Kristjan Tozen on maast madalast huvitunud sellest, kuidas üks või teine asi töötab.

Mudilasena jõuluküünlaid remontinud noormees on tänaseks Eesti oma elektroonikaettevõtte Krakul tehniline juht, kelle käe all töötavad insenerid välja kõige uuenduslikumat tehnoloogiat alates turvaseadmetest lõpetades kosmoseprojektidele mõeldud kaamerasüsteemidega.

Kuidas sinu huvi elektroonika vastu alguse sai? Kas olid juba lapsena selline, kes lammutas kodutehnikat lahti?

Ma olen tõesti alati üsna uudishimulik olnud. Mäletan, et väiksena huvitas mind väga kuidas erinevad seadmed töötavad ning mis neid „tiksuma“ paneb.

Kõige esimene mälestus kokkupuutest elektriseadmetega on ajast, kui ma käisin veel lasteaias. Nimelt oli mul aknalaua peal kolmnurga kujuline jõuluküünal seitsme või kaheksa pirniga ja see ei töötanud.

Oli meeles, et isa oli kunagi analoogsel küünlal pirne testinud ja vahetanud, seega võtsin külmkapi otsast tema multimeetri, mõõtsin pirnid ära ja vahetasin katkise pirni välja. Küünal hakkas tööle ja olin enda üle väga uhke. Tagantjärele mõeldes ei peaks lasteaia mudilane vooluvõrku ühendatud seadmetega asjatama. Tookord läks õnneks.

Põhikoolis jootsime sõbraga patareipaki ja hunnik LED-e kokku ning sidusime need jalanõude külge. Väga lahe oli vahetunnis tuledesäras ringi käia, klassikaaslaste pilgud minu suunas. Lõbu kestis seni, kuni midagi lühisesse läks ja patareipakk taskus kintsu ära kõrvetas. Õppetund missugune!

Põhikooli lõpuaastatel ning gümnaasiumi algusaastatel süvenes huvi elektroonika vastu. Tavalised joodetavad komponendid enam huvi ei pakkunud ja suund läks rohkem programmeeritavate tükkide poole. Seega sai jõuluvana käest palutud Arduino platvorm koos pisividinatega ja sealt mu teekond elektroonika suunas algas.

Ühel hetkel mõtlesin, et vägev oleks IR LED Arduino külge panna ning koolitunnis salaja õpetajate projektoreid välja lülitada. Nalja kui palju ja esimene praktiline kogemus programmeeritavate platvormidega oli saadud.

Õppisid Tallinna Tehnikaülikoolis elektroonika ja telekommunikatsiooni eriala. Oli see su esimene ja ainuke valik?

Kui mu mälu mind ei peta, siis registreerisin ennast TalTechis elektroonika ja telekommunikatsiooni ning ka informaatika erialale. Lisaks oli laual ka midagi Tartu Ülikoolist. Sisse sain igale poole, aga elektroonika ja telekommunikatsioon tundus huvitavaim, valik langes selle kasuks.

Kuidas algas Sinu tööelu ?

Sattusin ülikoolis samale kursusele Jaan Hendrik Murumetsaga, kes tutvustas mulle oma sõbra Markus Järve firmat Krakul ning soovitas sinna saata CV. Seda ma tegin ning paar nädalat hiljem olin ettevõttes õpipoiss.

Esimese asjana anti mulle ette raamat, mis rääkis trükkplaatide disainist. Lugesin ning uurisin seda paar päeva. Seejärel aitasin Jaani ja Markust lihtsate jootmistöödega ning plaatide koostega.

Kuu või kaks hiljem sain juba kätt proovida oma esimese trükkplaadi disainiga – sealt see teekond algas. Aja möödudes aitasime Jaaniga Markusel Krakulit ehitada, ühel hetkel hakkasime projekte juhtima ning mõni aeg hiljem olime osa Krakuli juhtkonnast.

Eelnevat töökogemust mul elektroonika vallas ei olnud. Küsisin hiljem Jaani käest, et kuidas söandas ta just mind terve kursuse peale oma ülemusele soovitada.

