Teadus ja tulevik

Kuhu liigub digitaliseerimise käigus merehariduse laev?

Kuidas seostub neljas tööstusrevolutsioon haridusega ning kuhu liigub selle käigus merehariduse laev?Foto: Pixabay

Rubriiki toetab

  • Otsusta, kuhu lendad – vali sobiv mikrokraad.
  • Avaldusi saab esitada kuni 12.08.
  • Vaata lähemalt!

TalTechi Eesti Mereakadeemia programmijuht Anatoli Alop kirjutab TalTechi veebis, et praegu räägitakse neljandast tööstusrevolutsioonist, mille võtmesõna on digitaliseerimine. Kuidas seostub neljas tööstusrevolutsioon haridusega ning kuhu liigub selle käigus merehariduse laev?

Haridus on tugisammas ja arengu abistaja

Esimese tööstusrevolutsiooni, mille algust positsioneeritakse umbes 250 aasta tagusele ajale, peatunnuseks oli vee- ja aurujõu ulatuslik kasutuselevõtt tootmises. Järgmised kaks tööstusrevolutsiooni – elektrienergia ja fossiilkütuste kasutuselevõtt umbes 150 aastat tagasi ning elektroonika ja infotehnoloogia jõuline areng viimase u 50 aasta jooksul – taotlesid peamiselt sama eesmärki ehk masstootmise kiiret kasvu ja selle automatiseerimist.

Praegu räägitakse neljandast tööstusrevolutsioonist, mille võtmesõna on digitaliseerimine. Põhimõtteliselt on see kolmanda tööstusrevolutsiooni jätk, mida iseloomustab infotehnoloogia üha kiirenev areng ja kvalitatiivselt uuele tasemele jõudmine, samuti tehnoloogiate ühtsustamine, mis lõhub piire füüsilise, digitaalse ja bioloogilise maailma vahel. 

Kuidas see seostub haridusega? Otseselt. Igasugune väljaõpe, koolitus ja laiemalt võttes haridus on olnud kõikide tööstusrevolutsioonide sünnitis kui ka peamine tugisammas ja arengutele kaasaaitaja.

Praegune neljas tööstusrevolutsioon erineb oluliselt eelmisest kolmest, samas ühendab neid kõiki ühine eesmärk: toota ja  tarbida rohkem ehk lakkamatu majanduskasvu paradigma. Kas ja kui palju see paradigma ise on jätkusuutlik, on omaette küsimus. Pealegi oleme praegu lisaks totaalsele digitaliseerimisele silmitsi paljude muude tõsiste väljakutsetega, nt kliimamuutuste ja eluslooduse hävimise tõttu silmapiiril terendav keskkonnakatastroof ning sealt, kust ei osanud oodatagi tulenev energiakriis.

Igal juhul on haridusel mängida võtmeroll digi- ja pärismaailma väljakutsetega toimetulekul ning merendusharidus ei ole erand (vaatamata sellele, et mereharidus kuulub peamiselt teeninduse, mitte tootmise valdkonda).

Esimesed kolm tööstusrevolutsiooni nõudsid üha kitsamat tööjõu spetsialiseerumist ja see mõjutas otseselt ka haridust. Võib ka öelda, et kõigi tasemete hariduses, nagu tootmiseski, hakkas valitsema masstoodangu (võib öelda ka konveieri) põhimõte, mis oli ka arusaadav.

Masstootmine nõuab häid spetsialiste, kuid neil pole vaja eriti palju teada midagi, mis ei ole otseselt seotud nende professionaalse tegevusega. Et toodetavate toodete ja pakutavate teenuste hulk ja mitmekesisus olid 20. sajandi jooksul tohutult kasvanud, siis spetsialiseerumiste (hariduses õppekavade) hulk kasvas samuti jõuliselt, kusjuures igas õppekavas on õpe maksimaalselt standardiseeritud ehk kõik tudengid õpivad valdavalt ühte ja sama. See viib selleni, et tööturule minevad koolilõpetajad on enam-vähem sarnased. 

Kõrgharidussüsteem on paradigmade ohver

Kõrgkoolihariduse süsteem on samuti käesolevate paradigmade ehk masstootmise ja -tarbimise ning turumajanduse printsiipide ohver.

