikud riided jälle kasutuskõlblikuks muuta. Niisama minema ei visatud midagi. Tänapäeva tarbimisühiskonnas, kus asjad tihti disainitakse kiirelt kasutuks muutuma, tekkib tahtmatult soov sinna maailma kuidagi tagasi jõuda. Õnneks kipuvad head ideed ajaloost enamasti uuel kujul tagasi tulema.

Kui suur osa ajaloost oli ise asjade tegemine ja parandamine vajalik valikute puuduse tõttu, siis tänapäeval on olukord vastupidine. Oleme igapäev ümbritsetud lugematutest asjadest, mida me omame, kasutame, tahame ja ära viskame. See pole negatiivne mitte ainult meie rahakotile vaid ka keskkonnale ja jätkusuutliku tuleviku poole liikudes on kolm R-i –repair, reuse ning recycle (paranda, taaskasuta ja taastöötle) – muutumas järjest olulisemaks.

Maker’idehk modernsed isetegijad

Selliste muutuste tuules ei ole kuidagi üllatav, et mõne põlvkonna vahele jätnud isetegemise oskused on taas aktuaalseks muutumas. Eriti kiirelt on see viimastel aastatel kasvanud USA-s, kus seda ilmingut maker’ite kultuuriks nimetatakse.

Maker’id on mitmes mõttes sarnased häkkerite subkultuurile, mis 1960ndatel arvutite laiema levikuga koos alguse sai. Isetegijad ei keskendu aga ainult arvutitele ja tarkvarale. Elektroonika, robootika, 3D-printimine ja programmeerimine mängivad ka maker’ite tegevustes suurt rolli, ent olulisel kohal on ka traditsioonilisedoskused nagu metalli-, puu- ja käsitöö. Eesmärk on ise oma kätega midagi luua, parandada, täiendada või muuta.

Kortermajad ja keerukad tööriistad

Paljudele meie lugejatele ei ole siin ilmselt midagi väga uut. Eestis kasvanud lapsena mäletan selgelt, kuidas kodus minule ja mu vennale riideid õmmeldi, katki läinud mööbliesemed sae, haamri ja värvikihi abil uueks loodi ning vanad elektroonikaseadmed jootepasta suitsus taas tööle hakkasid.

Väga paljudel meist on aga 21. sajandil elu, mis seda kõike enam ei soosi. Esiteks juba mainitud valikute rohkus – midagi läheb katki, tellime internetist igaks juhuks kolm uut asemele. Teiseks ei ole paljudel meist enam kodudes vajalikke tööriistu, sest kolmandaks –kodud on väikesed linnakorterid ja tööriistakasti pole kuhugi panna. Lisaks on tööriistad küllaltki kallid ja mõningaid neist läheb liiga harva tarvis, et investeeringut põhjendada. Ma ei hakka endale ilmselt kunagi ostma freesipinki aga vahel oleks tore seda kasutada. Meie vanematel ja vanavanematel oli rohkem võimalusi ka selliseid suuremaid masinaid kasutada. Kellelgi sõpradest või sõprade sõpradest oli vajalikule aparaadile ligipääs olemas ja nii said paljud tööd tehtud. Vahel kehtib see ka täna, kuid ettevõtted hoiavad oma masinapargil praegu oluliselt teravamat silma peal. See on vajalik nii ohutuse kui ka kulude pärast. 30-40 aastat tagasi oli nende asjadega lihtsam.

Appi tõttavad makerspace’id

Ruumi, tööriistade ja masinate puudusest tekkinud vaakumit on viimastel aastatel väga agaralt hakanud täitma isetegijatele mõeldud tööruumid ehk makerspace’id. Tegu on enamastilinnades asuvate ruumidega, kus on ligipääs tööriistadele ning keerukamatele aparaatidele nagu 3D-printerid, laserlõikurid ja CNC pingid.

Eestis suuremad makerspace'id on Tallinnas asuv Kutluurikatla Makerlab ja Tartus tegutsev SPARK Makerlab.

Tegu on küllaltki noorte asutustega. SPARK Makerlabi lõid2016. aasta suvel Tarvo Metspalu, Uku Püttsepp, Rein Lemberpuu, Aleksander Tõnnissonja Martin Meisalu. Juhatuse liikmete Tarvo ja Uku sõnul sai SPARK alguse seepärast, et nad on mõlemad kirglikud isetegijad ja Tartus sellist asutust veel ei eksisteerinud.

Uku ja Tarvo näevad, et Eesti on isetegijaid täis ja huvi nende makerlab’i vastu kasvab iga päevaga. Termin makeron aga Eestlastele veel võõras ja inimesed ei oska end sellega seostada. Võõras on ka ühise avatud töökoja kontseptsioon.

Tarvo Metspalu sõnul ei olnudkieesmärk luua pelgalt töökoda: "Tahame luua isetegijate kommuuni, kes julgeksid asju enda kätesse võtta ning katsetada-proovida-läbi kukkuda ja õppida. Oodatud on nii täiskasvanudkui ka lapsedja vanurid." Kommuuni olulisust rõhutas ka Uku sõnades, et see on iga makerlabi põhiline elu- ja kasvuallikas.

Kogukonna loomine

Isetegijate kogukondade loomine toimub kõikjal maailmas. Selle üks grandioosseimaid väljendusi on isetegijate laatade ehk maker faire’ide korraldamine. Nendel laatadel kohtuvad erinevataustagainimesed, et näidata iseehitatud asju ja vahetada teadmisi. Neist suurim on USAs juba kümme aastat toimunud.

Veel üks huvitav näide isetegijate kogukonnatundest on remondikohvik. Sinna saavad kohalikud inimesed tuua oma katkised kodumasinad, arvutid, jalgrattad, riided ja muu sellisening osavad vabatahtlikud aitavad need korda teha. Esimene selline kohvik toimus 2010. aastal Hollandis ja tänaseks on neid üle maailma juba rohkem kui tuhat tükki.

Nii isetegijate laatasid kui ka remondikohvikuid on korraldatud ka Eestis jalähiaastatel tuleb neid ilmseltveel ja rohkem. Ka äsja toimunudRobotexon näide maker'ite kultuurist.

Selle aasta jõulukingid püüa ise teha

Isetegemise kultuur ei hõlma ainult elektroonikat, riideid või mööblit. Seda on üldse keeruline millegagi piiritleda. Kui armastad küpsetada oma leiba, tegeled amatööri tasemel teadusinstrumentide valmistamisega või teed magamistoas järgmist electro muusika superhiti, oledki maker valmis ja võid teada, et sinu ümber on terve kogukond osavaid inimesi.

Ühte saab aga kindlalt öelda – isetegemine on ääretult paeluv. Seda ilmestab ka see, et käesolevat lugu uurides jäin ma üksõhtu kolmeks tunniks YouTube’ist vaatama, kuidas teksapükse õmmeldakse. Võtkem eeskuju Bläck Rokitilt: „Mulle meeldib üldse mõelda igasugu asju välja,pärast teen siis nendest asju et ka teistel oleks hea“.

Tellige omale Raspberry Pi, otsige välja vanemate kodus peituvad tööriistad ja õmblusmasin ning asuge meisterdama. Jõulukingid on ju vaja valmis saada ning AliExpressi ostukorvi täitmise asemel võiks hoopis millestki vanast midagi uut ja ägedat teha. Siis on ka teistel hea.

Foto:Mitch Altman/Flickr