Ta vastas, et jätsin asjaliku mulje, meil oli hea klapp ning olin hobikorras elektroonikaga tegelenud. Sellest ajast peale hindan kõigi potentsiaalsete inseneride puhul seda, kui nad on hobikorras elektroonikaga tegelenud.

Sa oled lisaks Krakuli juhatuse liikme kohustustele ka ettevõte tehniline juht. Krakulil on erinevaid projekte, kas sa pead suutma juhtida nii droonide, kosmosekaamerate kui ka parkimissüsteemide tehnoloogia väljatöötamist?

Erinevus droonide, kosmosekaamerate, parkimissüsteemide ja teiste projektide vahel baaskomponentide tasemel on tihti peale suhteliselt väike.

Nad kõik sisaldavad komponente, mis elektrone või elektromagnetvälju ühel või teisel moel tüürivad ja kontrollivad. Elektroonikaseadmete arendamine on tugevalt lihtsustades nagu Legodega ehitamine – iga unikaalne Lego tükk (elektroonika komponent) täidab oma unikaalset funktsiooni.

Seadme eduka projekteerimise võti seisneb kogemustel ja teadmistel, et millised tükid eksisteerivad, kus kohast neid saada ja kuidas neid teiste tükkidega integreerida, et välja tuleks just selline legomaja mis kliendi ootustega klapib.

Mis on kõige ägedamad projektid, mille juures Sa oled töötanud?

Kõige ägedamad on alati olnud projektid, mis pakuvad lõppkasutajatele kõrget lisandväärtust või midagi, mida ma ei ole varem teinud.

Lisandväärtuse koha pealt on tore näha kui palju rõõmu ja turvatunnet pakuvad kasutajatele näiteks nutikad rattaparklad hoonete ees või läbipääsusüsteemid Tallinna koolides.

Huvitavate väljakutsete koha pealt on minu jaoks märkimisväärsel kohal drooniprojektid, isesõitvate sõidukite alarmsüsteemid ning loomulikult kosmosesse orbiidile minevad kaamerasüsteemid.

Kuidas muudab elektroonika inimeste elu ja maailma paremaks?

Elektroonika lahendused kontrollivad inimeste elu ja see ei muutu nii pea – ei eksisteeri vast ühtegi eluvaldkonda, milles ei oleks elektroonilised seadmed kasutusel.

Uute tehnoloogiate välja töötamisel või vanade täiustamisel on vaja insenere, kes neid integreeriks terviklahendusteks. Alustades kriitilistest süsteemidest nagu riikide infrastruktuurid (kommunikatsioon, pangandus) lõpetades elu hõlpsustavate lahendustega (IoT seadmed, kergliiklusvahendid), iga ala vajab innovatsiooni ning pidevat täiendamist.

Kergliiklusvahendid ja last mile delivery tundub hetkel teema olevat. Kes ei tahaks kiiremini, odavamalt ja keskkonnasõbralikumalt punktist A punkti B liikuda või tellitud kaupa kätte saada? Hõlpsasti kättesaadavad elektromehaanilised komponendid ning pidevalt täienev akutehnoloogia lubab järjest võimekamaid lahendusi luua.

Kaasaskantavad seadmed saab iga aastaga teha järjest kompaktsemaks ning võimekamaks. Arvan, et käeshoitava nutitelefoni ajastu lõpp ei ole väga kaugel.

Igasugused AR/VR lahendused koguvad järjest rohkem hoogu, mis peaksid muutma meelelahutusmaastikku kardinaalselt. Kujuta ette lauamänge nii, et nupud ja mängumaailm „elab“ su silme ees diivanilaual ja sina näed seda eriliste prillide abil.

Kokkuvõttes on võimalusi elektroonika abil inimeste elu muuta ning samm sammu haaval parandada lõputult. Ja miski ei pane ennast paremini tundma kui kellegi rahulolu sinu kahe käega loodud lahenduse üle.