Praegune kõrghariduse süsteem on suurel määral veel orienteeritud pigem kindla, stabiilselt töötava süsteemi mutrikeste tootmiseks kui väljakutseteks valmisoleva loovisiku kujundamiseks. Inimese haridus- ja tööelutsükli mudel on sadu aastaid olnud peamiselt sama: 15 kuni 25 aastat õpitakse, enamasti selle aja jooksul üha kitsamalt spetsialiseerudes ehk nagu kombeks on öelda, investeeritakse tulevikku ja pärast kogu oma ülejäänud tööelu vältel seda investeeringut kapitaliseeritakse, jäädes reeglina ühe ja sama tegevusvaldkonna (õpitud eriala) raamidesse. 

Julgen väita, et see süsteem on ennast suurel määral ammendanud ja hakkab üha enam ajale (loe neljandale tööstusrevolutsioonile) jalgu jääma.

Kosmeetilistest muudatustest enam ei piisa ning süsteem vajab põhimõttelisi ehk paradigma muutust. Tänapäeva haridusmudel sageli ei pruugi anda piisavaid või õigeid teadmisi ja oskusi tulevaste väljakutsetega toimetulekuks.

Tuleviku töökohad on need, kus targad masinad ei saa hakkama. Võib oletada, et need on ametid, mis tuginevad sellistele puhtinimlikele omadustele nagu loominguline väljendus, sotsiaalne suhtlemine, füüsiline osavus, empaatia, leidlikkus ja koostöö. Samuti hakkab neid elukutseid iseloomustama selgete piiride sulamine erinevate valdkondade vahel ehk erialaste piiride ülesuse põhimõte.

Missugused on merehariduse proovikivid?

Nüüd jõuame ka konkreetselt merendushariduse ja selle ees seisvate väljakutsete juurde. Nagu teada, on Eestis merendusalase kõrghariduse eksklusiivne andja Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemia (EMERA), kus on võimalik õppida kõigi kolme astme (rakenduskõrgharidus, magistri- ja doktoriõpe) õppekavadel.

Rakenduskõrgharidusõppes (RKH) on praegu neli õppekava ja nende lõpetajad katavad põhimõtteliselt kogu meretranspordi toimimiseks vajalike kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide spektri: laevajuhid ja -mehaanikud, mereveonduse ja merelogistika korraldajad, veeteede korrashoiu ja ohutuse tagajad. 

Tuleb ära märkida, et kuigi RKH ja bakalaureuseõpe on sama taseme õppeastmed, on esimesel üks oluline eelis viimase ees. Nimelt on RKH õppekavadel üsna suur praktika osa. Seetõttu on need õppekavad muidugi suurema mahuga (tavaliselt neli, laevaohvitseride erialadel koos meresõidupraktikaga isegi viis aastat), aga tasub see ennast igal juhul ära seeläbi, et õppekava lõpetaja on omandanud piisavas mahus ja kvaliteediga teadmisi ning praktilisi oskusi, et minna tööle laevale, ettevõttesse, asutusse. Paljudel juhtudel sinna, kus nad praktikad läbisid ja kuhu neid tagasi oodatakse ning olla kohe hea spetsialist ja teha takistamatult professionaalset karjääri.

See tähendab muuhulgas seda, et need spetsialistid ei pea võtma ette oma haridustee jätkamist ehk magistriõppesse tulekut kohe pärast esimese astme õppekava lõpetamist selleks, et omada hädavajalike teadmisi ja oskusi parema erialase töökoha leidmiseks – nad töötavad juba erialasel tööl headel ametikohtadel.

See tingib selle, et nende õppekavade lõpetajad ei kiirusta reeglina EMERA magistriõppesse sisseastumisega, vaid teevad seda mõne aasta pärast, reeglina saavutades selleks ajaks juba hea tööpositsiooni. Paljud on magistriõppesse sisseastumise hetkel juba keskastme, vahest isegi tippjuhid, kuuluvad laevade ja firmade juhtkonda jne.

Neid, kes tulevad magistriõppesse kohe pärast RKH astme lõpetamist, on suhteliselt vähe, samas ka nemad on valdavas enamuses õpingute ajal töötavad inimesed. See tingib muuhulgas selle, et õpingud toimuvad õhtusel ajal.

Võimalus korraldada magistriõpe ebastandardsel viisil

See Eesti merehariduse eripära annab võimaluse korraldada mittestandardselt ümber magistriõpe mereakadeemias ja muuta see magistrikava vastavaks neile lähi- ja mitte nii väga lähituleviku vajadustele ja väljakutsetele, millest oli juttu eespool. 

Standardne lähenemine on see, et iga magistrikava või vähemalt selle peaeriala on kindla esimese astme õppekava jätk ja on suures osas mõeldud esimese astme teadmiste täiendamiseks ja arendamiseks.

