Kaugelt vaadates võib tunduda, et teatril on tänapäeva tehnikamaailmaga küllaltki vähe pistmist. Piletid ostetakse küll juba internetist, aga suuresti kogunevad inimesed siiski hämarasse saali ja vaatavad kostümeeritud inimesi laval näitlemas. Digitaalmeedia kiire areng ja inimeste meediatarbimise mustrite muutumine nõuab suuri muutusid aga ka teatrikunstilt ja lähemal vaatlusel avastab palju väga leidlikke lahendusi, milles reaalne ja virtuaalmaailm teatris kohtuvad.
Teater on erinevate meediavormide kokku sulatamisega katsetanud väga pikka aega. Väga levinud on ekraanidelt varem (või kohapeal) filmitud stseenide näitamine ja laval olevate näitlejate suhtlemine ekraanil olevate tegelaste või objektidega. Kõige innovaatilisemad teatrid on astunud aga sellest mitu sammu edasi.
Virtuaalreaalsus on kuum teema ka teatrites
Üks ilmselgemaid viise sulatada kokku digitaalmeediat ja teatrit on virtuaalreaalsus. Kuigi kõigile teatrikülastajatele virtuaalreaalsusprillide pähe toppimine oleks rohkem kino kui teater, on ka sellel tehnoloogial teatris oma koht. Londonis asuv National Theatre on loonud omale virtuaalreaalsuse stuudio, kus erinevaid katseid läbi viia. Seal oleva tehnoloogia abil aidatakse näitlejatel näiteks oma rolli sisse elada.
Näitlejad otsivad rolliks valmistudes tihti abi filmidest, dokumentaalkaadritest, salvestatud kõnedest ja ajalooraamatutest. Virtuaalreaalsusega saavad nad aga mängitava tegelase eluga palju vahetumalt tutvuda ja vähemalt näitlejate endi sõnul, on sellest palju abi.
On ka teatreid, kus luuakse digitehnoloogia abil võimsaid visuaale, mis aitavad pealtvaatajatel toimuvaasse paremini sisse elada. Näiteks on Royal Shakespeare Company, koostöös Inteliga, toonud Shakespeare’i näidendi “Torm” lavale ennenägematu vaatemänguna.
https://www.youtube.com/watch?v=1GH1KNNvv4w
Kasutades reaal-ajas näitlejate liigutuste salvestamist ja ülekandmist digitaalsetele tegelastele (nagu tehti Gollumiga “Sõrmuste isanda” triloogias) ning 27 projektori abil teatrisaali erinevate kujundite projitseerimist, luuakse virtuaalne kogemus, mis ei vaja prille. Vaatajad on ise kõige selle sees.
Tihedam suhtlus pealtvaatajatega
Tehnoloogia võimaldab teatritel paremini ka pealtvaatajate vastukaja saada. Näiteks arendatakse teatriga NO99 rakendust “Thank You”, millega saavad pealtvaatajad lemmiknäitlejatele kommentaare ja virtuaalseid lilli saata.
Hispaania teater Teatreneu mõtles välja aga midagi hoopis leidlikku. Külastajate arvu suurendamiseks rakendasid nad “maksa naeru eest” süsteemi. Etendusele pääsevad külalised tasuta, kuid selle ajal jälgivad nende nägusid istmetele paigaldatud tahvelarvutid. Iga kord kui etendus külastaja naerma ajab, lisandub tema piletile 30 senti ja etenduse lõpuks peab maksma vaid naerukordade eest.
Tehnoloogia abil saab luua ka vahetuma suhtluse pealtvaatajatega näidendi ajal. Näiteks sai pealtvaataja Cabaret Rhizome’i interaktiivses etenduses “Otsuse anatoomia” ise otsustada, kuidas lugu teatrilaval kujuneb. Kuidas ja kuhu lugu edasi liikus oli määratud publiku kollektiivse valiku poolt.
Teater areneb digitaalmeedia hoovustes sama moodi nagu kogu muu maailm meie ümber. Aina kättesaadavamaks ja lihtsamaks muutuv tehnoloogia võimaldab järjest enamatel teatritel ja lavastajatel uusi lahendusi katsetada. Kui teatri eesmärgiks on anda pealtvaatajale edasi mingi lugu ja kogemus, on sellest tehnoloogiast kindlasti palju võita. Kuna teater paneb inimese tegevusele tihtilugu lähemale kui teised kunstivormid, võimaldab oskuslik tehnoloogia kasutamine ka palju sügavamaid muljeid luua.