Mittestandardne lähenemine on see, et õppekava raskuskese nihkub sellistele ainetele ja õppemeetoditele, mis pakuvad huvi ja on kasulikud kõikidele merenduses töötavatele spetsialistidele. Ehk kõikidele mereakadeemia lõpetajatele sõltumata nende erialasest kuuluvusest võttes arvesse tulevikutrende ja andes võimaluse olla paindlikum üha turbulentsemas tööelus.

Nendest eesmärkidest ja vajadustest lähtudes võeti 2021. aasta sügisel ette magistrikava “Merendus” põhimõtteline ja ulatuslik uuendamine. Uues  magistrikavas sisaldab üldõppe moodul selliseid aineid, mis annavad üldisi teadmisi ja oskusi ettevõtluse planeerimise ja juhtimise, finantsjuhtimise, äriinfosüsteemide ja inglise teaduskeele kohta. Need on üldised selles mõttes, et ei võta arvesse merendusele omast spetsiifikat, vaid annavad inimesele laiemad baasteadmised. 

Põhiõppe moodul on juba selge merendusalase suunitlusega, kuid on siiski piisavalt universaalne, et pakkuda huvi ja olla kasulik kõikide merenduserialade spetsialistide jaoks. Selles sisalduvad ained annavad merendusspetsialistidele mõeldud baasteadmisi arvutisüsteemidest, teadmisi keskkonnasäästlikkust laevandusest, samuti teadus- ja pedagoogilise töö läbiviimiseks ning magistritöö koostamiseks.

Eriõppe mooduli kohustuslikud ained on veelgi selgema suunitlusega merendusele, nad käsitlevad mereõiguse, veeteede ja laevasõidu ohutuse, merenduse spetsiifikat arvesse võtva andmeteaduse ja masinõppe, tänapäeva meremajandusele omaseid probleeme ja küsimusi.

Kokkuvõttes võib öelda, et pearõhk on õppekavas infotehnoloogiatel (merenduse kontekstis), keskkonnakaitse küsimustel merenduses, kaasaegse meremajanduse käsitlusel. Kõik need ained on selgelt “näoga mere poole”.

Laialt levinud arvamus, et IT on ikka IT, algoritm on ka Aafrikas algoritm jms, on ekslik. Juba praegu ja mida edasi seda enam kasvab vajadus spetsialistide järele, kellel on piisavalt sügavad ja laiad teadmised nii merenduse ja laevanduse spetsiifikast kui ka programmeerimisest, suurandmete töötlemisest jms. Kui hea IT-spetsialist tehisintellekti algoritmide programmeerija ka poleks, julgen väita, et merenduse ja laevanduse spetsiifikat tundmata ei pruugi need algoritmid olla piisavalt veatud ja ohutust tagavad.

Tõus mäetippu

Lõpetuseks tahaks natuke filosofeerida. Minu ettekujutuses on kas bakalaureuse või rakenduskõrghariduse õppekaval õppimine ja mingi kindla eriala spetsialistiks saamine nagu aastatepikkune tõus mäetippu, kuhu viivad erinevad teed alias erialad.

Eesti merehariduse mäel ei olegi neid teekondi eriti palju – õpingute alguses võivad nad kulgeda isegi kõik koos ühe teena, aga lõpuks on igaüks omaette. Mõned mäkkeronijad saavad sellega suhteliselt hõlpsasti hakkama, mõnele on see raskem ülesanne, paneb hingeldama, mõned ka komistavad ja veerevad mäest alla, kuid enamik jõuab siiski ikka oma erialaõpingute lõpuni. 

Merehariduses on nende teede lõpp-punkt midagi platoo sarnast mäe otsas, kust avaneb laiem vaade – magistriõpe annabki võimaluse teostada n-ö ringvaadet ehk vaadata ringi ja kaugemale mitmes (sh tuleviku) suunas, laiendada oma silmaringi, leida uued ja huvitavad seosed ning väljakutsed, ja miks mitte, vahest leida endale midagi uut ja huvitavat või praeguse töö ja eluga paremini kokku sobivat.

Need, kellel tekib soov näiteks doktoriõppesse minna, lähevad igaüks oma kindla sihtpunktiga “lennuki” peale, iga lennuk on antud juhul konkreetne doktoritöö teema ehk toimub jälle kitsam spetsialiseerumine, ainult et kvalitatiivselt uuel tasemel. Nii et magistriõpe on minu arvates tänapäeval muutumas millekski, mis aitab paremini uue aja väljakutsetega toime tulla – vähemalt Eesti mereharidusest rääkides.

Selles rubriigis vahendame maailma teadusuudiseid, tulevikuvaateid ning oma kõige põnevamaid tegemisi.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.